Posts Categorized: Meedia

"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi ja see oli minu väljamõeldud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.

"Ma võin rohkem pingutada," ütlesin mina.

"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.

"Ma saan hakkama… mul on päris hea loo idee – üks korrump…"

"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.

"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.

"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.

Igaüks mõistab, et midagi on viltu, kui majandusajakirjanik kirjutab, et Hiina valuutaks on hüään või pujään. Kuid oleks asjad siis alati nii selged! Vahel nõuab meedia usaldusväärsuse mõõtmine palju tõsisemat süvenemist.

Analüüsi teeb raskeks see, et ajakirjanik peabki tegema keerulisi valikuid. Keegi saab loo käigus ikka rohkem sõna ja ikka on kontekst kellegi jaoks soodsam ja kellegi jaoks süngem. Iga kord pole see valik pahatahtlik. Nii mõnigi kord tuleb lihtsalt usaldada, et ajakirjanik tegutseb oma parimas usus nii professionaalselt kui võimalik.

Aga on olemas ka sellised ajakirjanikud, kes orienteeruvad valikute hallis hämaruses väga hästi, kuid kasutavad oma oskusi selleks, et luua populistlikke konflikte või proovida lugu müüa nagu kartuleid või küttepuid. Telesaate reiting või aktsionäride rahakoti ootused annavad veel oma panuse ja nii see läheb.

Kuidas siis aru saada, kust jookseb manipulatsiooni ja igapäevase ajakirjanikutöö piir? Allpool kirjeldan mõningaid enim levinud manipulatsioonilisi olukordi.

Kuigi Eestil on kaks maismaanaabrit, on meie riik ühes mõttes kindlasti saar. Ma pean siin silmas meie keeleruumi, mis on meid läbi ajaloo eraldanud muust maailmast. Ma ei taha praegu peatuda pikalt selle olukorra plussidel või miinustel, vaid hoopis sellel, et saar on kadumas, oleme ühendumas kogu maailma informatsiooni hiidkontinendiga. Seda muuhulgas tänu masintõlke tehnoloogiatele, mida mõnekümne aasta eest peeti lootusetult ulmelisteks.

Ma mõtlesin tükk aega, et mida kirjutada Andrus Veerpalu ja meedia kohta. Tegemist on ju viimaste aastate ühe tähtsaima ajakirjandusliku juhtumiga ning korraga on meedia ees valikud, kus lugejad loovad meediavastaseid FB gruppe ja kutsuvad üles tellimustest loobuma.

Seni lugejate huvi kõrgele tõstnud meedia on korraga seisus, kus ta peab endalt küsima: Milline pool valida? Kellele olla lojaalne? Kas tõe mõõk või vale labidas?

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused tundusid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või rohujuurepesu kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis elanikkonna spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on rohujuurepesu tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Inimese silm ei ole võimeline märkama iga hetk aset leidvaid väikeseid muutusi – kuidas kasvab aias sirel, kuidas tekib tuppa tolm, mismoodi tuleb päevitus või kuidas lisanduvad vöökohta grammid, millest saavad alles hiljem kilod. Üksnes siis kui mõni ootamatu sündmus asetab ümbritseva uude valgusse, avastab inimene korraga paljude vahepeal toimunud arengute tulemuse.

Ilmselt tuleb see sellest, et oleme evolutsiooniliselt seatud nägema suuri muutusi, sest need tunduvad tähtsamad kui väikesed. Samas ei ole vist ühtegi suurt muutust, millele poleks eelnenud väikeseid märkamatuid nihkeid, tillukesi ohusignaale. Kui me vaid oskaksime neid mikroteateid näha ja tähele panna, siis võiksime saada väärtuslikke teadmisi selle kohta, mis meiega tulevikus juhtuda võib.

Ma olen blogija rollis korduvalt klaviatuuri haaranud selleks, et juhtida tähelepanu mõnedele väikestele muutustele, mis minu arvates mõjutavad Eesti riigi tulevikku radikaalselt. Loomulikult on minu pilku juhtinud minu enda erialane ettevalmistus ning senine töökogemus ning ei saa välistada, et ma tähtsustan seetõttu teatud asju liialt üle. Samas, üks peamisi teemasid, mida ma käsitlenud olen, ehk meie inforuumi tegelik vabadus, on üks asi, mida on tõesti raske alahinnata.

Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis. Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, mida häiris vaid… Read more »

Ma mäletan, kuidas kunagi ühe reklaamiagentuuri tüübiga rääkides tuli jutuks, et miks nad teevad reklaame, mis neile endile ei meeldi. “Keegi ei telli ju paremaid,” ütles ta. Ma tegin suu lahti, et midagi öelda aga siis panin kinni tagasi, sest ma ei osanud. Ilmselt mõtles tüüp seda, et raha makstakse liiga vähe, turg on liiga väike, tellijad liiga harimatud ning mis kõik muu.

Daniel Vaarik Nostalgiline klipp online ajakirjanduse algusaegadest. Vaimustav uus tehnoloogia! Carlota Perezi tehnoloogilise muutuse teooria, mida ta kirjeldab näiteks raamatus Technological Revolutions and Financial Capital, väidab, et alates industriaalrevolutsioonist on suured tehnoloogilised pöörded toimunud iga 50 aasta tagant. Iga selline muutus jaguneb laias laastus kaheks osaks, esimeses konfigureeritakse ja installeeritakse uut teadmist ning pärast murdepunkti… Read more »

Daniel Vaarik Ühelgi peatoimetajal ei ole keelatud saata oma kirja läbi suhtekorraldusbüroo, kuid samas on siiski mõtlemapanev, kui ta seda teeb. Kui Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg vastas Peeter Oja kriitikale tekstiga, mida levitas suhtekorraldusfirma Powerhouse, panigi see mind imestama peatoimetaja rolli üle Eestis. Fragment Jaan Tõnissoni juhtkirjast, Postimees, 6.1.1929 Eesti kirjutavas meedias on laias laastus… Read more »