Archive for the ‘Meedia’ Category
Kas Jürgen Ligi kiri ERR-ile sisaldas ähvardust?
veebr. 6, 2010 | 15
Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:
1. Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?
2. Kui mõjus, kas Jürgen …
Kuidas autoriseerimine tapab kommentaariumis läbustamise
jaan. 23, 2010 | 7
Märt Ridala
Üheks huvitavamaks sotsioloogiliseks arenguks viimastel aegadel on see, kuidas Internet, pidev online olek, sotsiaalvõrgustikud, fotogaleriid ja ka GPS seadmetega varustatud mobiiltelefonid meie anonüümsust vähendavad.
Kui 5 aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et inimese nime sisestamine Google’i otsingusse võiks tema kohta ka mingit väärtuslikku informatsiooni tulemuseks tuua, siis tänapäeval on interneti otsing esimene …
Kolm tähelepanekut Eesti Päevalehe uue veebi osas
jaan. 12, 2010 | 62
Kristjan Lepik
Eesti Päevaleht tegi uue aasta alguses üsna radikaalse sammu kommentaaridega artiklite juures, nüüdsest saab kommenteerida vaid ID-kaardiga sisse logides. Vaatan ümberringi arvamusi – enamus näitavad näpuga ja naeravad, kommentaaride arv drastiliselt kukkunud ja klikke ilmselt oluliselt vähem.
“Ja siis?” küsiksin mina. Ma pole ilmselt ka päris keskmine uudistelugeja, ei loe ma portaalides kommentaare, kuna …
Kuidas vaadata Pealtnägijat?
Daniel Vaarik märts 14, 2012 | 12
Allar Tankler algatas eile Memokraadis arutelu meedia meelelahutuslikumaks muutumise teemal ning tegi seda Eesti Tippmodelli saate näitel. Tõesti, hoolimata sellest, et kõik enamus osasid on juba varem valmis filmitud, rullitakse selle tõsieluseriaali materjali meediatarbija ette kaasahaarava modellisaagana, justkui see sünniks nüüd ja praegu.
Sellise näilisuse loomisel lööb kaasa terve meediaväljaannete ökosüsteem, mille erinevad osad toituvad sisseostetud saateformaadist pudenevatest purukestest, millega kaetakse üsna odavalt suur hulk trüki- ja veebipinda.
Eesti Tippmodellile on esimese hooga raske midagi ette heita, sest tegu on süütu meelelahutusega. Meelelahutuslikke võtteid ei kasuta tõsised väljaandeid, sest kui tõsised väljaanded millegi sellisega tegeleksid, siis oleks see ju manipulatsioon, eksole? Ega ju?
Kahjuks pole see nii lihtne.
Vestlus alkoreklaamist endise copywriteriga
okt. 28, 2015 | 0
Laura Noodapera on töötanud erinevates reklaamiagentuurides ja Daniel Vaarik annab nõu Terve Eesti Sihtasutusele. Nendevahelisest vestlusest Wire’s kujunes järgnev intervjuu Memokraati.
D: Kui kaua sa reklaamindusega tegelesid?
L: Ma tegelesin reklaamitööga kokku neli aastat kahe erineva agentuuri teenistuses ja vabakutselisena.
D: Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldis?
L: Reklaam pakub harvaesinevat võimalust kasutada nii loovust kui analüütilist mõtlemist. Töö on põnev ja …
Televisioonide kuvandiraamistik 2.0
Hagi Å ein juuni 11, 2015 | 0
Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna.
Sissejuhatus
On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi "Suure teleraamatu" televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.
Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis, kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.
Põlev kardin
Sten Tamkivi mai 10, 2015 | 87
Me tuleme tagasi Eestisse.
Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, mille California numbrimärgil ilutseb sõna "Tartu". Märt ja Merle, Magnus ja Irmelin kolisid tagasi kevadel. Silver, Rainer, Anu, Ott, …
Meie avangard
Priit Tohver jaan. 30, 2015 | 1
Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle tundub, et tänapäeva ühiskonna lõpmatute nüanssidega aruteludes taandub vestlus väärtustest ja sellest, mida mõni filosoof kunagi mõtles või mis on Euroopa kultuuriruumile tõepoolest omane, varem …
Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt
Tarmo Jüristo jaan. 12, 2015 | 11
Tere Ilmar,
Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles'i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid "kas riik võib rääkida?"
Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et "kõri", ja "vatsa" puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei "neela" ega "seedi". Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.
Küsimus "kas riik võib rääkida?" on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks "kes võib riigi nimel rääkida?" või "millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?" – ja ühtlasi "kuidas on kõik see seotud psühholoogia" või kaitsega"? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.
