See, et kevadest saadik on rahastamise teemal avalikkuse ette jooksnud hulk Reformierakonna ja ka teiste erakondade inimesi ning seejärel kõigi silme all istuli või selili prantsatanud, paneb mõtlema, et kas inimesed on kuidagi muutunud või on muutunud hoopis keskkond.
Võib olla muudab pikalt võimul olemine tõesti inimesi tuimaks, kuid ehk on ka sedasi, et seal, kus inimesed varem arvasid olevat põranda, asub nüüd peegelsile jää. Ning kuna samasugune peegelsile jää on tekkinud kõigisse maailma arenenud riikidesse, siis ilmselt pole selle taga ainult meie enda ühiskondlikud arengud. Selle taga on midagi, mis mõjutab kõiki. Ma usun, et siin ei saa tähelepanuta jätta uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.
Raudrüütel oli suur ja võimas mees, kuid tulirelvade levik tegi temast kohmaka märklaua ning mõne aja pärast omas seesama areng olulist mõju sellele, kelle käes ja kuidas liikus võim. Nii on öeldud, et hoolimata oma destruktiivsusest on ka kahurid loonud eeldused demokraatia toimimiseks, kuna rüütel peab lihtsalt rohkemate inimeste arvamusega arvestama.
facebook.com/kyylik
Eellugu
Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.
Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?
Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.
Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.
Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…
Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?
Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.
facebook.com/kyylik
Facebookis elav Kyylik, kes enda tutvustuseks täpsustab, et ta on fictional character, hakkab edaspidi ilmuma ka Memokraadis. Aga enne kui asjaks läheb, küsisime Kyyliku autorilt Tiu Sullakatkolt, mis asi see Kyylik on.
Mis asi see Kyylik on?
Kyylik on tegelane, kes satub nädalast nädalasse ahastama panevatesse elulistesse ja vähem elulistesse situatsioonidesse. Ei teagi, kui fictional ta on, natuke nagu elab kõigis. Ju ta siis on ikka olemas.
Mis moodi ta üldse tekkis?
Seda ahastamist on päris ahastamapanevalt palju ja eks see pani veel juurde tootma. Vaatad ringi ja imestad, kui palju on võimalik ahastada.
Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis "meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne."
Valdav osa vaimse tervise probleemidest on määratletud psüühikahäiretena ja mitte ajuhaigustena (depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sotsiaalfoobia jne). Eraldi grupi moodustavad orgaanilised psüühikahäired, mis on seotud kindlalt määratletava ajupatoloogiaga (N: Alzheimeri tõbi). See aga ei tähenda, et nii öelda mitteorgaanilistel psüühikahäiretel ei oleks tegelikult kindlat orgaanilist põhjust. Me lihtsalt ei tea seda veel. Kuid me teame juba praegu palju enam nende häirete kohta, kui teadsime 40 aastat või 20 aastat tagasi. Neurobioloogias toimub palju põnevat.
Ma arvan, et jalaluumetafoor oli vägagi asjakohane, sest ka antidepressandiga proovime me taastada normaalset seisundit. Antidepressant ei ole heatujumolekul. Antidepressantide võtmisel keha esimesed päevad harjub sellega ja alguses võib enesetunne olla hoopis kehvem, sest tuntakse iiveldust, unisust jmt. Keemilise tasakaalu saavutamine ei toimu silmapilkselt. Esialgu taastub energia. Inimesel on taas jõudu, et voodist üles tõusta või rääkida. Sellepärast on antidepressantravi sügava depressiooni psühhoteraapia eelduseks. Jah, on näidatud, et noorukitel on mingi seos SSRI-de tarvitamise ja enesetappude vahel. Sellepärast tavaliselt selle klassi AD-sid igaks juhuks noorukitele ka välja ei kirjutata. Seda võiks väga primitiivselt jälle põhjendada sellega, et kui esialgu taastub energia, aga muu depressiooni sümptomaatika veel säilub (lootusetus, madal enesehinnang jne), siis nüüd on jõudu midagi ette võtta.
Pikalt mõtlesin, kas kirjutan selle Memokraati antidepressantide postituse juurde ka oma arvamuse. Ja siis sain aru, et ei taha kirjutada just sellesama stigma pärast, mis loos, aga ennekõike kommentaarides, kõlab. Samas ei saa ka vaiki olla, sest hetkel igal hommikul antidepressante võttes tundus mulle, et alustatud argumendiliin seab minu üldise pädevuse oma elu elada kahtluse alla. Minu kogemus aga ütleb, et ma oleksin ilma nendeta nurgas tukslev hunnik õnnetust. Aasta alul olingi.
Ennekõike aga kirjutan, sest hea tuttav luges eelmist lugu ja selle kommentaare ja nutab nüüd kontoris. Ma tahan, et temasugused ja minusugused teaksid, et and ei ole kõvamehekultuuris üksi. Ja et nad on ok, nad on normaalsed inimesed.
Ma ei hakka tooma ühe või teise poole argumente. Pole minu asi astuda meditsiinilis-industriaalse kompleksi debattidesse ega ka paigutuda kuidagi teljel, mille ühes otsas on tavaline Eesti macho, kes saab kõigest üle toore jõuga ja teises mets-ema, kes peab ka kilemähkmeid vägivallaks.
Saan kirjutada endast. 2011 oli minu annus horribilis.
- Uncategorized
Mis saab siis, kui ei näe? Ehk elust tänapäeva maailmas pimeda pilgu läbi
Posted on by Daniel VaarikJaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.
Kui ma Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad! Ei, mitte rahalises mõttes, vaid ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja seda just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuks isamaad. Ilm oli ilus ja pragmaatikud tagasi koju ei sügelenud…. Read more »
Close
This is a widget ready area. Add some and they will appear here.