Daniel Vaarik

Pärast Trolliküti käsiraamatu avaldamist on Memokraadile tulnud väga palju kasulikku tagasisidet ja kriitikat. Oluline osa sellest on kõigile näha kommentaaride kujul aga on ka neid inimesi, kes on saatnud kommentaare ja ettepanekuid otse. Hakkan neid materjale ka siia vaikselt üles panema ning ilmselt osa neist jõuavad ka wikisse.

Üks konkreetne ettepanek tuli Paavo Pihelgaselt. Minu jaoks on tema pakutud konstruktsioon huvitav sellepärast, et see püüab leida õiget tasakaalu modereerimise ja anonüümsuse vahel ja pakkuda tõesti kõigi väärtuste jaoks midagi. Paavo ettepanek arvestab seejuures ka Eestis olemasolevat  kommentaarikultuuri ja konteksti. Panen ettepaneku üles nii nagu ta tuli, pdf-i kujul ja tervikuna. Eriti huvitav on aga viimasel lehel asuv skeem.

Lae alla.

Trolliküti wiki-lahendus on üleval aadressil wiki.memokraat.ee. Trolliküti käsiraamatu senine tekst on samuti wikis üleval 3 peatükina.

Alustuseks peab tekstide muutmiseks olema administraator (ei leidnud leebemat vahepealset rolli) ning see tähendab, et peale enda registreerimist peaksite saatma mulle meili aadressil: daniel.vaarik@gmail.com ning esialgu annan vastavad õigused neile inimestele, kes on siin päris aktiivselt kaasa löönud ja kelle isik on mulle põhimõtteliselt teada.

Avaldagem arvamust ka selles osas, kas see on liiga range lahendus? Äkki peaks avama siiski kõigile kasutajatele?

Tunnistan, et ma pole sellelaadset protsessi varem wiki kujul läbi viinud, nii et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tähelepanekud ja ettepanekud on teretulnud nii otse meilile, kui ka kommentaariumi.

Daniel Vaarik

Osutan vist valusale kohale. Vabandan, aga see vist on vajalik. Tänases Vikerraadio Uudis+ saates* esines Delfi arvamustoimetaja Rain Kooli meediakommentaariga, milles ta tegi minu jaoks üsna olulise avalduse:

“Ütlesin tolles kommentaaris välja ka lause, millele kirjutan ka täna alla. Kui vaja, kell kolm öösel ja silmad kinni. Et anonüümsete netikommentaaride lubamisel ei ole tegemist sõnavabaduse, vaid äriga. Isikutuvastust nõudva kommentaariumi sisseseadmine oleks majanduslikult hukatuslik ükskõik millise peavoolu väljaande jaoks. Mitte sellepärast, et seda keegi enam ei loeks, vaid sellepärast, et sellest kaoks suur hulk kommentaatoreid. Tänase päeva kõige populaarsemad veebilehed on aga tänase päeva kõige populaarsemad just seetõttu, et paljud inimesed käivad seal mitte ainult lugemas, vaid ka lugusid kommenteerimas. Kui nad peaksid seda tegema oma nime alt, kaoks suur osa kommentaatoritest nagu tina tuhka. Ning populaarsematele veebilehtedele jõuaks kätte karmid ajad. Ehk siis olen valmis täna kordama. Unustage sõnavabadus, tegemist on äriga.”

Rain Kooli väljaütlemised on  ilmselt fundamentaalse tähtsusega, sest paljud senised vaidlused on käinud selle ümber, et a) kas Delfile on kommentaarid tegelikult äriliselt väga vajalikud, või on Delfi ikkagi sõnavabadust kaitsmas? b) kas Delfi saab majanduslikku kasu kommentaaridest või on need lihtsalt väike ühiskonnale kasulik diskussiooniruum? Praeguseks on vastus selge, see on äri. Unustage sõnavabadus.

Muidugi oleks okei  ka variant, et Delfile on sõnavabadus oluline ja samas on see ka äriliselt kasulik. See oleks eriti võimas kombinatsioon. Kuid mis saab siis, kui ollakse nende kahe piiri vahelistes olukordades?  Praegu andis Delfi küll selgelt mõista, mis juhtub, kui need kaks väärtust üksteisega põrkuvad. Sõnavabadus kaotab. Äri võidab.

Foto: Res Publica noored 2006. aastal Riigikogu rõdul sõnavabadust kaitsmas. Protestiti niinimetatud Delfi eelnõu vastu. Delfi polnud siis veel öelnud, et “unustage sõnavabadus”. (Allikas: Postimees)

* Konkreetne jutt algab 15:30 peale saate algust.

Daniel Vaarik

Ma olen tükk aega mõelnud, et küll oleks hea, kui Ilmar Raag Memokraadis midagi kirjutaks. Eelmisel nädalal saatsin talle näha Trolliküti käsiraamatu mustandi ja kuna Ilmari kommentaarid sellele olid juba ise peaegu nagu valmis artikkel, palusin tal veel avaldamise pilguga see tekst üle käia ning siin see postitus nüüd ongi.

Ilmar Raag

Ka minule on tundunud, et diskussioon anonüümsete kommentaaride asjus on liiga kauaks jäänud kiirete emotsionaalsete reaktsioonide tasandile. Tänaseks on selge, et tegemist on väga mitmetahulise, kuid eelkõige sotsiaalse fenomeniga, mis väärib põhjalikumaid käsitlusi. Seda selleks, et meil oleks ka ratsionaalseid argumente mitte midagi tegemiseks või siis vastupidi reguleerimiseks. Minu järgnevas tekstis on osalt kajana korratud mõned mõtted, mis tundusid väga kõnekatena Vaariku ja Jüristo tekstis. Omamoodi oli see isegi naljakas, et need mõned punktid on niipalju õhus, et originaalsele autorlusele on isegi raske pretendeerida.

Mina tahaksin omalt poolt rõhutada järgmisi punkte.

Sõnavabaduse ideest

Kas me arvame, et meil on täna rohkem sõnavabadust, kui oli näiteks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel Ameerikas või Lääne Euroopas, kus elati läbi olulisi uusi kodanikuliikumisi ja ideoloogiaid, millest kõige pikantsem oli ilmselt nn. “seksrevolutsioon “? Kindel oli üks, et tol ajal anonüümseid kommentaariumiruume ei eksisteerinud sellisel kujul nagu praegu.

Kui täna kaitstakse anonüümset kommentaariumi sõnavabaduse argumendiga, siis sel puhul segatakse ära juurdepääs ühele konkreetsele tehnoloogilisele võimalusele ja õigusele väljendada erineval viisil oma arvamusi. Vaariku ja Jüristo tekstis on tugeva argumendina märgitud, et isegi kui anonüümset kommeteerimisvõimalust ei oleks, jääb alati palju muid võimalusi anonüümselt saata vihjeid ajalehtedele, ajakirjadele, naabritele ja prokuratuurile. Tehnoloogiliselt ei ole netikommentaar sugugi pudelikael, mille taga on keelatud sõnumite avalikkuse ette jõudmine. Samal ajal on ju praegugi olemas riike, kus inimene mõistetakse vangi ka omavahelises vestluses väljendatud mõtete pärast.

Seega, peamine küsimus ei olegi isegi selles, kas kodanikul jääb õigus anonüümselt kusagil arvamust avaldada, sest seda lihtsalt ei olegi võimalik efektiivselt keelata, vaid selles, kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”. Teiste sõnadega, tegeliku sõnavabaduse probleem interneti ajastul ei ole tehnoloogiline, vaid seotud teatud tüüpi mõtete aktsepteerimise või tõrjumisega.

Kaksikmoraal

Kõige üldisem küsimus seoses anonüümsete kommentaaride pooldamisega on ühiskondliku moraali küsimus. Kui me kiidame heaks avalikus sfääris reeglina toimiva anonüümsuse, siis tähendab see ju üldistatult seda, et meile sobib, kui ühiskonnas on kaksikmoraal. Üks, mis on seotud reaalse vastutusega, ent mitte lõpuni aus ja teine, mis on vastutusest vaba ja peegeldab meie tegelikke huve.

Kui meenutame, siis nõukogude moraalile heidetigi ette seda, et tegemist oli kaksikmoraaliga, kus kodanikud ei julgenud repressioonide kartuses oma avaldustega esineda. Süsteemi nõrkus lõpuks selles oligi, et kuna peidetud moraal ei osalenud ametliku poliitika tegemises, siis kajastas see riigi enese jaoks destruktiivselt vähe kodanike tegelikke huvisid.

Nõukogude ajast on meie rahvapärimuses ka kurikuulsamad anonüümsed kommentaatorid, kes teatud hetkedel pidasid tarvilikuks naabri peale kaevata….

Tõsi, ka kaasaegset Lääne demokraatiat iseloomustab “poliitilise korrektsuse” nime all tuttav kaksikmoraal, ent vähemalt teoreetiliselt on võimalik ka “poliitilise korrektsuse” kaanoneid muuta demokraatlikul viisil.

Nii ehk teisiti oleks avatud ühiskonna ideaaliks see, kui iga kodanik julgeks osaleda avalikus diskussioonis oma nime all kartmata süsteemi poolt programmeeritud repressioone. Loomulikult on selle mõtte puhul tegemist ideaaliga, mille esimesteks erijuhtudeks oleks nn. tunnistajakaitse erand, ajakirjanduses allikakaitse erand jne.

Praegune anonüümsuse klausel avaliku ruumi peavoolus toimivas meedias tähendab seega demokraatia kui avatud ühiskonna mudeli eitamist, kuna legitimiseerib põhimõttena kaksikmoraali.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Igaüks, kes on lugenud mõnele artiklile järgnenud kommentaare, on märganud seda, kui palju esineb kommentaariumis kommunikatsioonihäireid. See tähendab ühest ja samast tekstist väga erinevat arusaamist. Lausungi (énoncé) teooria järgijad väidavad, et tekst omandab oma tähenduse alati konkreetses kasutamise hetkes. Nähtus on loomulik, ent reaalses elus ongi lingvistid sel puhul tõdenud, et täpseim kommunikatsioon toimub siis, kui sõnumi esitajal ja retsipiendil on üksteisest maksimaalselt eelnevat informatsiooni ja neil on kohese tagasiside abil võimalus tähendusi täpsustada.  Heaks näiteks on irooniaga seotud probleemid, sest suulises tekstis on irooniast teinekord võimalik aru saada vaid hääle või näoilme abil.

Interneti suhtluse üheks omapäraks ongi see, et seal osalejatel on tihti üksteise kohta väga vähe informatsiooni, mis aitaks ilmuvat teksti paigutada sõnumi teelesaatja poolt soovitud konteksti. Selle tulemusena projitseerivad vestluses osalejad teisele poolele omaenese soovmõtlemisest tulenevaid lisatähendusi. Nii kahtlustatakse teist poolt pigem rumalamana ja vaenulikumana, kui teine pool tegelikult tahakski ennast positsioneerida.  Seda on kirjeldatud ka “hostile media effect” nimelise nähtusena. See tähendab seda, kui pingestatud konfliktsete teemade puhul , kus meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev. Nii võib üks ja see sama tekst saada näiteks täiesti vastandliku tõlgenduse sõltuvalt lugeja poliitilisest meelsusest ja mõlemad konfliktis osalevad pooled usuvad, et tekst on neile vaenulik.

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi,  seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Vähemuste ebaproportsionaalne esindatus ehk representatiivsuse probleem

Meedias näeme igapäevaselt, kuidas mõned marginaalsed nähtused on ebaproportsionaalselt esindatud ja esinevad ka päriselus mütologiseeritud hirmudena. Parim näide on lennuõnnetused, samal ajal kui lennukid on üks turvalisemaid liikumisvahendeid, eriti kui võrrelda autode, jalgrataste ja jala liikumisega.

Mitmel erineval põhjusel on kommentaariumis raskendatud teatud ideoloogiate representatiivsusest aru saamise võimalus. Isiklikul tasandil ütlen, et ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes teatud mulle oluliste teemade puhul mõtleks nii nagu põhimass kommentaariumi teksti. Täiesti võimalik, et mina kuulun marginaalsesse sotsiaalsesse gruppi, aga ma ei ole ka selles täiesti kindel, sest kui me võtame võrdluseks peavoolu poliitikute platvormid ja neile antavad hääled, siis näeme, et äärmuslikud ideed on mahu mõttes kommentaariumites tunduvalt enam esindatud, kui valimisurnide juures.

Samal ajal väidab Situatsionismi koolkond psühholoogias, et inimese käitumismotiivid on välistest teguritest rohkemgi mõjutatud, kui sisemistest. Ehk kui inimene loeb kommentaariumi, siis võib ta representatiivsuse mõttes hakata pidama senist äärmuslikkust peavooluks. Ehk jõuame selleni, mida Vaarik ja Jüristogi mainivad, et läbi kommentaariumite toimub avaliku ruumi tehniliselt determineeritud radikaliseerumine.

Diskussiooni kaaperdamine

Olulisemaid anonüümsuse suhtes ükskõiksust soovitavaid argumente on tõepoolest see, et anonüümsed tekstid on alati olemas olnud. Kõige viimati näiteks nägime neid seinale kirjutatud sõnumitena “Eesti vabaks” vôi “Elvis is alive”. Kuid meenutame, et Alexander Dumas “Kolmes musketäris” on samuti juttu kardinalile meelhärmi teinud anonüümsest pamfletikirjutajast. Võimalik, et tänane anonüümne kommentaator täidab muutunud oludes lihtsalt sama rolli, mis muistne anonüümsete loosungite seinale kirjutaja. Ja võimalik, et sellisena tuleb nähtusega ka leppida. Kuid on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel.  Just sellest on meil juba enne kommentaariume puudus, sest otsustajate ringis leitakse, et peavoolu ajakirjandus ei ole huvitatud mitte diskussiooni edastamisest vaid konfliktide lavastamisest. Ja seetõttu pigem hoitakse kvalifitseeritud diskussiooni kinniste uste taga.

Kommentaariumid on praeguseks hetkeks tõestanud, et peavoolu meedias anonüümsete kommentaariumite tasandil ei ole unistus kollektiivsest ajust tõeks osutunud.  Osasid põhjuseid on Trolliküti käsiraamatus juba mainitud. Lisan vaid diskusioonide kaaperdamise argumendi.  Igaüks, kes on kommentaariume lugenud, on samuti näinud, kuidas väga lihtsalt on võimalik diskussioon kaaperdada peaaegu teemavälise lahmimise ja laamendamisega. Aeg ajalt tehakse seda teadlikult ja siis rohkem ja vähem läbipaistvamalt.

Samas on diskussiooni kaaperdamine võimalik ka siis, kui kommentaarid ei oleks anonüümsed. See toimib erinevat tüüpis spinni puhul niigi.

Kokkuvõttes tundub, et anonüümsete kommentaaride saatus sõltub suuresti sellest, millisena hinnatakse avalikku hüve.  Hetkel on ülimas staatuses individuaalse vabaduse printsiip, millele sekundeerib majandusliku kasu imperatiiv. Väidan, et nimetatud printsiibid töötavad pikemas plaanis demokraatiast võõrandumise suunal, kuna ühiskonnas on vähem kvaliteetset avalikku arutelu ühiselu küsimustes.  Kui ühiskonna ühine huvi oleks pikemas perspektiivis tähtsam individuaalse vabaduse lühiajalisest perspektiivist, siis võetaks ilmselt ette reguleerimine.

Daniel Vaarik

Kirjutasime koos Tarmo Jüristoga kokkuvõtliku teksti anonüümsuse ja netikommentaaride teemal. Erinevalt senistest aruteludest on selles dokumendis rõhk lahenduste esitamisel.

Samas on ju nii, et paljud lahendused on ju juba olemas, tuleb lihtsalt aru saada, et kuidas ja miks  on neid tarvis kasutada. Selleks sisaldab “Lühike trolliküti käsiraamat” ka netikommentaaride kohta levinud väidete samm-sammulist analüüsi.

Nii. Ja miks me seda tegime?  Mis on meie huvi? Sellepärast, et krt, see on meie riik ka. Tahaks sõnavabadust. Jah,  ja me kirjeldame ka seda, milline on praeguse kommentaaripraktika hind ning kuidas see  töötab sõnavabaduse ja demokraatia vastu.

Samuti on meil kahju ju kõigist neist võimalustest, mis online tehnoloogiate üheülbalise rakendamise tõttu kasutamata jäävad.

Nagu näete, on see dokumendi esimene versioon ja me oleme avatud täiendusettepanekutele ja avalikule arutelule. Head lugemist!

Muutus: 18.09, kell 18.32  muudetud versioon 1.3, mõned kirjavead parandatud

Daniel Vaarik

Võib olla tavaline inimene pole seda veel märganud aga Eesti online meedia sisu moodustub suuresti kolmest komponendist: a) kuskilt raadiosaatest (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited, b) kuskilt blogist (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited, c) mõnest teisest online meedia kanalist (võib olla vigaselt aga kindlasti konteksti arvestamata) maha kirjutatud väited. Täisvirtuaalsus.

Daniel Vaarik

Alljärgnevalt on mul väga hea meel esitleda Sten Tamkivi külalispostitust, mis käsitleb anonüümsetes netikommentaarides esile kerkivate probleemide võimalikke lahendusi. Ühtlasi kujutab see endast esimest artiklit netikommentaaride positiivsetest võimalustest rääkivas tekstide seerias. Memokraadis täna külas olev Sten kirjutab enamasti iseenda blogis aadressil: sten.tamkivi.com. Igal juhul, tere tulemast!

Sten Tamkivi

Memokraadis viimastel päevadel kirjutatud, “rahvatsensuuri” ehk sõimlevate anonüümsete kommentaatorite probleemi lahkavate postituste kommentaarides (muide, autoriseeritud kasutajatelt ja huvitavalt diskussiooni jätkavad!) kõlab ikka ja jälle küsimus, mis võiks olla selle ühiskondliku haiguse lahenduseks. Õige, kriitika ilma lahenduste pakkumiseta võib kergesti kujuneda lihtsalt asjatuks sõnaseadmiseks. Seega – pakuks mõned siis välja.

Alustuseks, maailmapraktika on tõestanud, et kommentaaritrollide (et neid kuidagi viisakalt nimetada) lihtsalt ära blokeerimine lõpuni ei tööta. Sellel on omad psühholoogilised põhjused, kus jõuline peletamine valab vaid täiendavat õli tulle anonüümsete sõimurite kõrgeltarenenud “represseeritud tõekuulutaja” enesehinnangule ja mõjutab neid uuesti ja uuesti proovima. Ja internetis on võimalusi oma identiteeti muuta ja varjata lihtsalt liiga palju.

Jah, kommenteerimine vaid ID-kaardiga või muu range turvalisusega autoriseerimismehhanismi abil oleks Eestis ka lahendus, aga täna võivad sellise lahenduse tekitatavad tehnoloogilised barjäärid kommentaariumites osalemise võimalust ka väärtust lisavate inimeste jaoks ebasobivalt piirata. Ma arvan, et varem või hiljem ka sinna jõuame – maailmas on juba pretsedente, nt Lõuna-Korea on seadustamas nõuet et iga internetikonto peab olema läbipaistvalt ja tõestatavalt seotud füüsilise isikuga.

Senikaua vaataks aga kahte lahenduste gruppi: kuidas muuta anonüümikud lihtsalt marginaalseteks, kas nende “panust” toimetades või hoopis lugeja vaatenurka mõjutades. Mitmete järgnevate näidete kokku kogumise eest aitäh Clive Thompsonile, kelle sulest ilmust Obama trollivõitluse-lugu märtsikuu Wired’is.

Kuidas modereerida kommentaare

Esimene kommentaarihalduse etalon maailmas on muidugi Slashdot, mis keerab rahvatsensuuri läbukommentaatorite endi vastu. Slashdoti automaatne süsteem valib jooksvalt käputäie portaali kasutajaid, kellel tekib õigus paari päeva jooksul kommentaare hinnata. Hindeid arvestatakse kommentaaride kuvamisel, kus iga lugeja saab seadistada just endale sobiva “läbutaseme”, mida ta lugedes on valmis tolereerima. Oluline on ka moderaatorite roteerimise nüanss, neist ei kujune mingid oma väärtushinnanguid ja eelistusi peale suruvad jumalused, vaid need on juhuslikud inimesed nagu Sina.

Teine kasutajate hindeid avastav süsteem on Disqus, mida kasutab ka Memokraat. Palju negatiivseid hindeid saanud kommentaarid muutuvad selle abil nähtamatuks… aga mitte postitaja enda jaoks. Ehk siis troll ei teagi, et teda keegi ei loe, vaid jääb ilmselt arvama, et teised kommentaatorid on õppinud teda ignoreerima ega haara tema provokatsioonikonkse. Mis tõenäoliselt viib selleni, et ta läheb ära.

Kommentaaride hindamist rakendab Eestis juba mõnda aega Postimees.ee, aga ei ole selle kontseptsiooniga lõpuni läinud. Ei tea algoritme, mida nad täpselt kasutavad, aga praegu näiteks leidsin hetkega ühe sõimleva kommentaari, mida näidati mulle vaatamata sellele, et teiste lugejate negatiivseid hinnanguid sellele oli 6 korda rohkem kui positiivseid! Teiseks peab nutikam loogika arvesse võtma trollide koostööd – kui mõne partei brigadnikud on saadetud “teemat nullima”, siis on nende jaoks lihtsam ideoloogiliselt sobivaid kommentaare “üles” hääletada kui ise uusi kirjutada.

Kuigi modereerimistöö jätmine lugejatele aitab, võiks arvata, tabada täpsemini lugejate endi valuläve ja sotsiaalset närvi, annaks toimetusepoolne töö ilmselt parema tulemuse. Aga lihtsalt investeeringu suurusjärgu hindamiseks - The Huffington Post saab päevas üle 36 000 kommentaari… ja hoiab palgal 25 inimest, kelle tööks on sellest massist vaen ja viha välja rookida. Huvitav oleks teada, mis on päevased kommentaaride numbrid Eesti väljaannete puhul? Tekiks päris mitu head sotsiaalset töökohta?

Toredaid nippe kommentaarisõimu vastu on veel. BoingBoingi moderaatorite näpuliigutusega haihtuvad vajadusel postitusest… vokaalid. Kustutamise ja tsensuuri asemel saab neist groteskne läbu, “k pts pnnslm kb sbrss”-stiilis müra kaotab oma ohtlikkuse ja tõsiseltvõetavuse ning sellest õpib ka lugeja silm kiirelt üle libisema. YouTube mängib aga (esialgu küll eksperimentaalselt) kommentaatori enesetsensuurile enne postituse tegemist: nimelt võimaldab kommentaari audiokujul ette lugeda, mis peaks puust ja punaseks tegema stiililised, grammatilised ja eetilised vead, mis pimesi kirjutades nii hullud ehk ei tundunudki.

Kuidas lugeja võimust saab ärimudel

Tulles tagasi Eesti meedia juurde, teame me kõik, et anonüümsed kommentaarid ei ole valusaim teema nende juhatuste koosolekutel. Kui üldse probleemina kunagi teemaks ongi. Pigem veedetakse seal aega juureldes, mida ette võtta vähenevate paberlehemüügi, tellijate ja reklaamiandjate arvuga ning investorite oodatud kasvavate tulude vahel süveneva lõhega.

Paneks siis 1+1 kokku? Ma oleksin valmis ostma Slashdot’i-laadset kehvade kommentaaride “peitmisteenust” kvaliteetse, analüütilise ja hästi kirjutatud sisuga (khm! aga see on teine teema) online-meediaväljaandelt. Näiteks ühe või isegi paari krooni eest päevas. (Ja jällegi, tahtmata teemast liialt eemalduda – paralleelina shareware-tarkvara maailmaga, mis oleks see teile kasumlik päevatasu, kui kaoksid ka tänased täiesti sihtimata reklaamid? See oleks veel eriti huvitav kombo, sest puuduv reklaam võtab surve ka tänaselt klikijahilt, mida suuresti toidavad just tuhanded piiranguteta kommentaarid).

Tasulise kommentaarivabaduse mudeli jama on muidugi see, et ei lahenda üht anonüümse kommentaariterrori põhilist subjekti – meedias esineja perekonda, sõpru, kolleege, sugulasi, tuttavaid. Kui paksema nahaga (mis tegelikult ei tohiks olla vaba mõtte eelduseks demokraatlikus ühiskonnas!) ja puhta lehekeskkonna ostjast arvamusliidrit kommentaarid siis enam ei segagi, siis tema lähedased ja sotsiaalne keskkond on ikkagi kuskilt nurgast määritud.

Mingile sihtrühmale huvitav tasuline teenus võiks olla ka kommentaatorite isikute nägemine. Las kütavad tasuta veebis oma näilise anonüümsuse varjus, aga tasulise kasutaja jaoks olgu kõrval nimi, kodune aadress, telefoninumber ja äriregistri automaatpäringutest tulevad viited seostele erakondade ja äriühingutega?

Ja minnes veel kaugemale, ma oleksin valmis maksma heade kommentaaride nägemise eest. Mul ei ole häbi tunnistada, et tunnen ennast tihtipeale näiteks Sirpi lugedes lollina. Satub see mulle enamasti kätte lennukis ja paberil, võrguväljaandesse satun harva konkreetse lingisoovituse peale. Ja pea alati kui satun, tunnen puudust… kommentaaridest! Mõne segasemaks jääva, aga intrigeeriva intellektuaalse teema juures näeksin suurt väärtust seda edasi lahkavas ja eri vaatenurki pilti juurde toovas kommentaariumis.

Ehk isegi piisavat, et osta kommentaaritellimus? Aga mitte muidugi anonüümse sõimu tellimus.

Jäin mõtlema, et Eesti on riik, kus eksisteerib päris tugev tsensuur. Ühest küljest on Eesti  ajakirjandusvabaduselt maailma tipus. Freedom Pressi tabelis oleme kohal 14-17 jagades positsiooni Jamaica, St. Lucia ja Iirimaaga. Eestit märgitakse ära ka kui erakordselt suure internetivabadusega riiki, mis peaks iseenesest tagama demokraatia toimimise. Teisest küljest on Eesti meediaväljaanded just internetis kanda kinnitada  püüdes saavutanud olukorra, kus toimub ingliskeelset väljendit kasutades crowd-sourcing of censorship, Eesti keeles siis kambatsensuur, mille viivad läbi anonüümsed kommentaatorid.

Nimetagem seda tsensuuriks, mille vahendid mõjuvad aja jooksul, mitte kohe. Kuid mõjuvad. Mis selle tagajärjeks on? Lihtsalt see, et me ei saa enam avalikke esinejaid. Lihtsalt see, et avalike esinejatena tunnevad ennast paremini pigem paksunahalised inimesed või need, kellel pole midagi kaotada. See aga tähendab seda, et väheneb demokraatia. Mitte ei suurene, nagu lehed väita proovivad. Kahju.