Daniel Vaarik
Kui Marek Strandberg ja Agu Kivimägi erastasid 1994. aastal ajalehe Rahva Hääl, lahkus vana toimetus suure tüliga. Räägiti, et üks prominentne endise toimetuse liige oli roninud oma kabinetis laua alla ning keeldunud ruumist lahkumast. “Te peate kasutama jõudu!” selgitas ta turvamehele, kes aga vastu ilmselgeid ootusi küsis, kas meediategelasel on midagi laua alla tarvis, et mugavam oleks või nii, ning lisas, et olgu nii kaua kui ise soovib.
Legendid legendideks, kuid vana toimetus läks ja asutas kohe uue ajalehe, mille nimeks sai Eesti Sõnumid ja jälle oli käes tüüpiline Eesti kahvel, kus tüli ähvardab kiiresti kuubikuteks teha kuldmune muneva hane. Ma olin tol ajal 21 aastane ning töötasin uues Rahva Hääles majandustoimetajana. Sisustus ja tehnika olid veel samad nagu siis, kui ajaleht oli kommunistliku partei häälekandja, kuid konkurents ning jaht lugeja pärast tegid sel ajal oma esimesi, kuid ülimalt agressiivseid samme ka meie toimetuse koosolekutel.
Kohati võttis see koomilisi vorme. Ühel päeval suitsust haiseva ja logiseva liftiga allakorrusele jõudes nägin peaaegu füüsilist vastasseisu – kaks meie oma ja kaks Hommikulehe tüüpi seisid vastamisi, käed rinnal ning vaidlesid. “Meie majandustoimetus on parem!” “Ei, meie oma teeb teie omale iga nipiga ära!”. Ma tean väga hästi, et Hommikulehe oma oli parem aga see selleks, tähtis on kaks asja – esiteks, et konkurents oli sel ajal meie professionaalse elu tähtsaim mõõde ning teiseks, et me oskasime konkureerida kõige primitiivsemal moel ehk läbi vastastikuse kiusu ja praalimise.
Ma lahkusin ajakirjandusest 1995. aastal, kuid jälgisin sündmusi edasi. Meediasõda ja äriline võistlus kiskus hiljem palju verisemaks. Tallinnasse koliv Postimees ärritas Rahva Häälest, Hommikulehest ja Päevalehest kokku pandud Eesti Päevalehte isegi nii palju, et EPL-is võeti vastu otsus nimetada Postimeest igal võimalusel “Tartu leheks”. Õõnestati üksteise tegevusi verbaalselt, näidati ennast ebaadekvaatselt edukana ning pinged olid väga suured.
See, mis järgnes oli veel hullem. Kuna lehed ja nende omanikud mõistsid ühel hetkel, et vastastikune sõda on muutunud väljakannatamatult lapsikuks, saabus suur vaikuseperiood, mille käigus lihtsalt hoiduti üksteise kritiseerimisest. Sõnumilehe ja Õhtulehe ühinemine Schibstedti ning Mariebergi kaasomandisse vaid kivistas selle vaikiva meediakriitika ajastu. Olukord meenutas natuke külma sõda pärast Kuuba raketikriisi, kus mõisteti punase liini vajalikkust kahe peastaabi vahel.
Sellest ajast kuni tänaseni on ajakirjanike seas ettekujutus, et üks meediakanal ei tohi teist meediakanalit avalikult kritiseerida, sest muidu juhtub midagi hirmsat. Või et see pole lihtsalt ilus, kes see enam täpselt mäletab miks. Sisuliselt oli aga tegemist meedia enesetsensuuri kujunemisega teatud ärilistes küsimustes.
Eelmisel nädalavahetusel autosõidul raadiost mõningaid jutusaateid kuulates hakkas mul tekkima tunne, et langevad lugejanumbrid on varem kokkulepitud piiridel taas hakanud esile kutsuma sporaadilisi tulevahetusi. Kuulates Postimehe ajakirjaniku Kalle Muuli kriitikat selle kohta, et EPL meedia kiitleb liialt palju oma lugude eest saadud auhindadega, oli tunda vanade aegade püssirohuhõngu. Järgmiseks toimus Muusikanõukogu, milles Valner Valme Postimehest ja Siim Nestor Ekspressist vaidlesid Eesti Ekspressi uue kujunduse üle ning ma polnud enam kindel, kas tegemist on tavalise sellele saatele omase mõnusa lõõpimisega või kuulsin ma tõesti kerget ärritust? Krt neid teab tegelikult.
Aga nii üht kui teist pidi vaadates, kulla ajakirjanikud, käitute te valesti. Lubage mul küsida üks lihtne küsimus. Mitu lugejat kaotaks Postimees, kui ta tunneks rõõmu, et Eesti Päevaleht võitis mitu ajakirjandusauhinda heade lugude eest? Ühe? Võib olla hoopis mitte ühtegi? Sama Eesti Päevalehele, kui te räägite ajakirjandusauhindadest ja mainite rõõmuga ära ka Postimehe omad, siis mis saaks olla halvasti? Kas teie leht läheks põhja? Ei, ma arvan, et paljude inimeste respekt kasvaks teie suhtes. Või kui ajalehes, mitte Varraku blogis ilmuks arvustusi, mis analüüsiks objektiivselt Ekspressi uut formaati ja Ekspress selle peale ei solvuks?
Samas, kui keegi näiteks kritiseerib EPL-i mõne faktivea eest ja teeb seda ajalehes Postimees, kas siis peab sellesse valuliselt suhtuma või võiks hoopis seda kasutada pinnasena, mille pealt panna võrsuma diskussioon või jagada selgitusi? Mõni võib arvata, et see on naiivne soovitus, kuid tegelikult ju ei ole. Just sellepärast, et ebaratsionaalne lahmimine ei ole efektiivne, kuna sellele kulub palju energiat ja selle tõttu langeb ka kogu tööstuse maine ning samas igasugusest kriitikast loobumine ei aita kaasa ajakirjandusliku rolli täitmisele ning kokkuvõttes on samuti halb tööstuse mainele.
Oskamatus konkurentsiga tegeleda on sisuliselt tapnud minu jaoks ka sellise muidu hea potentsiaaliga saate nagu Ärapanija. Sellel saatel on suu kinni topitud mingisuguse juriidilise orderiga, mille sisuks on, et Ärapanija ei tohi näidata teistest kanalitest pärit materjale. Ma mõistaksin seda, kui Ärapanija puhul oleks lähenetud mingi konkreetsema kokkuleppega, näiteks et ärge mõnitage mingi inimese välimust või tekitage põhjendamatuid kannatusi tuntud saatejuhile, kuid ei, lähenetud on nii, et mitte midagi ei või kasutada. Mul on ettepanek, leppige Ärapanijaga piirolukordades kokku ja avage oma kanalid taas nende kriitikale. Võidavad kõik.
Praeguse käitumise tagajärjeks on meediakriitilise kultuuri järjekordne suukorvistamine ja mingis mõttes võime seda ka tsensuuriks nimetada kui tahame, kuigi minu sooviks ei ole selle mõistega valimatult vehkida. Kõige huvitavam on see, et vähegi staažikamad Eesti ajakirjanikud on enamasti töötanud mitmes väljaandes, näiteks vähemalt korra Postimehes ja korra EPL-is. Seda naljakam on vaadata, kuidas nad peavad oma kompassid iga töökohavahetuse järel jälle ümber kalibreerima.
Mida siis teha? Konkurents on hea ja mina olen selle esimene pooldaja. Kuid konkureerida peab oskama. On olemas päris häid konkurentsimudeleid, mis on etemad kui käratsemine või vaikimine. Blue Ocean strateegia, kellelegi?
Vastastikkune õõnestustegevus on konkurentsi kallis vorm. Prooviks pöörata oma energia millegi hea loomisele ning raskestikopeeritavate konkurentsieeliste tekitamisele. Selle asemel, et sisiseda, tasuks lõtvuda, kirjutada Eesti kõige parem lugu. Ja minna juua konkurendiga üks kohvi, arutada kuidas seada sisse mingid normaalsed tavad, mis arvestaksid, et ka meediakanalid võivad üksteist kritiseerida ilma kohe sõjajalale minemata.
See senine kemplemine või siis enesetsensuur on viljatu virtuaalne mäng, mis läheb korda võib olla sajale inimesele Eestis. Raha siit ei tule, lugejaid ka mitte. Peace?