Daniel Vaarik
Kõigil, kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu vastukommentaarid.
Esiteks, nagu ma ütlesin ka eelmine kord, on sümpaatne, et ühel ministril on julgust, oskust ja tahtmist kirjutada oma töös esinevatest kõhklustest. Maailma absoluutne tipp selles žanris on 85 aastase Robert McNamara intervjuu filmis The Fog of War, kus ta tunnistab muu hulgas, et Vietnami sõda oli eksitus ja seda filmi vaadates me näeme tõesti, kui ekslikud võivad olla ajaloo pöördmomentidel inimeste taju ja analüüsivõime ning samal ajal on otsustajate õlgadel siiski pakiline vajadus otsustada. See sisendab alandlikkust ning mingis mõttes esineb seda ka Jaak Aaviksoo esimeses tekstis.
Kuid… kas sisekaemused ja mõtisklused on piisav, et öelda, jah, kaitseminister, mõistame teid, kahju, et nii läks aga nüüd on kõik korras. Kas reaalne ametisoleku aeg on ikka see koht, kus mcnamara-momendid väga palju aitaks ja vastaks avalikkuse ootustele? Need reserveeritakse enamasti ametiaja järgsetesse aegadesse. Kaitseminister ei saa eitada, et monument on tema suurprojekt ning see on katastroofiliselt ebaõnnestunud. Ei saa loota, et unustame selle kõik kollektiivselt ära, ärme võta seda nii tõsiselt, ärme kirjuta sellest ei pikalt, ei teravalt, ei emotsionaalselt. Selline ootus on vale juba puhtalt poliitilise kultuuri tulevikku silmas pidades. Kas tõesti soovime, et sarnaseid asju võib tulevikus edasi korda saata sama kergekäeliselt?
Nüüd sellest, mis puudutab ühte konkreetset punkti, milles Jaak Aaviksoo mulle vastab ja see puudutab füüsiku rolli ja sümbolilist mõtlemist. Ma tegelikult tean hästi, et Jaak Aaviksool on sümboliline mõtlemine olemas ja rohkem kui enamustel teistel, see on põhjus tema poole alt üles vaadata. Mõistan, et talle see konkreetne etteheide ülekohtune tundub. Kuid tahan selle punkti välja toomisega viidata sellele, et öeldes “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” loobub Jaak Aaviksoo retooriliselt justkui kaitseministri positsioonist ja proovib seonduda sellel hetkel hoopis “süütuma” akadeemilise taustaga. Mitte, et nii ei võiks, see avab mingis mõttes ka tausta, kuid teisest küljest ei tasuks sellest ka ennast uinutada lasta.
Rollidest rääkides veel, siis Eesti poliitilises elus on üks võitlusvahend nii tihti kasutuses, et susiseb lausa kuumusest. Selleks on küsimus “aga kes selle taga tegelikult on?” ning sellega saab justkui kõigist küsimustest ja arvustustest priiks. Nii esitab ka Jaak Aaviksoo minu blogisissekande kohta küsimuse “Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid.”
Ma tean, et suur hulk poliitikuid usub täiesti paranoiliselt, et terve meedia koosneb AINULT materjalidest, mis on kellegi peidus olevate kolmandate huvide põhjal sepitsetud. See soodustab ka olukorda, kus kriitikat ongi vähe, sest kriitikud ise tunnevad ilmselt ka, et nagunii seondatakse nad kellegi sigaretisuitsu mähkunud müstilise “kolmandaga”, vaenlasega.
Ma tean, see ei pruugi veenda, kuid minu kriitika taga Vabadussõja samba teemal seisab vaid see sammas ise ja ka see mida see tänases Eestis sümboliseerib. Lohakas ja läbimõtlemata elluviimine, hoolimatus avaliku sfääri suhtes ning küüniline avalik kampaania, mille saatel seda seni on korraldatud. See on ka minu linn, kus see on püsti pandud ja see on ka minu riik, mille märgisüsteemi see nüüd ja edaspidi kuulub. Kas tõesti on raske uskuda, et sellest ei piisa? Kas tõesti on mugavam näha selle taga oma erakonna siseopositsiooni või Reformi või Keskerakonda või hoopis Vene eriteenistusi? Palju me niimoodi kaotame võimalikust avalikust debatist, mürgitades selle alati “mingisuguste huvidega” ja uskudes, et iga kriitik on “vaenlase poolele üle läinud”?
Ja nüüd kõige pakilisem küsimus – loomulikult olen ma nõus kaitseministriga teed jooma. Täna sobiks hästi ja siis edasi sobiks alles nädala pärast.
