Turg sundis mind!

Ma mäletan, kuidas kunagi ühe reklaamiagentuuri tüübiga rääkides tuli jutuks, et miks nad teevad  reklaame, mis neile endile ei meeldi. “Keegi ei telli ju paremaid,” ütles ta. Ma tegin suu lahti, et midagi öelda aga siis panin kinni tagasi, sest ma ei osanud. Ilmselt mõtles tüüp seda, et raha makstakse liiga vähe, turg on liiga väike, tellijad liiga harimatud ning mis kõik muu.

Kui aga vaadata asja tellija poolt,  tekib mul küsimus, et kuidas saab keegi üldse pakkuda tulevikus häid teenuseid, kui ta pole neid ise minevikus pidevalt arendanud? Kuidas saab ta üldse teada, kuidas see käib, kui ta pole nende loomise kallal hiliste tundideni üleval olnud, pingutanud ja pingutanud? Kas jumalik nägemus? Kaasasündinud geniaalsus?

Oletame, et selle reklaamitüübi juurde saabub ühel ilusal hommikul kauaoodatud ideaalne klient, kaasas meeletu kott rahaga ja käes selge ülesannepüstitus ehk briif. Lisaks on see klient avatud igasugustele ootamatutele ja originaalsetele lahendustele.

Reklaamiagentuuri tegelane, kes on terve oma elu elanud halval turul koos halbade klientide ja niru eelarvega vaatab talle otsa ja ütleb, hurraa, nüüd me räägime ning teeb talle reklaami, mis võidab korraga Cannes’i festivali reklaamiauhinna. Või siiski mitte. Pigem jääb ta ülesandega jänni nagu ahv, kes proovib trükimasinal Shakespeare’i sonetti kokku lüüa. Tulemuseks on kas copy+paste mingist heast välismaa reklaamist,  tobe sõnademäng või nüri logo.

Eestis muidugi on olnud küll häid reklaame ning mõned agentuurid hoiavad latti päris kõrgel, kuid siiski tahan selle looga öelda, et paljud Eesti inimesed, kellest seda muidu ei ootakski, otsivad töö tegemise asemel müütilist sõnajalaõit ning kui seda ei leia, siis süüdistavad nad väikest turgu, mis ei lase neil kiiresti maailma tippu jõuda.

Väikest turgu süüdistab ka ajakirjanik, kes on jätnud kirjutamata sedöövri Arvo Pärdist või Tõnu Kaljustest. Mõne päeva eest ilmus näiteks Guardianis lühike tekst Arvo Pärdist, asi, mis oleks võinud ilmuda ka Eesti meedias. Hoolimata sellest, et tekst on lühike, suutis see mind võluda, sest Pärdi puhul oli tabatud üks oluline väike mõte:

“…Pärt, at a loss for inspiration, went outside into the snow one morning and asked the cleaner: “What should a composer do?” “Well, he should love every note,” was the reply. “No professor had ever told me something like that,” Pärt said, and this single sentence crystallised his thinking.”

Võib olla seesama jutt on kuskil ka Eestis ilmunud, kuid isegi kui on, siis on mu küsimus, miks neid lugusid siiski nii harva leitakse ja miks välisajakirjanik kohe selle otsa komistab, nähes vaeva vaid paar päeva? Kas Eesti ajakirjanikku takistab selliseid kõnekaid detaile leidmast väike turg? Vaevalt. Või kui siinsamas Eestis asuvas Skype’i kontoris treitakse kaks aastat mingit tehnilist lahendust nagu mitme kasutajaga videokõne, siis miks kõik üljeäänud ajakirjanikud peale Henrik Roonemaa tõlgivad ingliskeelseid pressinuppe uudisteagentuurist AP tagasi Eesti keelde?

Skype on üldse hea näide, sest see ettevõte asub suures osas Eestis ning sellega laenab meie väikesele turule lähedust millelegi üleilmsele. Niisiis, kui Skype 2005. aastal eBayle peaaegu poole Eesti riigieelarve suuruse summa eest maha müüdi, mis iseenesest oli suurema osa maailma majandusuudiste esikaanelugu, oli firma Eesti kontoris külas üks senistest suuromanikest Janus Friis, sel päeval väga otsitud mees, kes andis Äripäevale oma ainsa intervjuu sel päeval üldse. Tulemuseks ei olnud aga siiski mitte artikkel, mida Äripäev või Bonnier grupp oleks üle maailma agentuuridele müünud, vaid lihtsalt üks tavaline ülevaatelugu, kus Friisi oli tsiteeritud kolmel nelja korral. Võimalus oli koputanud, kuid kedagi polnud kodus.

Väikest turgu süüdistab muusik, näitleja, kirjanik ja kes veel. Turg on väike, turg ei lase mul praegu pingutada, ütleb ta õhtul koju minnes ja televiisori ees halbu reklaame vaadates õlut lahti korkides. Väikesest turust edasi on vaid üks samm publiku süüdistamise suunas. “Meie väikesel turul on vähe intelligentseid lugejaid, seepärast peame neile tootma igasugust jama seinast seinani.”

Jälgides eelpooltoodud reklaamikliendi paralleeli, võib aga vabalt juhtuda, et kui ajakirjanik on oma elu parimad aastad horoskoopidest lugusid kirjutanud,  ei tunneks ta intelligentset lugejat ära isegi siis, kui see talle toimetusse kohale tuleks.

Mis kõik toob mind ühe järelduseni – ei saa eitada, et turu suurusel on väga suur mõju Eesti kultuurile, meediale ja ärile, kuid ma väidan, et kui kirjutame turu arvele lihtsalt mõttelaiskuse või vähese lugemuse  siis me lihtsame solvame seda oma väikest turgu. On tõesti kohti, kus turu väiksus on objektiivne probleem, kuid on vähemalt sama palju kohti, kus see probleem on pseudo.

Vaatame ringi. USA-s on turg küll suurem, kuid ka palju karmim kui Eestis, sealne sotsiaalabisüsteem on  meie omast näiteks palju õhem ning see tähendab, et nähtamatu käe  lõuahaak möödapanekute eest võib olla suurem kui Eestis üldse mõeldav oleks. Suhtelisest jõukusest kogu perega oma Fordi elama kolimine on seal kindlasti kergem juhtuma kui meil Eestis, seega peaks meil olema ka ohutum eksperimenteerida igasuguste ettevõtmistega?

Islandil turg on kordades väiksem kui Eestis, kuid ometi on nende muusika ja filmid maailmas tuntud ja mitte üldse ainult Björki pärast. Eesti turg oli väike Gustav Suitsu, Betti Alveri jaoks, kui nad kirjutasid ridu, mis kõlavad siiani. Turg on väike ka NO99 jaoks, kes sel aastal Viini teatrifestivalil publiku oma eestikeelse (!) etendusega “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” kaasa elama, naerma ja aplodeerima pani. Subtiitreid lõi käigu pealt sisse dramaturg, sest turg on ju väike ja eraldi subtiitrisisselöömise meistrit tõesti polnud kaasa võtta.

Paljud Eesti viimaste aastate edusammud näitavad, et väike turg võib olla ka eelis. Näiteks on Eesti väikest turgu võimalik kiiremini internetiseerida, siin on võimalik kiiremini reforme läbi viia, erinevaid innovatsioone kasutusele võtta. Väike turg võimaldab kiiresti liikuda. Väike turg võimaldab parandada ka vigu kiiresti. Väikesel turul on ka muid eeliseid, näiteks ma usun, et kokkuvõttes on Eesti turul küll vähem raha, kuid samal ajal on sellele rahale ka vähem konkurentsi, mis tähendab, et finantseerimist saada EAS-ist, Soroselt või kustiganes.

See, kui me võtame mingeid turunäitajaid aluseks oma tegevusele, ei tähenda veel seda, et me turust aru saame. Üks viimase dekaadi suuremaid valearvestusi Eesti ajakirjanduses on, et arvatakse, et kui turg dikteerib ajalehe sisu, siis tähendab see täielikku refleksiivsust, see mida lugeja eile klikkis või luges paberilt, peab homme lehes ilmuma jälle ja jälle. Nii on muidugi mugav lükata justkui kogu vastutus sisu kvaliteedi eest lugeja, see tähendab turu õlgadele, kuid tegemist on siiski fantaasiavaese ja kitsa arusaamaga sellest, mida tähendab “turu tahe”.

Vaadates edukaid majandusharusid, on ju üsna ilmne, et turul on olemas tellimus uuenduste jaoks, kuid nende uuenduste taga peavad olema targad inimesed, kes riskivad ja katsetavad uusi mudeleid. Kuigi Coca-Cola või mõni tarbeese võivad tänapäeval tunduda iseenesestmõistetavatena, on siiski alguses olnud mingi mees, naine või meeskond, kes on tegelenud tootearandusega ning paljudel juhtudel isegi riskinud kogu oma varandusega seda turu ette tuues ja arendades seda enne mitmeid aastaid, kuni turg mõistma hakkab.

Turg on hävitanud vanu struktuure, kuid samas loonud ka uusi. Eeldusel, et inimesed on ettevõtlikud.

Eesti ajakirjanduses determineeritakse turu tahet aga selliselt, et igal hommikul helistatakse mingile 30 suvalisele isikule ja küsitakse, mida nad lehest lugesid. Sellele lisaks muidugi veel klikomeetrid, mida jälgitakse online meedia puhul. Tuleb välja, et turu väiksus ei lase isegi korralikku turuanalüüsi teha! Aga igatahes põhinevad sellisel analüüsil   reaalsed otsused. “Turu tahe” on meedia arvates näiteks neile öelnud, et osad teemad pole eriti teretulnud. “Turu tahe” on öelnud, et just nii, tuleb luua kommentaariumeid, milles saab tähtsatele tarkpeadele anonüümselt jalaga allapoole vööd virutada.

Kui hakata aga lähemalt uurima, siis selgub, et neil “sobimatutel” teemadel on varem ilmunud ainult kas igavaid või keerulisi lugusid ning keegi pole tegelenud sellega, et leida siis see nurk, kuidas teema huvitavaks kirjutada. See toob meid tänase viimase küsimuseni, et kuidas siis peaks olema, kas turg peaks ajakirjanikule ütlema, mis teemadel ta kirjutab, või  peaks ajakirjanik turule kirjutama huvitavaks teemasid, mis tema arvates olulised on.

Ajas tagasi vaadates tuleb mulle meelde, et kui mulle oleks keegi 1995. aastal öelnud, et ma loen suure põnevusega läbi 12 lehekülje pikkuse artikli sellest, kuidas üks mees tahab Chopini mängida, siis ma oleksin ta ilmselt välja naernud. Ometi juhtus mulle siis ühel päeval kätte GQ, kus keegi, ma kahtlustan, et see oli Alan Rusbridger Guardianist, kirjutas täpselt sellest, kuidas ta tahab Chopini mängida. See lugu oli nii hea, et ma kuulan siiani Chopini etüüde. Kas minu kui turuosalise poolt oli GQ-le olemas tellimus lugeda Chopinist? Kas selle loo kirjutamiseks oli tarvis tohutult ressurssi ja allikaid? Ei ja ei. Oli lihtsalt tarvis hästi kirjutada, isegi allikaid polnud sellel lool.

Paljudel erialadel on võimalik oma turgu kohe suuremana kujutelda kui Eesti, kuid selleks tuleb seada oma latt ka kõrgemale igapäevases töös. Loomulikult paneb keeleruum meie turul teatud erialadele (luule, ajakirjandus) omad  piirid, kuid ma arvan, et mida lähemalt me neid piire uurime, seda selgemaks saab see, et ka need piirid jooksevad meie oma peades, mitte kuskil mujal. Varraku blogis kirjutasin just ühest Kanada kirjanikust, kes kuuldes, et oleme Eestist, mainis, et on lugenud kolme Mati Undi raamatut. Ja täname õnne, et Arvo Pärt ei mõelnud noorest peast, et mida hekki ma siin Heino Ellerit mõtestan.

Jah, äkki on tõesti nii, et turu väiksus on lihtsalt üks loll vabandus keskpärasusele.

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    Très bien

  • http://www.facebook.com/viljar.sepp Sepp Viljar

    Karta on, et kõrgushüppaja, kes on kodused meistrikad juba neli aastat järjest “kääri” hüpates 2.11ga kotti pannud, ei hüppa MM’il äkitsi 2.31 lihtslt sellepärast, et nüüd on rihkem pealtvaatajaid.
    (ma tean, et spordianaloogiad ei ole kõige paremad, ent terves kehas terve vaim :P)

  • Pingback: Tweets that mention Turg sundis mind! - Memokraat -- Topsy.com()

  • http://www.facebook.com/people/Eimar-Veldre/611111800 Eimar Veldre

    Turg on toote pakkuja fantaasia küsimus – kui ei suuda defineerida endale positiivseid turge, siis polegi muud kui keskpäraseid kaupu pakkuda. Ja kui ei osata koduturgu hinnata, siis pole ka lootust väljaspool läbi lüüa.

  • http://pulse.yahoo.com/_ZISJS44IVCYV7DYVLEM4DDA4HA Janika

    Probleem on natuke s”ugavam, tuleneb Eesti mineviku p”arandist ja arenguloost. “Oma-moodi” m’otlejaid on veel v”ahe aga k”ull neid juurde tekib kui maailmapilt areneb. Anna aega …

  • http://www.facebook.com/aivo.vaske Aivo Vaske

    Mis Pärti puutub, siis see koristaja lugu on tal vist mingi stammjutt. Ma mingis dokus (mu arust eesti pealt ja eestlaste tehtud) hiljuti nägin, kui ta seda mingis vanadekodus vms ringis rääkis. Äkki eesti ajakirjanikud arvavad, et kõik on seda lugu juba kuulnud. Peale sinu. Aga lugu ise võtab Pärdi lähenemise mõnes mõttes kokku küll.

  • http://twitter.com/elver Elver Loho

    Millegi erilise tegemine tähendab eksperimenteerimist. Eksperimenteerimine on pikk ja läbikukkumisi täis protsess, mille jooksul tehakse koguaeg midagi meinstriimist teistsugust. Mulle tundub, et Eestis tembeldatakse eksperimenteerija päris kiiresti külahulluks ja säärane staatus ei mõju ühelegi inimesele eriti hästi.

    Selgroog peab ikka eriti kõva olema, et Eestis jätkuvalt midagi teistsugust ja erilist taga ajada.

    Tulin just sõbra sünnipäevalt kus üks noor ja väga tragi Saaremaa neiu (19-aastaselt juba kutseline ajakirjanik ja huvijuht, tahab saada õpetajaks, lavastamiskogemusega, elab juba ammu iseseisvat elu) rääkis, et tema kirjutab ajalehte just seda mida kästakse. Kui uurisin, et kas teda ei motiveeri õiglusvajadus või muu säärane lääne ajakirjaniku stereotüübi osa, siis tema vastus oli: “Ei. Ju siis minus ei ole eriti võõrast verd.”

    Ma arvan, et “turg sundis mind” on pigem ratsionaliseering ja vähemalt osaliselt on siin taga 700-aastase orjapõlve jooksul toime pandud looduslik valik.

  • http://www.facebook.com/toomas.maetagune Toomas Mäetagune

    Leian, et ei pea paljuga katsetama korraga.
    Olukord ei ole must ja valge vaid tuues juurda mõningad hallid toonid.
    Kuid tõsi on see, et mõeldes natuke teist tooni on suur tõenäosus et saab katsetaja külahulluks.

    Aga nagu ammu on teada: Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
    Mitte isegi, et ei oleks nõudlust vaid ei ole piisavat konkurentsi.
    Ajakirjanduse näitel ehk midagi on ja keegi ei julge miskit teha.
    Samas kanal 2 oma ameerikalike flash uudiste stiiliga on päris paljude poolehoiu võitnud.

    Kuid kes on parema hinnaga parema teenuse pakkuda?
    Turu solkija. Kahjuks.

  • Anonüümne

    Väga hea lugu!
    Muide, ülikoolides ja riigiasutustes kipub ilmnema sama: paljudel on peas piirid (“mis siin Eestis ikka, siin ei ole nagunii midagi”), ja kellel mõte lendab või kes andekas, lülitatakse tasa bürokraatlike raamide, ühtlustamistaotluse ja umbusaldamisega. Esiteks üritatakse kõike välismaist järele teha (sellest näiteks haridus- ja teadusbürokraatia, mis mujal Euroopas läbi kukkunud, loe nt Akadeemiast 2011 nr 1 Tony Judti lugu; tulemusjuhtimisest, tulemuseelarvestamisest jmt mis riigiasutuste tulemuslikkust tapab, räägib & kirjutab Wolfgang) ja kui ka nähakse läbikukkumist, ei võeta midagi ette, sest juba on kogunenud majatäied bürokraate, kes muud ei oska (st asjade sisust üle ei käi) ja välise (aruannete, etteantud raamidele vastavuse jms) hindamisega saavad illusiooni, et juhivad kedagi-midagi.
    MIna seda siiski ei usu, et eestlane kuidagi eriti loll ja tuim tükk oleks, andekaid on palju. Sestap võiks püüda vaadata, et ühtki asutust ega ettevõtet ega struktuuriüksust ei satu juhtima inimene, kel pole kirge juhitava ala vastu ja kes ei tunne ise juhitavat ala hiilgavalt. Sest: esmajärgulised inimesed palkavad & hindavad esmajärgulisi; teisejärgulised inimesed palkavad & tunnustavad aga kolmandajärgulisi.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    leidsin eile pabereid koristades yhe sellise PDF-i väljatryki, kus telefonimyyjad olid kysitlenud 30 lugejat ja siis oli asja põhjal tehtud Excelis keni graafikuid, kus osakaale mõõdeti protsentides. et 73,3 protsenti kysitletud lugejatest arvas nii.

    ma kyll ei mäleta valimi komplekteerimise metoodikat, aga ikkagi võtaks ma asja pigem nii, et 22 lugejat 30-st on ainult 22 lugejat. kui seda hulka hakata nimetama 73,3 protsendiks, siis võib see “73,3 protsenti” hakata elama iseseisvat elu ja võib hakata mõjutama kellegi otsuseid ebaproportsionaalselt suurel määral.

    ma imestasin seda uuringut juba siis, kui seda esimest korda nägin. kirjeldasin seda yhele matemaatilisele statistikule. ta kommenteeris selliste andmete põhjal graafikute joonistamist: tore ju – arendab inimeste käelisi võimeid.

    400 või 800 inimest suure valimi saaks interneti pealt ju ka kokku korjata, kui veidi tahta. isegi Google Docsiga on võimalik põlve otsas imeasju teha. nii on kyll raske katta vanemaid inimesi, kes ainult paberlehte loevad. aga ehk saaks sedakaudu kasvatada uusi tellimusi noorematest kohortidest.

    ja kui mõni ajakirjanik kurdab, et pole parasjagu head teemat, siis piisab lahti võtta statistikaameti andmebaas. selle põhjal on võimalik lõputult huvitavaid ja suht eksklusiivseid lugusid kirjutada.

    (näiteks sellest, kuidas saarlastest kalurid Atlandil krevette pyyavad, saan ma pildi kokku oma saarlasest sugulase, statistikaameti andmebaasi ja põllumajandusministeeriumi pressiteadete põhjal.)

    statistikaameti andmebaasi kasutamist oskab toimetuse peal niikuinii keegi õpetada. kuidas kuivadest numbritest huvitavaid ja mahlaseid lugusid kirjutada, seda oskab ka kindlasti keegi toimetuse peal õpetada.

  • Anonüümne

    Vaadeldes kitsamalt ajakirjandust, meenus mulle mõni kuu tagasi toimunud EAL-i konverents, kus suurimate päevalehtede toimetajad rääkisid žanritest ja innovatsioonikatsetest. Kõik jäi lõpuks tööjõu kvaliteedi taha kinni. Tahet midagi uut teha oli ruumis küll ja küll. Iroonilisel kombel on argument ju, et „turg sunnib“.

    Küsimus on ainult, et kuidas seda innovatsiooni (või „innovatsiooni“?) läbi viia. Kuidas panna inimesed, kes on 5 aastat pidanud vaid nuppe treima, analüüse kirjutama? Kuidas õpetada neid, kes keeletoimetajata ühtegi paberlehes avaldamiskõlbulikku lauset kirja ei saa, uudisloos kaasavamat ja kujundlikumat keelt kasutama…

    Kahjuks jäi mõne meie ajakirjandusvälja raskekahuriväe esindaja ettekandest mulje, et teinekord piirdubki arendustöö kusagil välismaal tehtu järeleproovimisega. Põrkama kiputakse jällegi kohalike olude vastu. Põhiline järeldus oleks, et kuni personali- ja motiveerimispoliitikad ning valitsevad mentaliteedid ise „innovatiivseks“ ei muutu, võib sisulisest innovatsioonist vaid und näha või konverentsidel õpetlikke lugusid vesta. Jääb üksnes küsimus, et kes siis neist läbikukkumistest õpib, kui ise seda ei tee?

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    kuidas panna inimesed paremini kirjutama – no selleks on toimetajad, kes peavad kirjutajatega igapäevaselt tööd tegema. mitte ainult nende lugusid paremaks kirjutama, vaid andma ka tagasisidet ja suunama.
    kui sellise suhtumisega toimetajaid toimetustes napib, siis peaksid peatoimetajad kõigepealt oma toimetajaid selliseks koolitama. oskuste jagamine ja inimeste arendamine on võtmesõnad – seda võib teha ka majas sees, ei pea Vainu käest ostma.
    praegu on buum läbi ja palgad seisavad paigal – oleks ehk õige aeg.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, ma tekstis ka ju eeldasin, et küllap ta on seda siiski rääkinud aga samas ei andnud google “arvo+pärt+eesti” või “arvo+pärt+ütles” üldse mingeid vastuseid mis oleks sisaldanud Pärti intervjuusid Eesti meediale viimasel ajal. Hodorkovski teema oli ainus ja siis edasi juba puhta välismaa refereeringud või mõned väga vanad lood. Kas mul on midagi kahe silma vahele jäänud?

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    muidugi – üldiselt ei tohi siiski mingite asjade puhul mastaapi meelest lasta. Maailma väikseima täiesti funktsionaalse iseseisva riigi ülevalpidamine on üsna riskantne ettevõtmine, sest kompetentsi puudus on paljudes valdkondades reaalne probleem – pole võtta eesti keelt oskavaid inimesi, kes riigile seadustega aina enam juurde kahmatud ülesandeid täita suudaks. Siin on pikaajalised lahendused muidugi olemas – jätkuv EL integratsioon, post-rahvuslik lähenemine keelenõuetele (olgem rahulikud, ka see aeg tuleb sama kindlasti nagu päikesetõus igal hommikul, ainuüksi tehnoloogia arengust tingituna – me saaksime ise soovi korral täna end selleks ajaks paremini ettevalmistada, õppides ise keeli ja aktsepteerides nende kasutamiseks ka riigiga suheldes). Aga muidugi ei tohiks need raskused meid oma riigi ülalpidamisest heidutada – ainus väljapääs, kui tahame omada riiki, mille üle on tõesti põhjust uhke olla, on olla iseenda suhtes väga nõudlik, olenemata tegevus- või poliitikavaldkonnast. Meil pole lihtsalt jõuvaru, et keskpärastena ellu jääda.
    Sarnaselt Üllele soovitan just k.a esimese Akadeemia Judt’i autobiograafilist artiklit, mis võtab kokku ülikoolide ja kõrghariduse kvaliteedi mõned põhiküsimused, mis koonduvad laiemaks nõudlikkuseks ka teiste teemakäsitluste suhtes.

  • Anonüümne

    Suurepäraselt kirjutatud lugu!

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Teatud süü on siin ka reklaamijatel, keda huvitab klikkide kvantiteet ja mitte kvaliteet. Selge see, et kurioosumid ja porno saavad kõige rohkem klikke. Selle loogika järgi tuli ka hiljuti ühest uuringust välja, et maailma mõjukaim inimene on Justin Bieber (sest tal on sotsiaalmeedias rohkem jälgijaid kui Obamal, rääkimata teistest tegelikest liidritest).
    Kui reklaamiandjad suunaks oma valikuid klikkide kvaliteedi alusel (ehk millise profiiliga inimesed lugusid loevad), siis poleks meedial ka vaja nii meeletult klikkide kvantiteedi pärast punnitada. Aga… kuna turg on väike, siis on reklaamijal odavam kahuriga kärbest tulistada, st mitte liiga palju vaeva näha sihtgrupile täpsustulistamisega. Sest massiauditooriumile reklaamimine on suhteliselt odav ja sihtimine suhteliselt kallis.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=884060061 Mikk Putk

    Think global, act local?

  • Anonüümne

    Teema, millele taandub väga palju on koostöö tegemine ja tiimitöö. Vähemalt reklaamis. Turu väiksus, suhtumine vms. on selle kõrval teisejärgulised küsimused. Kõik algab sellest, et hea reklaami tegemine on “tiimitöö” ja kui meeskond on hea, siis hakkavad selle liikmed ise üksteist stimuleerima ning sealt algab ka tase, professionaalsus, sisu ja turu väiksusest üleolek.

    Ei tunne ajakirjanduse sisemisi protsesse, aga kõrvaltvaatajana tundub, et hea ajakirjandus on ka tiimitöö.

    Koostöö tegemine ning kiiresti ja kvaliteetselt töötamine on need omadused, millest tuleks rohkem rääkida.

  • http://www.facebook.com/villemvalme Villem Valme

    Pärdi fännina pean kah möönma, et see tema suhtumist defineeriv legend käib läbi igast põhjalikumast käsitlusest (Eestist meenuvad Dorian Supini tehtud dokfilm ja Immo Mihkelsoni tehtud raadiosaatesari). Aga artikli mõtet see ei muuda ja kõik õige.
    PS: Väga hea ja uudse vaatenurgaga pikem lugu Pärdiga ilmus sügisel Siim Nestori sulest: http://bit.ly/cr0Sf6

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    mida tähendab “tasalülitama”?

  • Anonüümne

    halb sõna tõesti, kiiruga kirjutasin. Pidasin silmas seda, et need, kel oleks võimeid elu edasi viia, tõmmatakse tagasi, piiratakse, surutakse alla, püütakse nende töörõõmu rikkuda või koormatakse näiteks struktuurireformide, uute aruannete jms formaalse ja ebaloogilisega üle. NB! Ma ei arva, et struktuurireformi või aruandlust ei oleks vaja, kui on loogiliselt vaja, siis on vaja; aga tihtipeale tehakse seda laadi ümberkorraldusi lihtsalt selleks, et teisejärgulistel bürokraatidel oleks tööd

  • http://twitter.com/ralfraud Ralf Raud

    Kuulsin hiljuti, kui uskumatult kõrgelt hinnatakse Eestit üle maailma ühes väga kunstilises ja keerulises nišis: lasteraamatute illustratsioonides. Väga suure konkurentsiga rahvusvahelistel võistlustel on suur protsent kõige kõrgemini hinnatud illustraatoreid Eestist ja muud maailma see rahvaarvu/talendi suhe hämmastab. Eestis pole me sellest kuulnudki.

  • http://twitter.com/ralfraud Ralf Raud

    Ja teine asi, seoses Undiga: eesti kirjandus paistab ootavat, et suured välismaa kirjastajad nende ukse taha koputama tulevad, et neid siis ülemaailmseteks bestselleriautoriteks teha. Kas on see mingi põikpäine rahvauhkus, mis ei tunnista võimalust, et äkki alustaks sellest, et kirjutaks midagi suurele turule, mõeldes laiale ringile. Sest ka eesti autor kirjutab eestlasele, pidades silmas, mida turg tahab. Oksaneni “Puhastus” müüb maailmas, sest ta seletab lahti eesti asjad, mida meie ei… raatsi? (Väikerahvakompleksist tingitud elitarism?) Ka kirjanikud lähtuvad turust ja ei tee seda tööd, mida välismaakirjanikud Baudelaire’ist Rowlinguni on teinud sajandeid: proovida, paremini kirjutada, saata oma käsikirja, saada sadu eitusi. Ja see vabandus, et “aga see läheb ju kõik tõlkes kaduma” on jura.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1437663724 Mereli Kivi

    mis puudutab reklaami, head reklaami ja halba klienti, siis läheneks siin väga banaalselt – loll on see kes vabandust ei leia.
    siis kui klient on nõus ostma “head reklaami” siis vaatame mis välismaal tehtud on ja lähtume sellest. või siis jah, pole midagi lihtsamat kui vastata kliendi ootustele, tema maksab ja tellib muusika ning alati saab käed tagantjärgi vastu põlvi puhtaks pühkida.
    kui nüüd taandada seesama “väikese turu sündroom” veelgi lihtsakoelisemaks ja küsida – mis saab siis, kui me jäämegi mõtlema, et meil siin, väikesel turul ei olegi võimalust ega õigust millekski paremaks?
    julgen valjuhäälselt vastu vaielda eelkõnelejatele, kes ütlevad, et “hea” ja “eristuv” peab alati olema eksperimenteerimismahukas. tihti jah, ei näe enamus meist otse silmavaatavaid võimalusi ja lahendusi ega mõtle lihtsatele asjadele. see aga ei tähenda, et neid ei oleks.
    äkki peame ikkagi OMA mõtlemist muutma. mitte “nende” vaid “meie” mõtlemist.

  • http://twitter.com/katrinkull katrinkull

    Kuna autori jutulõng hakkab hargnema reklaamitegijaist, siis nende esindajana ma täpsustuseks juhin tähelepanu, et reklaam ei ole kunst. Enda lõbuks ei tee keegi reklaami. Kui suur kunst ripub maalina seinal ja keegi seda ei osta, on autor ikka kunstnik. Kuid kui muljetavaldaval reklaamil ei ole klienti, siis see ei olegi reklaam. Reklaam on lihtsustatult see, mis on avaldatud massimeedias kliendi raha eest. Keegi ei tee sahtlisse hinge sunnil Pepsodendi reklaamiklippi. Reklaamis on klient kunn ja nr 1 ja ilma temata ei sünni mitte midagi, olgu reklaamitegijal varuks kuitahes head ideed. Kliendi mõistmiseks on vaja tajuda riske, mida ta reklaami ostes ja meediasse saates võtab. Need on rahaliselt päris suured.

    Reklaam ei ole selles mõttes ka ajakirjandusega võrreldav, kuna ajakirjanduses on teoreetiliselt tõesti igaühel võimalus teha nii hea lugu nagu ta hingest tuleb. Kui toimetus selle loo headuse ära tunneb, ei maksa selle avaldamine ei toimetusele ega loo tegijale tavaliselt rohkem kui viletsa loo avaldamine. Igaks juhuks avaldatakse hea ja vilets mõlemad:)

    Reklaam ei ole võrreldav ka tootearendusega, kuna siin on igaühel vaba voli luua selline toode nagu hing ihkab. Ise investeerid, is riskid.

    Kokkuvõttes on lugu tore ja innovatsiooni on hädasti vaja igal pool meie ümber. Aga kui lugu saab alustada pildiga reklaamitegijast, siis päriselus ei alga ükski innovatsioon iial sellisest vahendavast tegevusest nagu reklaam, mis peegeldab alati ainult kliendi otsust. Kui käsitleda reklaami tellijat reklaamiinimese turuna, sunnib turg teda tõepoolest, kuid siin viitan taas kunsti ja reklaami olemuslikule erinevusele: reklaam ei ole kunagi esimene või iseenesest. Reklaam on ainult see, mis on juba tellija poolt ostetud.

    See ei vabasta reklaamitegijat vastutusest reklaami alati ilusti vormistada ja end selleks kenasti vormis hoida, vajadusel kasvõi kuiva trenniga. Kuid sisulist muutust, struktuuride hävitamist jms artiklis mainitut ei saa kunagi reklaamist lähtuda, see on vale ootus.

    Jõudu

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kunst ei ole kindlasti ainult see, mis ripub seinal ja mida keegi ei osta või miski, mida tehakse enda lõbuks sahtlisse. Muuhulgas kuulub kunsti laiema mõiste alla ka selline kitsam kategooria, nagu tarbekunst, mille puhul on rakenduslikkus sama oluline mõõde, kui reklaami juures, aga mis sellegipoolest taotleb midagi enamat, kui lihtsalt funktsionaalsus.

    Tegelikult on ju piisavalt olemas näiteid ka reklaamist, mis ON kunstiliselt väga heal tasemel ning mis teeb enamat, kui lihtsalt kommunikeerib võimalikult riskivabalt kliendi pesupulbri puhastavat toimet.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    see, mis ripub seinal, oli mõned aastasajad tagasi ka ysna kallis luksuskaup, mille eest maksid rikkad ja võimukandjad. prestiiživärk suuresti. mõnes mõttes on just huvitav, milliseid innovatsioone suutsid maalikunstnikud sellistes tingimustes maha myya.

    kas innovatsioon reklaamikunstis peab tingimata tulema Shelli, Citigroupi või Toyota tasku toel? kas pisemate tegijate raha eest on siis raskem lihtsalt ilusaid asju teha?

    maastikumaal näiteks saanuvat alguse sellest, et Flandria pyrjelite portreede ja kirikute tellitud kanoonilise sisuga maalidele tehti pisikesi või suuremaid aknaid, millest paistis midagi. võttis veidi aega ja moe muutust, kuni neid “aknaid” sai lõuendisuurusena maha myya.

    aga John Constable, kelle näitust veel mõned päevad Kumus näha saab, sai sellega juba kenasti toime.

  • http://www.facebook.com/meelis.ojasild Meelis Ojasild

    Reklaam ei ole ainult see, mis on tellija poolt ostetud. Teenus kui selline on tellija poolt ostetud, aga mitte reklaam. Viimane on osa turundusest ja selles mõttes ka võimeline looma innovatsiooni ja revolutsioneerima.

    Minu meelest ei tasuks unustada, et üsna suurt osa varasemast kujutavast kunstist võib võtta kui reklaami religioonile, mille loomisel olid esiplaanil eelkõige tehnilised oskused. See võib olla meie jaoks ju kunstiklassika, aga milline lõhe on praeguse kunsti mõtte ja tolleaegse vahel…

  • http://twitter.com/katrinkull katrinkull

    Väga õige. Kui reklaami üldse kunstiga võrrelda, siis tarbekunstiga. Reklaam on piiridega loovus just nagu tarbekunsti puhul tarbimisfunktsioon eraldab seda niisama kunstist, mis ei pea olema funktsionaalne.

    Kuid isegi nn hea reklaam, mis ajab naerma, paneb ahhetama vms, on siiski ainult piiridega loovus. Pesupulber, mida see reklaam esile tõstab, on selline nagu see on, reklaamitegija jaoks on see piir ja ta ei saa seda muuta. Samuti on olemas teatud turg, kellele reklaami tellija oma toote on suunanud. Kahtlemata on sellel turul osa avatud meelelaadiga inimesi, kes hea meelega uut vastu võtavad, kuid kahtlemata on seal ka hulk konservatiive, kes ei taha sellest kuuldagi. Nüüd on reklaami tellijal vaja otsustada, kas ta läheb kaasa reklaamitegija poolt pakutava innovatiivse ideega, riskides mitte meeldida konservatiivsele ostjaskonnale. Ja seda riski ei võta reklaamitegija, vaid klient. Tema otsustab. Kui reklaamitegija riskiks ja otsustaks, siis saaks ta ka innovatiivne olla. Kuid reklaamitegija risk on siinjuures hoopis teistlaadi, abstraktsem ja mitte nii materiaalne. Seega ei saa reklaamiinimene olla innovatiivne ilma innovatiivse kliendita. Hakaku ise midagi tootma ja müüma, kui innovatiivsus hinges pulbitseb. Ja hakkabki, selliseid näiteid on maailmas palju, kus reklaamitegija ei suuda oma ideed kliendile müüa ja hakkab sellesse uskudes mõnd toodet ise tootma. Siis aga on tehniliselt juba tegu tootearendusega, ja taas: reklaam ei saa olla radikaalselt innovatiivne iseeneses.

  • http://twitter.com/katrinkull katrinkull

    Jah, innovatsioon on definitsiooni põhjal iseenesest kõige väiksemgi asi, mida selle rakendaja endisest teistmoodi teeb. Nii et kui keegi teeb väikese koleda ja igava reklaami, kusjuures enne ei teinud üldse mingit reklaami, siis on see sisuliselt innovatsioon.

    Teatud perioodi kunsti nimetamine religiooni reklaamiks on tabav. Samamoodi on tabav ja praegust reklaami seisu kirjeldav see, et “esiplaanil olid tehnilised oskused”. Nii ka nüüd.

    Kõik on seotud. Seni, kuni reklaami “headusel” (huvitavusel, naljakusel, ilul vms) ei ole avastatud otsest seost toote müügi suurendamisega, ei ole ka niisama ajaviiteks revolutsioneerimisel mingit mõtet. Miski ei vii halba toodet nii kiiresti põhja kui hea reklaam. Või näiteks tänane Apple: kahtlemata innovatiivsed tooted, kuid täiesti tavapärane reklaam, hea käsitöö – ja toimib.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hm.. ajalooliselt on Apple küll pigem silma paistnud vägagi teravmeelsete ja uuenduslike reklaamidega (Think Different kuulub kindlasti reklaamiklassikasse) ning kui need täna tavapärastena tunduvad, siis on see küll ainult suur kiitus neile.

  • http://www.facebook.com/ott.heinapuu Ott Heinapuu

    ja Apple’i toodete uuenduslikkusele annab ka vastu vaielda – mulle tundub, et pigem on suutnud Steve Jobs oma ettevõttega järjekindlalt huvitavamalt pakendada teiste innovatsioone ja neid paremini myya kui innovaatorid. vahest ka tehniliselt paremini teostada, aga igatahes paremini disainida.

  • http://www.ddr.ee Remy Konimois

    Turu väiksus on kindlasti loll vabandus.
    Kui muusik, näitleja, kirjanik või kes iganes teine loovtegelane tahab luua midagi suurt, midagi mis kõnetaks inimesi globaalselt, siis selleks peab loovinimene ennast kõigepealt tundma maailmakodanikuna. Kui sa aga suurema osa oma ajast elad Eesti meediaruumis, siis ongi sinu auditooriumiks „konnatiik“ ehk see sama kolmesaja kilometrine teelõik ja kogu lugu.
    Miks Lennart Meri oli suurmees? Ta oli elanud erinevates ühiskondades. Lisaks rändas üksinda, seljakott seljas mööda Siberi avarusi ja avastas maailma. Miks Ilves suudab mõjuda intelligentsemana kui ülejäänud poliitmaastik? Sest tal on globaalne tunnetus. Täpselt sama kehtib ka Pärdi kohta.

    Ma arvan, et ka reklaamiloojate puhul ei ole tegemist mitte mõttelaiskuse, vaid „konnatiigi“ efektiga.

    Eestit USA’ga võrrelda ei tasu. Sealne riik on rajatud ideele. Eesti riigi identiteet on süvakultuur ehk Tammsaare, Under, Tormis jne. Sellist kultuuri tarbib aktiivselt väike protsent elanikkonnast. Masse ühendab siin eelkõige keel ja traditsioonid. Ookeani taga aga idee. Sealsed inimesed on riskialtimad ja ka religioossemad. Kodaniku vastutus ja aktiivsus on seal hoopis midagi muud. See muudab väga palju.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Konkreetsete tähelepanekutega nõus, aga mõnedele Su üldistustele saaks üsna lihtsalt vastu vaielda — kui Eesti on Tammsaare, Underi ja Tormise maa, siis samamoodi võib Ameerikat kujutada kui Twaini, Whitmani ja Gershwini kultuuri.

    Pigem on jah praeguse teema seisukohalt tähtis see, et Ameerika pole mitte pelgalt suur, vaid on ka väga kirju (kuigi jah, see kirjusus on ka regiooniti väga erinev). Selline mitmekülgsus annab aga olemuslikult hea lähtepunkti erinevateks — ja seega ka uuteks — lähenemisnurkadeks. See on üks aspekt, mille osas see hiljutine “Erinevus rikastab” kampaania minu arust kahetsusväärsel moel plakatlikuks jäi ning magas maha võimaluse asja sisulist poolt kommunikeerida – e. siis küsimust, et homogeensusel (olgu see siis kultuuriline, rahvuslik või mõni muu) on oma hind. Ühelt poolt on muidugi tore elada Eesti-laadses riigi-suuruses teemapargis kauni vanalinna ja tüünete inimestega, aga kui kõik mõtlevad ja tunnevad suurtes piirides samamoodi, siis kust need uued ja ootamatud ideed tulema peaksid?

  • http://twitter.com/andreaskaju andreaskaju

    ma saan Konimoisist siiski aru nii (ilmselt seetõttu, et arvan ise samuti), et USA kui riik põhineb ideel erinevalt Eestist, mille riigi aluseks olev rahvuslik identiteet on juurdunud siinsesse ja konkreetsesse süvakultuuri. (see muidugi pole käesoleva teema puhul sisuliselt relevantne)

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Jah, ma sain aru, lihtsalt minule tundub, et see Eesti süvakultuuri-põhine rahvuslik identiteet on samamoodi idee, lihtsalt veidi madalama lennuga selline. Ning ühtlasi sedalaadi idee, mis pigem põhineb eristusel kui kaasamisel.

    Niisamuti on raske kaitsta seisukohta, et USA puhul oleks kultuuriline identiteet kuidagi ebaoluline, kuigi jah, suurem osa ameeriklastest ei näe seda kuidagi rahvuslikus (või siis isegi laiemalt riiklikus) mõõtmes. Samas on ameeriklased oma kirjanduse, muusika või filmikultuuri üle vähemalt sama uhked, kui keskmine eestlane.

  • Great Peace

    See on üldsuse teavitamine meestest või naistest, kes on terved
    ja 100% tõsine müümine või neerupoed tuleks kiirelt ühendust võtta
    Rahu suurepärased haiglad, e-post: peacegreathospital@gmail.com, kuna meil on praegu palju patsiente, kes vajavad neeru siirdamist,
    kas otsite võimalust müüa oma neer raha eest
    rahaline mahaarvamine ja anname talle 800 000 euro
    neerud. ja ka meil on HIV / AIDS-i ravi, kui teil on vaja ravi ka
    kirjuta meile kohe meile, CONTACT US @

    EMAIL: peacegreathospital@gmail.com

    WHATSAPP NUMBER; +2349066648044

    Aitäh.