"Ma tahan soovida otsustuskindlust, vähem kõhklusi ja seda siis tervele [EESTI] riigile. Mitte ainult, et meie inimesed siin võtavad riske, proovivad, katsetavad ja võibolla kukuvad läbi. ka riigina tuleB sama asja olla valmis tegema, üleliia muret tundmata."
Kahekümne kaheksandas episoodis on meie saatekülaliseks arabist Peeter Raudsik, kes on teinud reportaaže nii ERRile kui Postimehele; ta on andnud araabia keele ja kultuuri kursuseid Tartu Ülikoolis ning tõlkinud eesti keelde araabiakeelseid luuletusi. Ta on sündmusi kohapeal vaadelnud nii süürlaste põgenike laagrites kui ka Tahriri väljakul araabia kevade päevil. Võib öelda, et tema fookuses ongi araabia kevade järgne periood ning sealsetes ühiskondades aset leidnud sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud muutused.
Lihulast pärit Peeter omandas magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal Katari Doha instituudis, mille käigus uuris Iraagi, Kurdistani ning Euroopa Liidu vahelist suhtlust. Oma mõttekäike on ta kirjeldanud mitmetes artiklites nii Diplomaatias kui Sirbis. Selles saates väljendab Peeter Raudsik oma isiklikke seisukohti.
Et Lähis-Ida on keeruline piirkond, on vähe öeldud. Kuid sellegipoolest kiputakse sageli rääkima araabia maadest üheülbaliselt. Et seda vastuolulise ning kireva ajalooga lugu mõista, sellest täna räägimegi.
- Millisteks eri piirkondadeks saab araabia maad jagada?
- Kuidas vaatavad erinevad araabia piirkonnad Euroopa Liitu täna?
- Kuidas on tehnoloogia areng aidanud või pidurdanud araabia maade arengut?
- Mida peaks Lääs tegema selleks, et aidata araabia maid? Kas Lääs saab aidata?
- Millist kolme raamatut peaksid eestlased lugema, et araabia maid paremini mõista?
- Lisaks pakub Peeter kiirülevaate iga araabia riigi tulevikuperspektiivi kohta käesoleva sajandi ulatuses.
Saade on salvestatud 15.septembril 2017. aastal üle Skype silla Tallinna ning Palo Alto vahel. Head kuulamist!
Saatemärkmed
"Olin Marokos kuu aega, samuti poolteist kuud riigipöördeaegses Egiptuses. Kohapealne olukord oli Araabia kevade järgselt niivõrd politiseeritud – kõik su vestlused, kogu see kogemus oli paratamatult seotud poliitilise olukorraga. See avaldas mõju ka araabia keele õppimisele ning nii süvenes huvi ka ühiskonna vastu. Põnev on, et mida rohkem erinevates riikides ringi käia, siis on näha et probleemid ja küsimused, millele vastuseid otsitakse, on igal pool väga erinevad. See on selline soo, kus sa hakkad äärest minema, vaatad, et väga jalg sisse ei vaju, aga siis, kui sa oled juba paar sammu teinud, siis äkki oled põlvini sees ja ega sa sealt naljalt välja enam ei saa."
"Konfliktid on paratamatult varjutanud kõik muu, mis araabia maailmas toimub. Kõik see uus nii öelda. araabia kultuur, mis on tekkinud Pärsia lahe ääres, olgu siis Kataris, Araabia Ühendemiraatides. Me räägime suurlinnadest, kus praegu püütakse leida balanssi globaliseerumise-traditsioonide, islami-sekulaarsuse ja kõige muu vahel. Seal sünnivd väga-väga unikaalsed kogemused ja omanäolised ideed, mis avalduvad muusikas, kunstis ja mujal. Ent kahjuks meie siin tingimata ei kuule kõigest sellest."
"EL-i ei nähta suure jõuna, kes suudaks lõpetada või isegi alustada konflikte. Ehk siis kui me võtame Pärsia lahe piirkonna, siis seal vaadatakse Ameerika suunas, nüüd vaadatakse natuke ka Venemaa ja võibolla Hiina poole, aga Euroopa Liidu riike tegelikult enam sellise otsustava jõuna ei nähta. Pehme jõud, mida Euroopa Liit püüab välisriikidesse projekteerida, ei ole esimene asi, mille peale loodetakse või mõeldakse."
"Kuna autokraatia paljudes riikides, eriti Pärsia lahe ääres on ikkagi jäänud püsima, siis võimud on õppinud väga hästi tehnoloogiat piirama, seda tsenseerima. Kui me räägime, et tehnoloogia kasvatab sõnavabadust, suurendab võimalust vahetada ideid, mõtteid jne, siis tegelikult me näeme Saudi, Katari, Emiraatide, Jordaania ja Egiptuse puhul vastupidist trendi. Töö käib selle nimel, et tsenseerida internetti, külvata hirmu läbi nende samade uute kanalite. See omakorda tekitab palju küsimusi. Väga lihtsalt – kas me järgmist araabia kevadet oskame ära tunda Twitteris? Ma arvan, et enam ei oska, kuna tsensuuri ja enesetsensuuri hulk on kasvanud võrreldamatult palju suuremaks."
"Millele ma tahan keskenduda, oleks leida üles see ühisosa nende araabia riikidega, kellega meil võiks olla midagi jagada. Need on väikeriigid, mereriigid, kellel on suured konfliktsed naabrid, kellega nad peavad pidevalt tegelema ja kelle mõjuväljas nad mingil määral pidevalt on. Siinkohal ei ole raske tõmmata paralleele Eesti ja Pärsia lahe väikeriikide vahel nagu Ühendemiraadid või Katar."
"Ma tahan soovida otsustuskindlust, vähem kõhklusi ja seda siis tervele [EESTI] riigile. Mitte ainult, et meie inimesed siin võtavad riske, proovivad, katsetavad ja võibolla kukuvad läbi. ka riigina tuleB sama asja olla valmis tegema, üleliia muret tundmata."
Raamatud
- Said, E. 1997. Covering Islam (New York: Vintage)
- Vikerkaar: Said, Edward. Orientalistika kriis / Inglise k. tlk. T. Rosin, järelmrk. M. V. // 1992, 1, 58
- Vikerkaar: Mõtestades ümber orientalismi / Inglise k. tlk. Kaisa Kaer // 2003, 4–5, 152.
- Al-Naqeeb, K. 1990. Society and state in the Gulf and Arab Peninsula (London: Routledge)
- Raziq, A. 2012. Islam and the Foundations of Political Power (Edinburgh: Edinburgh University Press)