Süüdistan

Kunagi ammu-ammu, 1990ndate aastate
alguses, said saladuskatte varjus kokku mitu Eesti
kütuseärimeest. Kohtumise põhjuseks
oli rahulolematus valitsuse ja poliitikutega.
Noore vabariigi musklid tugevnesid,
tegevusvabadus ahenes. “Nii enam edasi ei saa,”
otsustasid nad ning valisid endi seast kolm
saadikut, kelle ülesandeks sai ärimaailma
nimel erakondadega läbi rääkida. Järgmisel päeval
võttis igaüks neist kohvri rahaga. Üks neist
läks paremale, teine läks otse, kolmas läks vasakule.”
– Üks legend, mida räägitakse tänase päevani

Kõrgepingetrafo kujuga Saku Suurhallis sumises rohkem kui 7000-pealine inimeste mass. Nad ei teadnud, kas järgneva kolme tunni jooksul pannakse alus uuele protestierakonnale, mis marsib kümne kuu pärast toimuvatel üldvalimistel Toompeale, või on algamas lihtsalt enneolematu show. Üks oli muidugi selge: kui tuleb spektaakel, siis olgu see vähemalt sama muljetavaldav kui Rammstein, Metallica või vähemalt iluuisutamise MM.

Saali ukse juures seisis NO99 dramaturg Eero Epner. “Mida me teinud oleme…” ütles ta. Ja mina olin nõus.

Algav sündmus oli igas mõttes koletu suur. Esiteks oli see Eesti suurim teatriprojekt, pikim etendus, mis kestis rohkem kui 44 päeva ning millest Saku Suurhall oli vaid viimane vaatus. Pärast nädalaid kestnud meediakampaaniat, olid inimesed üle Eesti kohale sõitnud tervete bussitäite kaupa.

Teiseks oli see poliitiline ettevõtmine, millesarnaseid on tehtud vähe kogu maailmas. Teater on poliitikaga muidugi palju eksperimenteerinud. Euroopas teatakse kasvõi Saksa lavastaja Christoph Schlingensiefi projekti Chance 2000, mis kutsus inimesi hääletama iseendi poolt. Sama lavastaja viis töötud järve seisma lootuses, et järv tõuseb üle kallaste ja uputab Helmut Kohli suvila. Nagu altpoolt lugeda saate, oli NO99 projekt aga teistsugune.

Järgmiseks kõndis mulle vastu propagandaspetsialist Agu Uudelepp. “Ma loodan, et teil on välja mõeldud jahutavad narratiivid ürituse lõpuks, et asi käest ära ei läheks!” ütles ta. Ma vaatasin saali poole, neelatasin kuivalt ja vaatasin siis Agule otsa. “Ma loodan ka…”

Kõik oli valmis. Midagi ei saa enam muuta ja Teater NO99 oli korraldamas kontrollitud sotsiaalset plahvatust, kuid plahvatused, teadagi, ei ole kunagi lõpuni kontrollitavad…

Suurel ekraanil alustas Risto Kübar monoloogi. “Inimestel on enamasti täiesti ükskõik. “Ma ei käi valimistel…””

Saalis on korraga vaikne, nagu seal ei istukski kedagi. Näitleja räägib poliitilise anekdoodi. Saal elab kaasa, naerab, ja see on tõesti suur kergendus, sest kui ei naeraks, siis  ei töötaks ju miski.

Siinkohal võiksime minna korraks tagasi selle hetke juurde, kui Eero Epner, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper minuga esimest korda ühendust võtsid, et arutada Ühtse Eesti loomist. See oli jaanuaris, enne pressikonverentse, aktsioone ning seinatäit artikleid.

Tiidu ja Ene-Liisi idee oli ohtlikult selle piiri lähedal, mis eristab suurt ideed teostamatust ideest. Mõjutada Eesti poliitikat ja meediat läbi sedavõrd suurejoonelise projekti, et sellest on võimatu mööda vaadata. Uuest lavastusest pidi saama poliitiline äratuskell ja kriitika, mis ei jää tilbendama kuskile ilmateate ja välisuudiste vahele, kuhu purkisittujate needus Eesti kultuuritekstid naelutanud oli. Maksimumeesmärgiks oli etenduse ärakeelamine poliitikute poolt. Vähemalt nii ütles Tiit.

NO99 modus operandi lavastuste loomisel on intervjuud valdkondade asjatundjatega, seetõttu ongi Eestis olemas sotsiaalset närvi tabavad ja teadmistepõhised originaallavastused nagu Nafta, GEP, Start Up. Seekordsest pidi tulema aga palju suurem kui need kõik kokku.

“Kõik avalikuks!” oli uue projekti moto. Kahe ja poole aasta jooksul läbi viidud süvavestlused erinevatel teemadel olid NO99-le andnud palju seni kasutamata informatsiooni poliitika kohta ning nüüd plaanisid nad lisaks teha veel hulga intervjuusid Eesti poliitika niiditõmbajatega. Ning mida nad minust tahtsid? Nad tahtsid, et ma tuleksin etendust nõustama, aitama fiktiivse erakonna ideoloogiat luua, kaaskirjutama tekste ning etendusele meediakajastust tekitama.

Mina? Ma olin muidugi nõus.

Frustratsioon
Ilmselt olid paljudel inimestel, kes Ühtne Eestiga koostööd tegid, omad põhjused. Minu omad olid järgmised.

Olin tänu oma ametitele valitsuse juures ning hiljem konsultatsiooniäris aastate jooksul kõrvalt näinud poliitika professionaalsemaks muutumist Eestis. Olemata idealist ning teades, et see eluvaldkond pole kunagi olnud kaunishingedele, oli mul siiski järjest süvenev kahtlus, et koos professionaliseerumisega oli poliitikast saamas asi, mis on endasse pöördumas, millel ei ole erilist seost ühiskondliku missiooniga.

Olin märganud, kuidas väga suur osa poliitikuid suhtuvad oma valijatesse ning tabanud olulise nihke. Kui varem peeti valijat küll keeruliseks ja küüniliseks, siis nüüd peeti teda ajudeta lolliks, kellele tuleb tagasi sööta teemasid, mis talle arvamusuuringute kohaselt meeldisid. “Valija on loll!” kinnitas üks pisut loppis ja igaõhtusest joomisest kahvatu erakondlane mulle, kui me ükskord mõtteid vahetama sattusime.

Kas ma peaksin siinkohal ütlema, mis selle väite probleem on? See tähendab seda, et  poliitikud, jah teie, olete läbi kukkunud valija paremate külgede väljajoonistamisel ja nüüd te joonistate välja tema halvimaid külgi, mõtlesin ma. See ei ole mitte reaalsus, mida teie peegeldate, vaid see on reaalsus, mida teie loote ning mille arvamusuuringute peegelklaasist labürinti te sattunud olete, ehmudes iga kord, kui näete järgmise nurga taga iseenda loodud lõusta.

Valija on isetäituv ootus. Tema kaasamine teeb teda paremaks. Tema mõnitamine ja eemaletõukamine teeb teda halvemaks. Seda usun ma siiani.

Üks teine tüüp on mulle läbi aastate kinnitanud, et kui nende erakond ei teeks asju samamoodi nagu Savisaar, siis tuleks võimule Savisaar. “Kas sa seda tahaksidki?” küsis ta. Kuid kui Savisaare moodi olemine hoiab Savisaare võimust eemal, siis on Savisaar juba võimul, kas pole nii?

1930. aastate keskel toimus Eesti Vabariigis Pätsi ja Laidoneri riigipööre, mida seletati rahvale kui vajadust hoida ära ebademokraatlike vabadussõdalaste võimuletulek. Tulemuseks oli niinimetatud vaikiv ajastu. Ehk siis tegelikult tehti demokraatiast pöördumine ära iseenda kätega. See paralleel ka tänase Eesti poliitilise retoorikaga peaks olema piisavalt hoiatav, aga paljude aktiivsete poliitikute jaoks see ilmselt nii ei tundu.

Üks vähem välja öeldud, kuid ridade vahelt loetav probleem oli see, et mõned poliitikud olid asunud valijaid käsitlema justkui pärisorjadena ehk millegina, mis kuulub absoluutse õigusega neile, ning kedagi, kes neid hääli võis tahta endale, käsitleti vargana. Kujuta pilti, me maksime valimistel 200 miljonit krooni ja nüüd hüppab välja kuskilt keegi Indrek Tarand, teeb saja tuhande kroonise kampaania ja võtab meilt kõik need hääled! Kas ei peaks järsku mingit seadust tegema, mis selle asja välistab?

Pärisorjad ehk eestlased ja nende hääled aga ise otsivad kõigil valimistel võimalusi põgeneda mõne uue vabadust kuulutava mõisniku juurde, kuid lõpetavad põhimõtteliselt ikka seal, kus alustasid. Tarmo Jüristo tõi hiljuti välja kurva tõsiasja, et valides iga kord mingi uue poliitilise jõu, käsitlevad valijad oma antud häält kivi või kaikana, millega karistada poliitikas juba olemasolevaid jõude ning sedasi antud hääl on orja jõuetu katse lüüa mõisniku ratsahobusele jalaga tagumikku, kui keegi ei näe. See pole aga viis ehitada üles oma riiki, tulevikku.

Järgmine valus teema, millest räägiti vähe, on ka see, et võrreldes varasemaga on avalikult maastikult peaaegu kadumas ametnik, kes julgeks sõna võtta millegi muu suhtes kui heal juhul mõned euronõuete detailid. Selle taga oli taas mõnede poliitikute hirm, et ametnik juhib riiki ning ütleb, kuidas on. Hirm on paaniline, sest ametnikud valdavad teadmisi ning see jätab poliitikust rumala mulje, kuna tal pole analüütilist jõudu ametnikuga vaidlemiseks. Lahendus – paneme ametniku suu kinni.

Viimased ametnikud, kes midagi öelda julgevad saavad enda kaela anonüümse sõimu, kohtukutse, demonstratiivse kaebuse õiguskantslerile ning isiklikult ründavad artiklid erakonna lehes. Kui soovite näidet, siis mõelge ametnike peale, kes julgesid mõned valimised tagasi  kritiseerida Keskerakonna valimistelke kui varjatud reklaami. Võib öelda tõesti, et ametlikku tsensuuri Eestis pole, kuid sisuliselt on see ikkagi olemas: elu ebamugavaks tegemine kõigi vahenditega ja seda väikeses riigis, kus kõik on seotud.

Poliitiline maailm ise on hämar ning tõelised diilid armastavad toimuda vaikselt. Inimesed, kelle kätest liikusid läbi raha ning kokkulepped ei ole avalikkusele väga tuntud. Inimesed, kes määravad Eesti poliitikat… neid kirjeldab ehk kõige paremini tsitaat artiklist “Mis juhtub homme?”, mille NO avaldas Ühtse Eesti suurkogu eel:

“Nad pole eriti andekad, kuid see ei paista välja, kuna neid kaitseb hästi sissetöötatud ringkaitse. Neil pole eriti head haridust, aga me ei tea seda, sest nad on meile tundmatud hallid varjud seinal. Nad mängivad meie raha, tuleviku ja lõpuks ka eludega, kuid nad ei vastuta tehtud otsuste eest, sest keegi ei nõua neilt seda. Kui me tahame neid kritiseerida, valavad nad meid üle anonüümse sõimuga. Jah, ilmselt saate aru, nad on parteisõdurid ning neid on palju.”

NO99. Mis juhtub homme? EPL, 06.05.10

Meenub vestlus ühe noore advokaadiga. Tema väide oli: miks peaks korruptsioon temale probleemiks olema, kui see aitab tema ja tema klientide äri edendada. Mõnes mõttes on arusaadav, et ta on investeerinud korruptiivsesse praktikasse ning teisiti ta ei oskagi. Mõelge uuesti ja korrake koos minuga: “Teisiti ta ei oskagi!”

Seepärast on selle inimese tuleviku seisukohast ohutum, kui senine süsteem jätkub, kuna see on keskkond, milles ta oskab elada. Iga inimese huviks on toetada ja taastoota sellist maailma, milles ta hakkama saab. Nii on saanud mõnestki meie seast korruptsiooni sõber, oma investeeringu kaitsja.

Kuidas sinuga on? Kas sul on ka asjad nii sätitud, et tegelikult on hea elada althõlma liikuvate ümbrike maailmas?

Sama kehtib poliitikas. Asi pole mitte selles, et teisiti ei saaks, vaid asi on selles, et olemas on piisavalt palju inimesi, kes tahavad elada just nii.

Aga, kurat, et saab teisiti, seda ma teadsin väga hästi. Tean, sest olen näinud teisi põhimõtteid töötamas. Olen näinud, kuidas väärikuseta häältelunimisest loobumine toob poliitikule populaarsust. Kuidas endast suurem olemine täna toob kaasa respekti homme.

Näiteks Signe Kivi tagasiastumine pärast tema valitsemisalas toimunud vargust oli esimene omataoline ja sel hetkel mõistetamatu paljudele teistele poliitikutele, – mäletan seda hästi, kuna olin sealsamas. Ootamatult sai Signe Kivi järgmistel valimistel suure hulga hääli. Miks? Sest ta suutis õiglustundevaeses riigis näidata, et mõnede inimeste jaoks, kaasa arvatud tema enda jaoks, on õiglustunne siiski oluline.

Samas, kui poliitik x teebki täna mõne suuremeelse või õiglase sammu, siis tavaliselt saab ta selle eest kiita kõigi teiste käest peale väiksemate ja kahvatumate erakonnakaaslaste, kes kordavad ja kordavad: “Nagunii pole võimalik, pole mõtet, see ei tööta… jäid lolliks”. Siit näeme, kuidas sünnivad poliitikud ja kuidas aeglaselt närbuvad võimalikud riigimehed ja -naised.

Aga mis siis, kui parteisõduri suurim eesmärk ongi hävitada lootus ning luua tunne, et midagi ei saa kunagi muutuda? Mis siis, kui tema propagandade propaganda ongi frustratsiooni tekitamine, et paremini ei saa? Mis siis, kui see on tema teadlik soov, et eemaldada poliitikast viimanegi tervemõistuslik konkurent, veendes teda, et tal pole lootust? Vaadates, kellele on kasulik moraalne paanika ja sogane vesi, tuleb välja, et sellest võidab kõige enam just see, kellel pole ideaale, mida kaotada.

NO99. Mis juhtub homme? EPL, 06.05.10

Kas ka sul on lihtsam mõelda, et asju ei saagi muuta? Oled mugav?

Ma olen ennast paar aastat lõbustanud ühe täiesti spekulatiivse trikiga, kuid see on iga kord andnud sama tulemuse. See käib nii, et saate erakonna x tegelastega kokku, istute maha ja tellite rahulikult näiteks ühe veini. Muu jutu sees aga ütlete: “Kõik Eesti erakonnad võtavad altkäemaksu” Seejärel teete väikese pausi ja vaatate oma vestluskaalasele otsa: “Seejuures ka teie oma.” Vastus ei ole kunagi: “kindlasti mitte”.

Poliitiline künism Eestis oli viinud selleni, et muude ideede puudumisel algas mõni aasta tagasi võidujooks rahvustunnete erakonnastamise nimel. Kes teab, kes viskas esimese kivi? Võib-olla Edgar Savisaar, kes ilmus 2007. aasta valimisreklaamidele, põsel Eesti lipp, kuid korraga oli kõigile erakondadele selge, et patriotism ja natsionalism on need vahendid, mille valgel valimised võita. Ma ei kritiseeri patriotismi, vaid selle kaaperdamist, ärastamist kitsamates huvides, millest sündis hulk rumalaid ja ohtlikke otsuseid, mida jääb meile ilmselt aastasadadeks meenutama lohakalt rajatud ning vahepeal teibiga parandatud monument Vabaduse platsil.

Proovides rahvuslust erastada ja sellega oma muud tegevust maskeerides, paljastus ka paljude poliitikute sügav harimatus demokraatia olemuse osas. Ma kahtlen, kas see mees, kes leidis, et inimesed, kes kritiseerivad raskel ajal valitsust, “on vaenlase poolele üle läinud”, on kunagi avanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse köidet. Või mis toimus selle mehe peas, kes ministrina kutsub üles rahvust “immuniseerima” vaenuliku propaganda vastu? Kas see  meditsiinisugemetega terminoloogia ei viita unistusele tõelisest ühtsest Eestist, kus inimesele ei tuleks pähegi teisiti mõelda… ning seda aastal 2010?

Olen märganud eestlaste seas suhtumist, et “kritiseerimine on inetu”, “tee parem ise ka midagi ja ära kaaguta” ning “ühelegi kriitikule pole veel ausammast püstitatud”. On ka selliseid, kes arvavad, et kriitika iseenesest muudab asja halvemaks, “eriti kui eestlane kritiseerib Eestit välismaal”.

Etteheitjad unustavad ilmselt, et just seniste süsteemide kritiseerimise kaudu on maailmale tuntuks saanud kõige olulisemad filosoofid, kunstnikud, kirjanikud, teadlased, maailmamuutjad. Sokratesele öeldi: “Muuda oma arvamust või sure”, ning tema valis surma. Galileo ja Kopernik kritiseerisid surma ähvardusel senist jäika maailmapilti. Kas te kujutaksite ette mõnda tuntud teadlast, kes poleks kritiseerinud mingisugusel kujul seniseid teadmisi?

Suured teod pole mõeldavad ilma selleta, et neile eelneksid mõtted, arutelud, ning inimesed, kes kardavad kriitikat, ütlevad meile, et me ei tohi areneda! Ilmselt ise sellest aru saamata, määravad nad ennast ääremaa inimesteks. Nad ei saa aru veel ühest tähtsast asjast: nimelt sellest, et vabaduse kriitikat ei tohi jätta vabaduse vaenlaste hooleks.

Ma kahtlen, kas need poliitarhitektid, kes proovivad iga teistsugust häält lahterdada kiiresti kas “punateadlaseks”, “eluvõõraks kultuuritegelaseks” või siis anonüümses kommentaariruumis “homoks”, üldse saavad aru, kuhu suunda nad juhivad sellisel viisil riiki, mida nad peaksid juhtima. Ja ma kahtlustan, et nad vist ei saa aru, et vaenlasteks on saamas nad ise.

Andke nüüd andeks muidugi need toredad inimesed, kes tänagi poliitikas täiesti olemas on. Kuid kui te soovite Albert Speeri kombel öelda, et “ma ei teadnud” või mõne ekskommunisti kombel, et “ma õõnestasin süsteemi seestpoolt”, siis see ei ole piisav alibi. Ka teie olete osalised, kui reedetakse see, mida me tahame nimetada riigiks.

See oli nüüd aus kirjeldus sellest, mida ma arvasin siis. Selline oli minu frustratsioon.

Ja tundub, et sama jagas ka NO99. Samas ei ole hullemat kurssi kui kompromissitu idealism ja utopism, sest sellele järgnev pettumus tapab hea tahte ning sünnitab värdjaid. Minu jaoks on mõned parteides varjuvad niiditõmbajad vabaduse ja riigi vaenlased, kuid nende samm-sammuline võimuhaaramine ei ole ainult nende süü, vaid kõigi nende süü, kes sellel juhtuda lasevad. Kui me tahame, et poliitikas midagi muutuks, siis peab alustama endast, tegema ära oma kodutöö ja julgema võtta sõna. Julgema valida. Sest teistsugust võimalust on raske ette kujutada.

Kuidas me seda tegime ja samas vaikselt ära pöörasime
Ma ei teadnud, mida tegelikult tähendab ühe lavastuse nõustamine. Stardikohtumine NO99s toimus intervjuu vormis, kus ma rääkisin laias laastus oma tähelepanekuid ja elus aset leidnud kokkupuudetest reaalse poliitikaga. Intervjuu lõppedes valitses ruumis masendav vaikus, mis ehmatas mind ennastki. Hiljem kohtus NO99 veel paljude poliitikaga kokku puutunud inimestega, kes erinevalt minust ei oma privileegi oma nime avalikustada, kuid kellel on vägagi suured teened näiteks valimiskooli klippide jaoks taustainformatsiooni andmisel. Kiht-kihilt tekkis uut informatsiooni, millel pidi olema lavastuse paljastustes kandev osa.

NO99 kampaania-ideed sündisid  kiiresti. Näiteks Tiit ja Ene-Liis mõtlesid ühel õhtul välja Ühtse Eesti võimalikke reklaame. Järgmisel hommikul võttis Ene-Liis nõupidamisel kaustiku välja ning kirjeldas seitset ideed, millest enamus läksid kohe tootmisse ja viidi lõpuni NO99 enda jõududega. Pärast kuulsime, et Reformierakonna arvutuste kohaselt maksis Ühtne Eesti kampaania midagi 4 miljoni krooni kandis, mis tegi asjasse pühendatutele tõsiselt nalja.

Järgnevad kohtumised toimusid juba nõustamise vormis, kus arutasime uue erakonna ideoloogiat ja meediastrateegiat. Erakonna nime tööversiooniks oli “Meie Eesti”, kuid pärast mõningaid arutelusid pakkusin välja nime “Ühtne Eesti”.

Erakonna nimevariante

– Ühtne Eesti (paralleel Ühtse Venemaaga)
– Ühtsuserakond
– Allianss (Eristuv ja agressiivne, näeb logo peal karm välja. Sama
sõnum, mis eelmistel)
– Demokraatlik Rinne
– 21. sajandi Eesti
– Põhjamaa (natsikonnotatsioonid)
– Taassünni Erakond

Nagu mõned kriitikud hiljem nutikalt järeldasid, oli Ühtse Eesti nimi tõesti inspireeritud Vene võimuparteist “Ühtne Venemaa” ning see oli muidugi teadlik valik. Teine põhjus: ühtne riik on olemuselt totalitaristlik või isegi fašistlik kontseptsioon, mis eeldab “teistsuguste” puudumist ning teatud küsimustes absoluutse Tõe kehtestamist. Lisaks oma ohtlikkusele on selline eesmärk muidugi ka saavutamatu, kuid liikumine selle suunas sünnitab alati pingeid, mille ümber polariseerida ühiskonda.

Partei platvorm pidi tulema ülimalt populistlik ning see pidi vähegi mõistlikuma inimese jaoks välja nägema nõme või irooniline. Kui naiivsed me olime!

Kui me jõudsime meediategevuste planeerimiseni, siis nägime kerkimas esmapilgul ületamatuid probleeme. Mil moel murda välja kultuurilehekülgedelt seksikatele esikülgedele? Ja kui me tegelikult läbi murrame, siis mil moel mõjuda usutavalt kõrvuti aastaid demagoogiat harjutanud poliitikuga? Kuidas saada sama sujuvaks ja libekeelseks nagu inimesed, kes on aastaid treeninud? Kuidas saada tegelikult ka asjatundjaks mingil alal nii, et ootamatu küsimus Ühtne Eesti juhtfiguure telekaamera ees rajalt maha ei võtaks?

Nagu kõigi maailma parimate populistide puhul, sai ka meie päästerõngaks ambivalents, ebamäärasus, mis on vürtsitatud suurte sõnadega. Sellele lisaks aga täpsus mõnedes väikestes detailides, mille puhul tuleb hoolikalt kindlaks teha, et need ei reedaks meie lõplikke positsioone. Olles ebamäärane ja raamistamatu ei ole sulle võimalik määrata vastutust. Nii oledki lõpuks osa rahvast. Kui keegi su aga ära raamistab, oled osa mingisugusest institutsioonist, parlamendist, teatrist, erakonnast, ja siis järelikult ei esinda sa enam rahvast.

Populismimootori illustreerimiseks joonistasin ühel kohtumisel suurele paberilehele kraani, millel on kuuma ja külma vee nupud. Kuuma vee nupu juures oli kiri “poliitika”, külma vee nupu juures aga “teater”. Hüpotees oli see, et teater peab nende kahe kraaninupuga mängides looma infovoolu, mis on parajalt segane ega tohi olla üks ega teine. Tuleb kuni lõpuni jätta mulje, et tulemas on uus poliitiline jõud, ja samas tuleb kuni lõpuni jätta ka mulje, et tegemist on teatriga. Nagu suurimaid populiste, ei pidanud ka meid takistama nende kahe väite täielik vastuolulisus.

Just selle natuke segase infovoolu taustal pidi publik valima sõnumid, mis just neile sobivad. Kõik hilisem näitas, et see töötas, ja kuidas veel.

Mõne ürituse meediakajastus kestab Eestis tavaliselt nädala. Toodetakse uudiseid ning nädalavahetusel sõidavad teema seljas erinevad kommentaatorid raadiotes, televisoonis, ajalehtedes. Kui kajastus kestab kaks nädalat, on juba väga hästi. Kui kajastus kestab kauem, on tegemist erakorralise juhtumiga või olümpiamängudega.

Ühtne Eesti püsis intensiivselt meedias kuus nädalat, kulmineerudes lauskajastusega online-väljaannetes, ning tegelikult jätkub see vaikse sabana veel tänagi, mil ma neid ridu kirjutan. Loomulikult tõestab see peale hästi läinud infoedastuse ka seda, et Suurkogu puudutas teemasid, mis olid paljudele inimestele tõesti olulised.

Oli muidugi ka nädalaid, mil meil tekkis tunne, et meediakajastus hakkab ära vajuma. Küllap oli ajakirjanikel üsna siiber, et nad jälle ja jälle Ühtne Eesti teemal mingeid uudiseid pidid tootma. Ühel hetkel ei läinud enam meediasse tekstid, mida Facebooki kodulehele riputasime, ning siis oli selge, et kuum kraan kirjaga “poliitika” tuleb tugevamini lahti keerata. Nii sündis ühe öö varjus plakatite sodimise aktsioon, mille käigus NO99 valimisplakatid said peale kirjad nagu “pede” ja “NO666”. Ma tean, head ajakirjanikud, et teile see ei meeldi, aga intriig oli piisav, et meediakajastus taas käima lüüa ning Ühtne Eesti oli nädalast nädalasse pildis. NO99 on hiljem maininud, et plakatite sodimise idee tuli ühest Agu Uudelepa kirjeldatud poliitmeetodist ja et täpne olla, siis nii ka oli.

Täna öösel NO99 goes criminal…

Eero, sms, 05.04

Ruttasin pisut ajas ette, sest kõige raskem oli muidugi algus ise. Esimeste päevade väljatulek sõnumitega pidi olema piisavalt läbimurdev ja samas piisavalt segane. Piisavalt teater ja piisavalt poliitika. Selleks asus NO99 ette valmistama pressikonverentsi.

Ajakirjanikele läks kutse pealkirjaga “NO99 pressikonverents olulises riiklikus küsimuses”, kuid selleks, et tagada see, et kõik ajakirjanikud oskaksid oodata midagi enamat kui lihtsalt teatriuudist, veetsin ühe hommikupooliku oma meediatuttavatele üle helistades ning lubades, et kohaletulek pakub neile vähemalt hea elamuse, kui mitte ka olulisi uudiseid.

24 tundi enne väljatulekut kohtusime proovisaalis terve NO99 trupiga ning käisime läbi pressikonverentsi põhilised osad.

Teater tahtis öelda, et uus erakond on juba loodud, kuid mina laitsin selle idee põhimõtteliselt maha. Sõnastasime põhimõtte, et NO99 ei tohi teatrina öelda midagi, mis oleks vale. Ja kuna pressikonverentsi alustame ikkagi teatrina, siis ei ole mõtet öelda midagi, mida on kerge ümber lükata. Erakonda veel pole.

Poole pressikonverentsi pealt teatame, et etendus algab nüüd – ja etendus algabki ning kõik edasine, kaasa arvatud erakonna loomine ripub õhus lihtsalt ühe ähvardava võimalusena.

Mõtlesime välja ka piisavalt amorfse ja vastutusevaba käsitluse Ühtne Eesti määratlemiseks – “ütleme, et tegemist on liikumisega”. Kõik mis edasi sünnib, on juba mäng. Teatrina pidid NO99 taguma põhimõtteliselt kahte sõnumit:

– tegemist on seniolematu show, spektaakli, vaatemänguga
– see on ainulaadne võimalus näha seni paljudele varjus olnud poliitilisi protsesse seestpoolt

Mida nad ka tegid.

Erakonnana pidid nad olema:

-ülbed
-populistlikud
-suurejoonelised
-ilusad, sest esteetika loeb.

Mida nad ka olid.

24. märtsi hommikul selgus ebameeldiva uudisena, et enam-vähem samale kellaajale on tekkinud kaks pressikonverentsi, õiguskantsleri ning Edgar Savisaare omad. Radissoni seminariruum oli õnneks siiski korralikult täidetud ning kui meedias hakkasid ilmuma pealkirjad, mis vastasid meie ootustele, oli tunne, et lumepall on veerema saadud.

Eero: U 20 ajakirjanikku
Daniel: Ossa püha pekk :D

SMS-id, 24.03

Tiit ja Ene-Liis läksid pressikonverentsilt otse Vikerraadiosse, kus Lauri Hussar pani proovile nende poliitilise retoorika oskused, küsides päevakajalisi küsimusi. Hiljem ütles Lauri, et “tundus, et stuudios on tõelised poliitikud.”

Järgmise päeva õhtul toimus teatris ühekordne aktsioon, mille eesmärgiks oli testida publiku reaktsioone erinevatele manipulatsioonimeetoditele. See oli mõeldud laboratooriumina, mille käigus kogutud kogemused pidid aitama planeerida suurkogu.

Aktsioon algas sarnaselt lavastusega “Kuidas selgitada pilte surnud jänesele”, kuid pöördus kiiresti publiku kaasamiseks plaksutamise, laulmise ja tantsimise abil. Nagu tavaliselt, tekkisid publiku seas ka kaasaminejad ja need, kes eelistanuks vaikselt istuda.

Esimene õppetund: kui piir publiku ja näitlejate vahel langeb, neljas sein kokku kukub, siis võib oodata kõike ning etendust on raske kontrolli all hoida. Näiteks kui Rasmus Kaljujärv hakkas pärast intensiivset publikuga suhtlemist pidama kõnet “Eesti peab tööle hakkama”, hakkasid mõned inimesed pauside ajal vaimukusi vahele hüüdma, ohustades kõne kandvust.

Etenduse kulminatsiooniks oli ühe inimese lavale palumine ning Inga Saluranna kõne, millega ta andis mõista, et igaüks võib minna sellele üksi seisvale inimesele toeks. Mis järgnes, oli pisut ootamatu ka trupile endale.

Saalitäis rahvast hakkas käituma väikese ühiskonnana, kus tekkisid fraktsioonid. Oli neid, kes läksid kohe lavale. Oli neid, kes läksid lavale siis, kui nende arvates oli laval juba piisavalt inimesi, et lavale minek tundunuks ohutu, ning oli neid, kes jäid lõpuni saali. Umbes kümne minutiga oli saal lõhenenud esimeseks ja teiseks saaliks, millest esimene seisis laval ja teine jäi istuma.

Esimene saal koos näitlejatega proovis saavutada istumajääjate lavaletulekut, kuid selle käigus tekkis vastandumine, mida iseloomustab kõige paremini kellegi poolt alustatud skandeerimine: “Mis te teete, mis te teete, teise poole rahvas!” Kui eesmärgiks oleks tõesti olnud kõigi inimeste lavale saamine, oleks selgelt tulnud vältida siltide nagu “teise poole rahvas” kasutuselevõttu, sest sellest hetkest vormistusid identiteedid lõplikult.

Järgmiseks said saali istuma jäänud endale juhi etendust vaatama tulnud justiitsminister Rein Langi näol, kes küsis laval olijatelt: “Aga milleks ma peaksin lavale tulema? Mis teil öelda on?” Etendus lõppes seisuga 2/3 rahvast laval ja 1/3 saalis.

Tiit Ojasoo läks õhtusesse Mihkel Raua jutusaatesse ning teatas, et Rein Lang segas etendust, lisades muuhulgas, et “Silver Meikar ja proua Lang hoidsid justiitsministrit kinni”. Tegelikult muidugi istus minister rahulikult ja rõõmsalt oma toolil ja keegi teda füüsiliselt tagasi ei hoidnud. Me oleme hiljem korduvalt arutanud, kas säärane asjade esitamine võis olla viga.

Minu arvates oli, sest tegelikult eksisime siin põhimõtte vastu, mille kohaselt “teatrina oleme täpsed ja korrektsed”, kuid poliitikutena mitte ehk teeme samu asju, mida Eesti poliitikud varem teinud on. Tiit Ojasood tajuti tol hetkel aga ikkagi veel teatri esindajana ja keegi ei saanud aru, et ta mängis juba poliitikut.

Tiit tunnistas, et idee Lang selliselt mängu tuua oli impulsiivne otsus. Kui nii võtta, siis see oli ka ainus kord, kui me tegime midagi, mis ei sobitunud algsesse skeemi. Samas tuleb tagantjärele tunnistada, et just see sündmus, mida tunneme tagantjärele ja Youtube’ist “Langi aktsioonina”, andis meediakajastusele võimsa hoo ning võimalik, et sellest oli lõpuks Ühtne Eesti piltitoomisel kasu.

Pärast avapauke soovisime siiski NO99 näitlejate endi meediaesinemisi võimalikult vähendada, sest oli selge, et igapäevadebattides osaledes peaksime liiga palju oma plaanide kohta välja andma, tekitama informatsiooni, mida saab liiga selgelt ja hästi tõlgendada. Eelistasime jääda kaadri taha ning keerata sealt oma populismikraane.

Ometi ei saanud esinemisi ka täielikult vältida, sestap istusime Ene-Liisiga ühel päeval maha, et teha väike meediatreening Vabariigi Kodanike saateks. Tulemuseks oli mitu lehekülge keerulisemaid küsimusi-vastuseid, mis pidid aitama välja tulla kõige raskematest päringutest parimas populistlikus vaimus.

Näiteks “ärme rutta ajast ette” ning “pärast esimest vaatust lõppu ära ei räägita” olid tüüpilised vastused, mida öelda, kui küsitakse kõigi meeli erutav küsimus “Kas tuleb siis erakond või mitte?” Ene-Liis läks saatesse ja säras enesekindlalt. Kõige üllatavam oli aga, et ta ei pidanudki eriti midagi rääkima, sest asi hakkas ise oma elu elama ja vaidlus toimus ülejäänud stuudiokülaliste vahel.

Meie poolt läbi mõeldud küsimus-vastused jäid oma võimalust ootama. Ning see tuli peagi. Võimaluse nimi oli Priit Pullerits.

“Kas ÜE saab käsi Piiblil ja südamel ja oma ema nimel vanduda, et see sodimise aktsioon polnud ÜE enda tekitatud. Igatahes sellised kahtlused tekivad. Ja isegi kui neil pole alust, siis on siin ÜE-l mõttekoht, mis on ÜE senises tegevuses olnud sellist, mis paneb kriitilisi kõrvaltvaatajaid seesugust kahtlust tundma”.

Priit Pullerits, e-kiri

Mõni sõna Priit Pulleritsust. Ma isiklikult pean temast lugu kui ausast inimesest ning õppejõust, kes õpetas mulle fakti ja kommentaari vahetegemise kaduvat kunsti, kuid ma pole temaga ühel meelel paljudes tema meediapopulistlik-demagoogilistes sõnavõttudes, näiteks võrdõiguslikkuse teemal. Temapoolne lahtisest uksest sissejooksmine ülaltoodud küsimusega ei jätnud kahtlust, et Pulleritsu arvates on sündinud tõesti reaalne poliitiline liikumine ning kuigi ma ise oleksin olnud ettevaatlikum, leidis NO99, et lavastuse valmimist kajastava võimaliku filmi jaoks on vaja vastu võtta liimile kleepunud Pulleritsu intervjuusoov.

Islandil purskas vulkaan ja mina olin kõigist maailma kohtadest just seal. Seetõttu arutasime intervjuud telefoni teel Ene-Liisiga. Oodata oli hulka naiivseid küsimusi, millest pärlid nagu “Kui te ennast ise ei määratle, siis väidan, et olete populistid,” olid küll meie arvates ülimalt koomilised arvestades asjaolu, et me ju pidimegi olema populistid, kuid mõned läksid siiski teemade juurde, mida NO99 ei tahtnud enne etendust mingil juhul käsitleda, kuna see oleks rikkunud ambivalentsi ja rääkinud ära liiga palju enne Suurkogu toimumist. Pidi olema mingi võimalus kõike seda vältida, samas oli Pulleritsu tarvis.

Otsustasime Ene-Liisiga intervjuu tuksi keerata ning seda filmida. Parima platvormina tundus Postimehe kui meediakanali kritiseerimine. Juba mitu aastat on see väljaanne paisanud online eetrisse tõelist sitta, avaldades näiteks klikkide meelitamiseks pilte karvasest persest, ent samal ajal proovides jätta muljet, et tegemist siiski rohkem kui saja aasta vanuse vastutustundliku meediainstitutsiooniga. (Kas märkate sarnasust meie kraanikujulise populismimudeliga?)

Niisiis, Ene-Liis ja Tiit trükkisid välja tõendusmaterjalid lehe allakäigust, muuhulgas ka juba mainitud perse pildid, ning intervjuu võis alata. Meie mõte oli kritiseerida Pulleritsu ennast kui täiesti allakäinud meediakanali esindajat, küsides temalt pidevalt, mis õigusega ja keda ta esindab ning seejärel mõne aja pärast teatada, et intervjuu on läbi. Sisulisi vastuseid ei olnud plaanis anda.

Usutlus algaski plaanipäraselt, Pullerits jäi kriitikatule alla ning ta ette laoti ropud pildid, kuid intervjuu käigus tuli Tiidul Ene-Liisi kirjelduse järgi “tõeline oraatorihoog peale” ning mis seal salata, esmastest rünnakutest toibunud Pullerits küsis ka üpris häid küsimusi ning pani kõik hiljem ka täpselt lehte kirja. Tulemuseks on üks paremaid ühiskonnakriitilisi intervjuusid, mida ma viimastel aastatel Eesti meedias olen näinud.

Ainus, kes vist päris rahule ei jäänud, oli Pullerits ise, sest pärast Ühtne Eesti Suurkogu ilmus tema sulest plakatite sodimise kohta repliik:

Võttis terve kuu, et oma lihtsale jah-ei-küsimusele vastus saada. Seni tuli leppida valega. Valega selles mõttes, et tõde oli maha surutud. Valele, kas või kõige väiksemale, ei saa elus rajada midagi suurt ja väärtuslikku. Isegi erakonda mitte.

Priit Pullerits, Suur paks häma, Postimees, 11.05.10

Ta ikka vist ei saanud lõpuni aru, et me tegime kõike seda meelega. Halastuse mõttes tõmbame sellele stseenile siinkohal eesriide ette ning heidame pilgu Ühtne Eesti erakonnaks kujunemise võimalustele.

Ühel õhtul kirjutasin NO99 trupile kirja, milles nentisin, et mul hakkab tekkima tunne, et tahakski Ühtne Eesti erakonna liige olla. Ma polnud seni kunagi tahtnud olla ühegi erakonna liige. Aga see õhtune e-kiri ei olnud ainult nali ja ma arvan, et paljud Ühtne Eestiga seotud inimesed tundsid ühel hetkel, et “äkki tulekski erakond ära teha”.
Nähes inimeste pühendumust, hakkas tekkima tunne, et “me tõesti saaksime hakkama”, “me võidaksime valimised, kui me tahaksime!” Ma ise ei suhelnud Ühtse Eesti juurde moodustatud noortekoguga, kuid olen kuulnud, et sealsed sentimendid olid noorusele omaselt veel tugevamad.

Aga külma vett näkku. Tegemist oli vaid hetkeliste meeltesegadusmomentidega. Etendus polnud küll valmis ning erakonna mitteloomine polnud sugugi otsustatud, kuid teisalt teadsime hästi, et on olemas vahe poliitikasse minemise ja selle tegemise vahel, mida me hästi oskame. NO99 puhul siis – teatri tegemine.

Oleme hiljem arutanud, et meile andis tõelise võimu asjaolu, et me olime vabad tegelikust võimuihast ja seega ei piiranud meid hirm midagi kaotada. Meie edu ja ebaedu ei sõltunud valimistest, ja see lubas meil olla paindlikud ja iroonilised.

Samas tekkis ka üks uus huvitav probleem. Mida rohkem meil nõupidamisi oli, seda libedamaks muutus mu keelepruuk väljaspool projekti. Korraga tundsin, kuidas demagoogilised konstruktsioonid, mida tootsime meedia tarbeks, hakkasid oma elu elama ning minu peas üha tähtsamat kohta haarama. Kui ma mõne sõbraga mingil teemal vaidlesin, juhtus nüüd mitmel korral, et sõber jäi vait ja ütles seejärel, et "sellise demagoogiaga ma küll võidu joosta ei suuda" või midagi samas suunas.

Algul oli see isegi naljakas – näha elu läbi väändunud populistliku võtme -, kuid tasahilju hakkas selgeks saama, et mida rohkem harjutada, seda rohkem see muudabki mind. Mind ennast. Tegelikult. Kas see ongi see, mis teiega juhtus, head poliitikud?

Aeg-ajalt komistas NO99 intervjuusid tehes ka inimeste otsa, kes rääkisid pealtkuulamistaktikatest, jälitustegevusest ja muust säärasest, ning nii mõnigi kord tekkis tahtmine haarata tinapaberist mütsi järele. Ühe intervjueeritava sõnul kippusid tema telefonikõned pidevalt katkema, ja ta järeldas, et teda kuulatakse pealt.

Ja mis juhtus? Ootamatult hakkasid katkema ka peaaegu kõik minu telefonikõned. Sama juhtus ka mõnede NO99 telefonidega. Pidasin seda katkemisejuttu tehniliseks rumaluseks ja kokkusattumuseks, kuid vaikselt hakkas pead tõstma kerge kõhklus. Ja siis kahtlus… Aga äkki tõesti? Miks ei võiks Kaitsepolitsei meid pealt kuulata?

To: kapo@kapo.ee
Subject: Teabenõue

Tere,

sooviksin kasutada Jälitustegevuse seaduse paragrahvist 17 tulenevat
õigust tutvuda dokumentidega, mis puudutavad minu isiku suhtes läbi
viidud toiminguid (juhul kui sellised on olemas).

Alus: (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isiku soovil
võimaldatakse tal tutvuda tema kohta kogutud jälitustoimingu
materjaliga ja jälituse tulemusena saadud foto, filmi, heli- või
videosalvestisega või muu teabetalletusega.

Lugupidamisega,
Daniel Vaarik

From: Andres.Kahar@kapo.ee
Subject: Re: Teabenõue

Tervist,

Teie suhtes ei ole jälitustoiminguid teostatud.

Lugupidamisega
Andres Kahar
juhtivspetsialist

Kõigil meetoditel on hind. Ma olen näinud poliitikuid vähkremas tõeliselt paranoilistes kahtlustustes, mõeldes, kus ja kes neid pealt kuulavad ning milliseid niite nende ümber punutakse. Tegemist on nõiaringiga – mida labasemaid meetodeid sa ise kasutad, seda labasemaid ootad ka teistelt, ja vastupidi. Ning see on koht, kus võib ilmselt tõesti öelda, et uinuv mõistus sünnitab koletisi. Mida tähendab see riigivalitsemisele, otsustele?

Eravestlustes, külas käies, või kohvikus istudes tundsin, kuidas Ühtne Eestist oli saamas järjest kuumem teema. Igal õhtusöögil oli see jutuks. Korraga tundsin, kuidas see kõik hakkas mind ärritama. “Jääge vait, aitab,” oleksin tahtnud hüüda, kuid ei olnud liiga palju seltskondi, kus ma avalikult oma seotust projektiga saanuks reklaamida ning veel vähem oli mul õigust öelda, mis tegelikult saama hakkab, süžee ärarääkimine oleks olnud karuteene teatrile.

Ma ei viibinud NO99 proovides ning loomevalust sain kuulda põhiliselt eraldi nõupidamistel. Tegelikult polnud ju etendus üsna viimaste nädalateni sada protsenti paigas. Eriliseks väljakutseks oli meile nn poliitiline spin, mille varjust paljud poliitikud väitsid, et “ootused on kõrgele aetud: kui toimub niisama mingi etendus, siis meie oleme pettunud”.

Neil oli õigus. Ootused olid kõrgel. Kuid kahtlemata oli nende väites ka soovi tekitada maletajate ja poliitikute lemmikolukord ehk “kahvel”. Nii-öelda kahvlis olija on seisus, kus ta ei saa teha ühte ega teist liigutust ilma vähemalt ühte nuppu kaotamata. Ühtne Eesti kippus jääma olukorda, kus erakonna mittetegemine olnuks pettumus paljudele ja erakonna tegemine olnuks pettumus samuti paljudele. Kahjurõõmsa kätehõõrumise tund näis olevat lähedal.

Etendusega oli seotud veel palju muid riske. Puudus ju igasugune võimalus etendust korrata, ja seetõttu võimendusid igasugused ohud. Mis siis, kui läheb vool ära? Mis siis kui näitleja haigestub? Tutvuste kaudu võeti ühendust isegi pommikoerte ja nende omanikega, et uurida, mis saab siis, kui… Ja loomulikult said mõned nimetatud ohtudest ka teoks.

Vool käis 7. mail ära vähemalt kahel korral.
Ja 24 tundi enne etendust kaotas Tiit Ojasoo täielikult oma hääle.

Kõik trollid seisavad, keegi ei saa proovi sõita! Sabotaaž!

SMS Ühtne Eesti noortekogu liikmelt, 7. mail, Suurkogu toimumise päeval

Samal ajal erakondades. Kuigi seda keegi eriti ei tunnista, valitses parteides kerge paanika. Üks ajakirjanik rääkis mulle poliitikust, kes talle helistas ja väitis, et “7. mail tehakse lõbus lauluüritus ning selle lõpus kogutakse inimestelt allkirjad uue erakonna loomiseks.” Üks parlamendiliige rääkis Riigikogu saunaõhtust, kus laval leili visates lähenesid talle mitmed teised parlamentäärid, et uurida, kas ehk tema teab täpsemalt, mis ikkagi 7. mail…?

Kogu protsessi käigus tegid erakonnad aga väliselt rõõmsat nägu ning kinnitasid, et usuvad, et tegemist on toreda asjaga – kultuuriga, teatriga. Mõned kriitilisemad nimetasid toimuvat küll tsirkuseks, kuid loodetud soovi asi ära keelata ei paistnud isegi kaugelt mitte. Ja muidugi tegid nad õigesti, sest kui nad oleksid mänginud Ühtne Eesti ründamise peale, oleksid nad ajalukku läinud populaarseid kultuuritegelasi rünnanud poliitjõududena. Positsioon, mida keegi eriti ei soovi.

Varjatult oli erakondade käitumine aga agressiivsem. Facebooki kodulehele lendasid peale erakondlikud lahmijad nagu näiteks Max Kaur, kes asusid diskussiooni ründama selliselt, nagu nad muidu anonüümsetes kommentaariruumides harjunud tegema on.

Rääkisin täna Semperi kollegidega, kõik varjamatult irivitavad. Kõik kinnitavad , et see pole teater, vaid täidetakse Kadriorust tulnud käsku.

Max Kaur, Ühtne Eesti Facebooki leht, 25. märts

Ilmselt talle endale üllatusena sai ka Max Kaurist etenduse osa ning kuna Facebooki formaat ei võimalda liiga palju anonüümsust, on kõigil, kes soovivad analüüsida Max Kauri tekste ning võrrelda neid räigete anonüümsete kommentaaridega mujal Eesti meedias, võimalik näha, et Max Kaur on ilmselt üks produktiivseid anonüümseid autoreid, keda Eesti meediaväljaanded lasevad rahulikult oma kodulehtedel rämetsemas käia.

Kauri võib teisisõnu nimetada ka Keskerakonna brigadnikuks või netikomissariks. Nimetatud väjendid on laenatud Anna Polyanskaya, Andrei Krivovi ja Ivan Lomko artiklist “Interneti komissarid”, kus kirjeldatakse, kuidas FSB kasutab anonüümseid netitrolle enda huvides. Eesti poliitikud on selle tehnika edukalt üle võtnud.

Üheks palgatrollide iseloomulikuks jooneks on isiklikuks minemine ning ühe konkreetse tegelase ründamine ad hominem. Nagu võis näha Kauri käitumisest Facebookis, oli isiklike rünnakute sihtmärgiks valitud just Ene-Liis ning seda läbi korduvate postituste.

Teine oluline joon on nii öelda diskussiooni tapmine massiga. Kui ikka kommentaariumi ilmub keegi, kes kasutab ühes lauses sõnu Ansip, Putin, Hitler ning kelle seosetutest mõtetest pole võimalik aru saada, taandub intelligentsem seltskond peagi vestluses osalemisest ning erakondlik sitavikat on saavutanud oma eesmärgi. Diskussioon on muutunud naeruväärseks ning kahjutuks.

Keskerakondlane ründas Ühtset Eestit
Keskerakonna prominentne poliitik Max Kaur asus täna rünnakule Ühtne Eesti vastu, süüdistades rahvaalgatust korruptsioonis, liiga lähedastes sidemetes Kadrioruga ning poliitikute halvustamises, vürtsitades oma väiteid rohkete isiklike solvangutega projekti vedajate suhtes.

Facebookis Ühtne Eesti leheküljel kommentaare jaganud Kauri hinnangul toimub Ühtne Eesti varjus riigi rahaga uue erakonna loomine ning selle eest vastutab eelkõige kultuuriminister Laine Jänes. Kasutades ebatsensuurseid venekeelseid väljendeid nagu “pohhui”, andis poliitik mõista, et Ühtne Eesti ei hooli oma tegevuse tagajärgedest.

Ühtne Eesti on üllatunud poliitilise debati sedavõrd madalast tasemest ning lubab enda poolt järgida paremaid tavasid. Samuti on Ühtne Eesti hämmingus, et teenekas poliitik pole kursis tänapäeval üsna levinud kultuuriprojektide rahastamismudeliga, mille kohaselt küsitakse sisenejatelt ka piletiraha. Selline mõistmatus on üsna iseloomulik tänasele lahmivale poliitikale ning väljendab poliittegelaste võõrandumist igapäevasest elust.

Ühtne Eesti lubab ühtlasi avalikustada kõik oma rahastamisallikad ning ootab sama ka Keskerakonna liikmelt Max Kaurilt.

Ühtne Eesti, pressiteade, 25. märts

Ründasime vastu tavalises Keskerakondlikus traditsioonis, suurendades Kauri tähtsust, nimetades teda “prominentseks poliitikuks” ning seejärel tuues kontrastina sisse sõnad nagu “pohhui”, mida ta oli Facebooki lehel kasutanud. Ühtse Eesti netileht sisaldab veel rohkem näiteid sarnastest aktsioonidest ning ilmselt on siinkohal õige koht hakata otsi kokku tõmbama.

Lõpetuseks
Oleme tagasi 7. mais. Etendus on peaaegu läbi. Tiit Ojasoo peab murduva häälega lühikest kõnet ning lõpetab selle lühikese lausega: “Te olete vabad!”. Saal tõuseb aplodeerides püsti.

Mida see projekt meile õpetas? Vaat siin tahaks tsiteerida Jaapani kirjanik Banana Yoshimotot:

“Aga see miski, on see hea asi?”
“Mmmmh… see on väärtuslik… Aga jah, see sõltub sinust.”

Võib olla on ka neid, kes siiani skeptiliselt muigavad ja ütlevad, et etendus oli võimas, kuid maailm ei muutunud. Neile võiks öelda etenduses kõlanud sõnadega:

“…eestlane soovib, et kõik muutused toimuksid korraga, ühe hetkega, ja et nad oleksid väga suured. Maailma tuleb eestlase arvates muuta ühe päevaga. Aga meie ütleme: maailm ei muutu ühe päevaga – ta muutub iga päevaga.”

Kui ka sina, hea lugeja, ootad, et nüüd tuleb mõni etendusest rohkem teadev inimene ja sõlmib sinu jaoks otsad kokku, siis ei ole sa saanud aru “Ühtne Eesti” ainsast etteantud pointist. Ja nimelt: point on su enda teha.

7. mail oli NO99 kord. Täna on sinu kord.