Ma usun ajakirjandusse

Ma mõtlesin tükk aega, et mida kirjutada Andrus Veerpalu ja meedia kohta. Tegemist on ju viimaste aastate ühe tähtsaima ajakirjandusliku juhtumiga ning korraga on meedia ees valikud, kus lugejad loovad meediavastaseid FB gruppe ja kutsuvad üles tellimustest loobuma.

Seni lugejate huvi kõrgele tõstnud meedia on korraga seisus, kus ta peab endalt küsima: Milline pool valida? Kellele olla lojaalne? Kas tõe mõõk või vale labidas?

Antud juhtumi puhul pole ju tegemist autotulede vihku koos kuluhüvitisega kekslema jäänud parlamendisaadikuga, kellele otsa ajamine lugejale üldiselt meeldib. Tegemist ei ole ka värskelt kokku kolinud kuulsustepaariga, keda läbi teleobjektiivi nende korteris tabada ning kelle pilte meeldib lugejale vaadata.

Tegemist on olukorraga, kus kirjeldatud madalal rippuva õunana haaratavad praktikad tulevad pigem kahjuks, sest kui ajakirjanik pole igapäevaselt harjutanud püüdlemist objektiivsuse suunas ning delikaatset suhtumist allikatesse, siis kust see ikka ühe päevaga välja peaks tulema?

Siis mõtlesin ka sellele, et milline võiks olla selline meediakajastus, mida ma ootaks, kui kedagi tabab skandaal (ja mitte ainult siis kui see tabab rahvuskangelast).

Seejuures ma ei taha selles dopinguskandaalis kedagi süüdistada, sest asi on ilmselt mõlemalt poolt keerulisem, kui näib, kuid ma tahaks teha mingit vahet nende ajakirjanike vahel, keda ma saan uskuda ja nende vahel, kes on pigem ajakirjanikulaadsed tooted.

Leidsin, et ajakirjanik, kes vastab kõigile allpool asuvatele küsimustele kindlalt “jaa”, kui ta usub “jaa” vastamise võimalikkusesse ning ei hakka ütlema “jah, aga…”, on ka ajakirjanik, kelle lugusid ma ostaksin ning keda ma usaldaksin kodanikuna kajastama Andrus Veerpalu või ükskõik kelle muu tegemisi.

Tähtis on seejuures selle ajakirjaniku pidev  püüdlus nendes lausetes peituvate ideede suunas, sest tegemist on meelelaadiga, maailmavaatega, kompassiga, mitte millegi sellisega, mis saaks ühel hetkel lihtsalt valmis. Ja see eeldab, et ta kirjutab neile lausetele mõttes alla iga kord, kui ta peab tegema keerulisi valikuid.

Niisiis…
Mina, ajakirjanik, luban, et…

1) oma ametis ei lõpeta ma kunagi küsimuste küsimist
2) ma pean pühaks fakti ning vabaks kommentaari
3) olen avatud uutele teadmistele ja olen valmis tunnistama oma vigu
4) ühegi ettevõtte ärihuvid, kaasa arvatud selle väljaande omad, milles ma töötan, ei saa sekkuda otsesesse toimetustöösse ega ka minu poolt loodud kajastusse
5) ma ei kajasta asju selleks, et meeldida lugejale, vaid selleks, et edastada võimalikult adekvaatset informatsiooni
6) ma teen kõik, et vältida põhjendamatuid kannatusi neile, kellest kirjutan (kas siis oma tegevuse või tegevusetusega)
7) lahkun ettevõttest, mis sunnib mind rikkuma ülaltoodud põhimõtteid.

I want to believe.

  • Anonüümne

    Daniel, jah, aga palun kirjuta nüüd midagi Andrus Veerpalu asja kohta ka, selline lubadus justnagu jäi õhku. Ära palun väldi teemat!

  • Anonüümne

    Nn Aaviksoo doktriin on ootamatult rakendunud rahvamasside jõulisel toel. Tsiteerime:

    “Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. /—/

    Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha.”

  • Anonüümne

    Nn Aaviksoo doktriin on ootamatult rakendunud rahvamasside jõulisel toel. Tsiteerime:

    “Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. /—/

    Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha.”

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    See kõik on väga õige. Ja juriidiliselt igati korrektne. Ning korrektsusega PM praegu alt läkski.
    Ma ei usu, et lugeja oodanuks Postimehelt valetamist või info kinni hoidmist. Vähene empaatia ning mulje, et PM ajab mingit oma asja olid need, mis rahval harja punaseks ajasid.
    Jah, iga ajakirjanik oleks uhke, kui tal on niivõrd eksklusiivne info välja käia. Kuid antud juhul andis uhkustamine ettekäände neile, kes otsisid sõnumitoojat, keda tappa. Kadastik võib ju kirjutada, et PM käitus skandaalis igati korrektselt (ja ilmselt käitus ka), kuid seda tigedamaks publik muutub, seda enam süveneb fännides mulje, et PM vastandab ennast nende kangelasele ja koos sellega ka neile endile. Järeldus on igati loogiline – milleks tellida lehte, mis su tunded jalge alla tallab?
    Kui Kadastik oleks pärast pressikonverentsi oma särgi rinnaesise lõhki käristanud ja pisarsilmil kuulutanud, et NIISUGUSEID uudiseid ta oma lugejatele parema meelega ei pakuks (aga ega midagi muud ka üle ei jäänud), oleks seisu ju samuti juriidiliselt korrektne, aga tellijate arv kasvaks praegu mis mühiseb.
    Reeglid reegliteks, aga kui lehte tehakse ainult tõde, eetikat ja allikakaitset silmas pidades, võib tellija ühel hetkel tõesti avastada, et teda ei köida sellise väljaande külge enam miski.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tuleb ka sel teemal laiemalt üks postitus, ma lihtsalt ei tahtnud liiga palju asju korraga ühte kohta panna.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma miskipärast arvan, et Memokraadi püsilugejaskond talub Veerpalu teema mõistlikult kriitilist käsitlemist üldiselt vast üsna hästi, nii et suuremat veresauna sel puhul ilmselt oodata siiski ei ole.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kas siin polegi asi mitte selles, et inimesed ongi veendunud, et nemad kaitsevad just nimelt tõde ja võitlevad valega? Lihtsalt erinevalt WADA poolt esitatavast tõest on rahva tõde ilmutuslikku laadi (e. siis usu-põhine).

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Üritasin Aare mõtteavaldust konteksti panna. Jõudsin järgmise tulemuseni:

    Analoogselt võiks öelda, et kui poliitilise otsuse tulemusena jääb mõni sotsiaalselt vähem kindlustatud sihtrühm toetusest ilma, siis poliitik peaks näitama üles empaatiat nimetatud sihtrühma suhtes. Samas peaks empaatia jääma sõnadesse ja mitte jõudma tegudeni. Valija (või siis mina valijana) ei soovi, et inimlik kahjutunne mõjutaks otsuse kvaliteeti.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Analoogia oleks korrektne juhul, kui too sihtrühm jäetaks toetusest ilma selleks, et oma kuluhüvitisi suurendada :)

  • http://twitter.com/jjillend JJ Illend

    Närin jälle natuke tähti.
    Filosoofiline kategooria AEG
    Austet elukutse KIRJANIK
    Sellest on tehtud liitsõna AJA-KIRJANIK. Sõna poolte peale sügavamalt mõeldes olen Danieli postituse 7 lubadusega nõus. Kahjuks ajab ta ise ka mõisted ajakirjandus ja meedia sassi.
    Iga kirjatsura ei ole, ega saagi kunagi olema väärt kandmaks ametinimetust AJAKIRJANIK.
    Enamus meediast ei ole, ega saagi kunagi olema väärt kandmaks kvaliteedimärki AJAKIRJANDUS.
    Lepime mõistetes kokku ja kasutame neid õigesti.

  • http://profiles.google.com/enkross Eerik N Kross

    Üks selline lubadus on Danielil kirjas: 6) ma teen kõik, et vältida põhjendamatuid kannatusi oma allikatele (kas siis oma tegevuse või tegevusetusega)

    Kas siis neile, kellest kirjutatakse võib põhjendamatuid kannatusi tekitada?

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Ma ei saa aru.

    Muidu kuluhüvitiste puhul on probleemiks see, et kuluhüvitised praegusel kujul ei täida oma eesmärki (esinduskulude hüvitamine). Et kuluhüvitistega hüvitataks tõepoolest vaid esinduskulusid, peaks kuluhüvitise maksmist otsustama case-by-case.

    Kui Riigikogulaste sissetulekust rääkida, siis mina olen pigem praegusest suuremate sissetulekute pooldaja. See oleks kooskõlas vastutuse määraga, mis kaasneb nimetatud tööga. Riigikogu liikmena ma pooldaksin Riigikogu liikme palga tõstmist sel põhjusel, et siis on lootust, et järgmisesse Riigikogusse kandideerib rohkem ülikõrge sissetulekuga inimesi, kes tõdevad, et Riigikogu liikme palk on nüüd küll niivõrd kõrge, et enam ei kaasne Riigikogu liikmena tööle asumisega sissetuleku vähenemine. Ja kui Riigikogus on rohkem pädevust, paraneb ka tehtavate otsuste kvaliteet ja Riigikogu liikmete palkade tõstmisele kulutatav raha tuleb muudest allikatest tagasi.

    Aga see viimane argument on spekulatiivne, kuna ma ise selliste inimestega kokku ei puutu.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Mina pretendeerin selles asjas just “inimeseks,” kellele Tarmo ja teised viitavad. Seepärast esinen eksperdina.

    Tõde on kallis. Aga nagu iga spetsialist, kes natukenegi HGH-teemat teab ja ei ole WADA palgal, ütleb – test on natuke ebausaldusväärne. Seega tõde (kas Veerpalu tegi dopingut) see test ei pruugigi selgitada.

    Kui ma nüüd edasi oma hinges ringi vaatan, siis selgub, et tõde on küll kallis aga minule kättesaamatu ja järgmisena on sümpaatne Veerpalu. Oma olemusega, saavutustega, pisaratega, perega jne jne. Kes ütleb, et tema ei ole dopingut teinud. Ühel pool ebakindel test. Teisel pool ausa mehe kindel sõna. Mida ma siis usun? Kuidas saab mitte Veerpalu poolt olla?

    Sest tõde on nagu igavene armastus, mida ei pruugigi tulla. Miks ma ei võiks siis oma aega proffidega veeta? See postisoon on mugav ja hea.

    Esialgu oli konflikt Postimees (ehk Tuuli ja tõde) vs Veerpalu (Suusaliit ja vale). Ja seal oli lihtne poolt valida – Tõde. Aga see konflik lahenes. Inimesed vabandasid, neil oli kahju, et nad valetasid. Tuulil oli õigus.

    Nüüd on aga uus konflikt. Ja raske pole ka praegu. Veerpalu (sümpaatne, oma, aus) vs WADA (võõrad, pahatahtlikud ja vale tõepähe müüjad).

    Nii ma olengi korraga Tuuli, tõe, Veerpalu, eesti meedia ja eesti rahva poolt.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    No näed nüüd isegi, et kõigele, kaasa arvatud kuluhüvitiste tõstmisele võib leida kaalukaid pooltargumente. Aga siis ei tasu ka tollele ilmajäänud grupile pahaks panna, kui nad tolle hüvitisi tõstva kontingendi ribadeks kisuvad.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Aga miks on WADA võõras, pahatahtlik ja vale tõepähe müüja? WADA ju ei ütle, mida Veerpalu teinud on või ei ole, nad lihtsalt ütlevad, et analüüsid olid positiivsed ning spordimaailmas on sellisel asjal lihtsalt omad tagajärjed. Need on lihtsalt reeglid, nii nagu spordis alati on.

    Nagu ma kuskil korra varem juba olen öelnud, pean mina isiklikult Veerpalust väga lugu – aga mitte seepärast, et ma usuks nagu WADA valetaks, vaid vaatamata sellele, kui peaks ka selguma, et WADA-l on õigus.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Jätkates inimeseksolemise teesklemist (mulle hakkab see juba väga meeldima) siis kas inimene tohiks niimoodi mõelda:

    Ma pole WADAt nutmas telekas näinud, ma pole WADAle kümme aastat kaasa elanud, ma ei tea mitu last tal on. Järsku ta vihkab lapsi või on lapseahistaja?

    Ja ma usun teadlasi, kes ütlevad, et nad ei tea täpselt ei paratsetamooli toimemehhanismi ega HGH testi usaldusväärsust.

    Veerpalust aga ma tean, et ta on hea ja aus inimene.

    Ja WADA ei ütle seda, mida sina väidad. WADA ütleb, et Veerpalu kasutas keelatud dopingut ja peaminister on ebalugupidav, et dopingu tegemist ei tunnista. Need ei ole lihtsalt reeglid, need on keelatud ainate manustamised.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Aga kui WADA ekspert nutaks telekas ja vannuks käsi piiblil, et tema viis testid läbi oma parimas usus ja teadmises, teadmata kas proovi andis norrakas või Eesti suusasangar, laste isa või nende vihkaja – ning tee või tina, tulemus oli selline nagu ta oli mõlema testi puhul. Mis siis saab? Kas see peaks olukorda muutma?

    Sportlastel on vabadus ning võimalus testi tulemusi vaidlustada ning ka see käib vastavalt kindlatele reeglitele – mille hulka aga ei kuulu peaministri-poolne hurjutamine.

    Edit: okei, ma tegelikult ei ole tõesti kuigi hästi kursis mida täpselt WADA, Ansip või ka keegi kolmas antud teemal öelnud on, aga see ei muuda ka mu argumendi sisu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Täpsustus, mõtlesingi siin neid, “kellest ma kirjutan”. Parandan selle ka tekstis ära.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Jaa, inimesel oleks raske juhul, kui WADA oleks Aarne Üksküla. Siis ei teaks küll, keda uskuda. Ja see muudaks olukorda. Sest Üksküla pole ometi norralaste naftarahaga ära ostatud, nagu WADA kindlasti on.

    Aga praegu on lihtne.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Indeed :).

    Praegu on tõesti lihtne.

  • http://twitter.com/d72 Kaspar

    ma olen nende 7lubaduse osas postituse viimase kategooriaga täiesti nõus!

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Pullerits on seda sama teemat käsitlenud täpselt kuu aega tagasi.

    http://suusk.blogspot.com/2011/03/pullerits-kes-aitab-vastata-valusatele.html

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Ajakirjaniku “kuue käsuga” olen igati nõus ja pisut eriala-spetsiifilisi termineid välja vahetades võiks see nimekiri sobida pea iga peaga töötaja või avaliku teenistaja käsulauaks? (Mis omakorda tekitab küsimuse, miks need eri valdkondade eetikakoodeksid nii pikad peavad olema, kui saab ka lühemalt?)

    Küll aga tahaks norida natuke p7 kallal – minuarust positsioneerib see ka igas mõttes superajakirjanikku kui kannatavat mutrikest, rõhutud proletariaati või galeriiorja, sõnatut ohvrit suures süsteemis. Ma arvan, et kanalil (väljaanne) on sisu (ajakirjanik) vaja samapalju kui sisul kanalit ja seetõttu on olemas platvorm dialoogiks sel teemal, mis tingimustel kumbki teisega mängima on nõus, enne ustepaugutamist.

    Pakun sõnastuseks midagi proaktiivsemat:
    7) Astun aktiivseid samme, et muuta ettevõtet, kes üritab mind sundida rikkuma ülaltoodud põhimõtteid – ja lahkun, kui ei õnnestu seda muuta.

  • http://www.facebook.com/marju.unt Marju Unt

    Kaks täpsustavat kommentaari Veerpalu küsimuse täpsustamiseks, sest hästi esitatud küsimus on ju pool vastust.

    1. Dopingul ja dopingul on vahe.
    a) Kunstlikud dopingud, anaboolsed steroidid, ei teki kehas ise, ja kui neid proovis leitakse, on nad alati ise manustatud. Ja kuriteo koosseis olemas.
    b) Keha enese toodetud hormoonidega ei ole pilt nii üheselt selge, sest KEHA TOODAB NEID ISE, ja selge, et iga keha võimekus neid toota on erinev. Ja see on just VEERPALU juhtum. Kuriteo koosseis ei ole sugugi nii selge…

    2. Mõelgem süstemaatiliselt Hercule Poirot’ peale, kes oma (sic! tulemuslikke) uurimisi teostades esitas hallidele ajurakkudele järjekindlalt küsimuse: Kellele on see kuritegu kasulik? Kellel on motiiv? – Mis on Veerpalu motiiv???

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tere ja aitäh. Selle osas, kas mõni sportlane on dopingut tarvitanud või mitte, ei oska Memokraat midagi asjalikku öelda. Millest siin kommentaaride juures olev lugu räägib, on see, et oluline on usaldusväärne kajastus!

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Soovitan lugeda Arko Olesk: proovi vaidlustamine nõuab tugevamaid tõendeid. Veebis: http://www.postimees.ee/?id=417170

    Võtan artikli lühidalt kokku. Arvamusloo autor selgitas, et dopingutestiga mõõdetakse erinevate kasvuhormooni isotoopide vahekorda dopinguproovis. Veerpalu dopinguproovi tulemus oli, et tema dopinguproovis on seda kasvuhormooni isotoopi ebaproportsionaalselt palju, mida sisaldub sünteetiliselt toodetavas kasvuhormoonis.

    Seega Marju esimese kommentaari kohta saab vastata, et kui vastavad tõele artiklis esitatud väited dopinguproovi olemuse kohta, siis on vähetõenäoline, et positiivse dopinguproovi tingis aine tootmine organismi poolt.

    Nüüd tõusetub küsimus sellest, et miks Veerpalu tiim (ma arvan, et nii võib kutsuda abiväge, kes tema dopinguasjas üritavad Veerpalu jaoks võimalikult soodsat lahendust saavutada) raiub, et positiivne dopinguproov on tingitud proovi andmisele eelnenud raskest treeningust.

    Selge on see, et tegemist on strateegilise käiguga Veerpalu tiimi poolt. Juriidilise esinduse puhul (ilmselt ka PR esinduse puhul, kuid seda maailma ma pole seestpoolt näinud) on tavaline, et pärast seda, kui jama on juhtunud, hakatakse mõtlema, kuidas tekkinud jama põhjendada nii, et teadaolevate faktidega ei mindaks vastuollu ja klient ei jätaks endast süüdlase muljet. Selgitus, et kasvuhormooni normist kõrgema sisalduse põhjustas 3,5-tunnine treening on selles mõttes hea, et õhku visatakse kahtlus, et ehk on tegemist selliste asjaolude kokkulangevusega, millest tulenevalt on Veerpalu dopingunäitaja üle normi hoolimata sellest, et ta pole keelatud aineid tarvitanud.

    Nii kaua, kuni ei oldud süvenetud dopinguproovi metoodikasse ning usuti Veerpalu tiimi selgitusi, valitud strateegia ka toimis. Isegi kui arbitraažist oleks tulnud Veerpalu suhtes negatiivne otsus, oleks talle külge jäänud märtrioreool ehk võit PR-rindel. Kuna usin kodanik otsustas siiski lugeda dopinguproovi metoodika kohta, siis ähvardab loodetud PR-võit kujuneda PR-ämbriks. Just nagu Veerpalu jutt haigusest ja põlvevalust tagasi vaadates Veerpalu sugugi heas valguses ei näita.

  • http://www.facebook.com/marju.unt Marju Unt

    Kaks kommentaari küsimuse täpsustamiseks, sest hästi esitatud küsimus on ju pool vastust.
    a) Kuidas läheneda süstemaatiliselt, nagu teostab oma uurimist ikka Hercule Poirot, kui ta annab ülesannet oma hallidele ajurakukustele: Kellel on motiiv? ehk: Kellele see kuritegu on kasulik? – Mis võiks olla Veerpalu motiiv… aidake leida!!!???
    b) Dopingul ja dopingul on suur vahe.
    Kunstlikke dopinguid, anaboolseid steroide ei tooda keha ise, ja kui neid leitakse, siis on selge, et neid on ise meelega manustatud ja kuriteo koosseis olemas.
    Keha enda kasvuhormoonidega pole pilt nii selge, ja meid erutav Veerpalu juhtum on ju KEHA ENDA toodetud hormoonide lugu. Oluline vahe.

    Marju Unt

  • http://www.facebook.com/marju.unt Marju Unt

    Aga küsimuse teine pool, Poirot: motiiv, motiiv, motiiv? MIKS?
    Olgem ikka järjekindlad… fakt ilma kontekstita on poolik fakt.

    Marju Unt

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Pakun välja ühe võimaliku vastuse miks-küsimusele, mis vastab tõele niivõrd, kui ta vastab tõele.

    Kestvusspordis on tänapäeval igasugustel sooritust ja taastumist parandavatel ainetel oluline roll. Osa sellistest ainetest on keelatud, teine osa lubatud. Seejuures keelatud ained jagunevad aineteks, mis on dopingutestiga avastatavad ja aineteks, mis seda pole.

    Ma arvan, et ei saa sugugi ebatõenäoliseks pidada, et paljude tippsportlaste menüüs lisaks luvatud ainetele ka selliseid aineid, mis on keelatud, kuid mille avastamine tänasel päeval võimalik ei ole. Sellise võimaluse kasutamata jätmine annaks konkurentidele teatava eelise. Loomulikult ei kuuluta WADA, et need on ained, mida nad ei suuda avastada. Seepärast on keelatud, kuid lollikindlate ainete avastamine sportlaste meditsiiniliste tiimide ülesanne. Usutavasti enamus sportlastest oleks nõus tarbima ainet, mille puhul on teada, et seda ei avastata. Usutavasti AV tarbis ainet, millega ta nüüd vahele jäi, ka varem. Võimalik, et selle aine tarbimise ajalugu on tal 10 aasta pikkune. Tõenäoline on, et selle konkreetse dopinguaine tarbimisega ei saavutanud AV konkurentide ees eelist, kuna konkurendid tõenäoliselt otsisid sarnaseid võimalusi oma soorituse parandamiseks.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ilmselt ei oleks päris Memokraadi profiil püüda tulla välja mingi algupärase uurimusega selles osas, millised võiks olla Veerpalu organismi omapärad või WADA testimismetoodika nõrgad küljed. Tänases Postimehes ilmus tegelikult artikkel, mis mõlemale Su esitatud küsimusele üsna hästi vastab: http://www.postimees.ee/?id=417170

    Ehk siis, esimesesse puutuvas tasub tähele panna, et jutt ei ole mitte kasvuhormoonist, vaid selle erinevate isovormide omavahelisest proportsioonist – ning seega ei ole jutt sellest, et organism seda toodab antud juhul paraku kuigi edasiviiv.

    Teiseks – KUI on nii, et kasvuhormooni on mõistlik kasutada taastumaks raskest treeningust, SIIS on meil ka motiiv. Mitte tingimata Veerpalu motiiv – tema töö on trenni teha ja võistelda. Aga meeskonna, treenerite-arstide ja muude motiiv on võimaldada tal täie koormusega (ja üle selle) treenida.

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Hea Marju, lihtsalt informatsiooniks – Hercule Poirot on omaaegse staarkirjaniku Agatha Christie poolt välja mõeldud tegelaskuju.

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Motiiv on ju ilmselge nagu kõigil teistel dopingutarvitajatel. Dopingu abil saad parema tulemuse.

  • Anonüümne

    Nö Aaviksoo-vaidluse valguses on iseenest huvitav, kas tippsportlane on “rahvuslik aare”, mida ühiskond, sh meedia peab kaitsma? Kui see on nii, kas siis peaks äkki ka valitsus oma aaret turvama? Ehk oleks Ansip pidanud andma KAPOle korralduse kaardistada kõik WADA agendid ja varustama piiripunktid nende andmetega, et juba aegsasti informeerida oma oma kangelasi vaenlaste ilmumisest silmapiirile? Rahvas oleks sellega kindlasti päri, sest kui vaadata laia avalikkuse reaktsiooni, siis levib arvamus, et WADA näol on tegu norrakate naftamiljonitega kinnimakstud organisatsiooniga, kelle ainsaks eesmärgiks on vaeste eesti suusatajate vainamine. Mis aga dopingusse puutub, siis leitakse, et väike susserdamine pole eriline patt, sest “kõik kasutavad dopingut”, norrakad muidugi eriliselt, sest neil on (loomulikult nafta eest) eest ehitatud uhked laborid, mis kõik maailma dopingu ära peidavad. Kas peaks äkki vaikselt kokku leppima, et rahvuslikke huvisid tuleb kaitsta iga hinnaga, iga argument on selleks sobilik ja kui selgub, et kaitstav ongi ehk miski vimkaga hakkama saanud, siis liigitatakse see ebaametlikuks riiklikuks saladuseks, mille valgustamisest meedia taktitundeliselt hoidub?
    Seejuures pakub nutikas ja armas Kenderi printsiip hea lahenduse: kui isegi on mingeid ebamugavaid fakte, siis me võtame need teadmiseks, kuid see ei väära meie armastust oma kangelaste vastu, eriti veel siis, kui nad on vagusad ja korralikud töörügajad, nii nagu tublile eestlasele kohane.

  • Anonüümne

    Ebainimlik on kiskuda üks sportlane püünele ja teda süüdistada, eriti kui ta ei saa üldse aru kes ja miks teda torgib. Parem lahendus oleks riiklik pissifond, tohutu paak kuhu lasevad kõik sportlased. Siis saaks kätte keskmise dopingu, oleks selge kui palju “kõik kasutavad” ja saaks võrrelda seda keskmist selle paagi sisuga kuhu pissuvad norrakad.

  • http://kihelus.wordpress.com/ Meelis Oidsalu

    Üks peamisi süüdistusi, mida Suusaliidule on tehtud, on nende suhtekorralduslik saamatus, et nad ei palganud korralikku PR-nõustajat jne. Paradoksaalsel kombel on praegu aga tekkinud olukord, kus ajakirjandus-väljaanded on ISE sattunud PR-kriisi, st õigustatult on avalikkuses kerkinud küsimus ajakirjanduse PR-suutlikkuse kohta või õigemini, ootus ajakirjanduse PR-tundlikkuse (see, mida Tammerk on Veerpalu-kajastamise puhul nimetanud “delikaatsuseks”) suhtes. Kas ajakirjandus peaks olema PR-tundlik ja -suutlik, läheb see ülalnimetatud põhimõtetega kokku või mitte? Ühelt poolt võiks väita, et igasugune PR on ideaal-ajakirjanduses välistatud (eeldatakse objektiivsust, PR eeldab kellegi huvide esindamist). Kas ajakirjandusel on antud vaidluses üldse võimalik midagi öelda, ilma et see ei mõjuks ajakirjanduse huvide kaitseks tehtud PR-ina? Kui ei, siis kas ajakirjandus ei peaks suutma ikkagi vältida PR-kriise (loe: usaldusväärsuse kriisi), mis aga eeldaks jällegi PR-teadlikkust ja selle rakendamist… Nokk kinni, saba lahti.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kui ma küsimusest õigesti aru saan, siis see, millest sa räägid ei ole PR, vaid meediapopulism. Meedia soov meeldida võimalikult paljudele inimestele võimalikult populaarsete väidetega. See ei vii kindlasti kuigi kaugele, sest meedia tegelik olemus peaks sisendama usaldusväärsust.

    Oma kogemusest olen näinud, et kui hea maine on ainus eesmärk, siis me saamegi organisatsiooni, mis kõlgub tuulelipuna iga päev eri suunda. Ka uuringud näitavad, et ainult head mainet taga ajavad organisatsioonidel ei ole sugugi parem maine kui neil, kes on nõus vahel ka halbu uudiseid edastama ning teevad oma tööd üldiselt hästi.

    Ehk siis, ajakirjandus ei pea head ajakirjandust tehes mõtlema selle töö PR väärtusele, ta peab mõtlema lihtsalt sellele, kuidas teha head ajakirjandust ja see on väga hea PR, mida ta saab teha.