Mida ma ootan spordisponsorilt

Ettevõtted on sotsiaalse vastutusena näinud rahvale meelepäraste ja uute initsiatiivide toetamist. Logode lehvides. Andrus Veerpalu dopinguskandaal on aga vastutuse tõehetk. Kas tõesti on nii, et sotsiaalne hirm tapab sotsiaalse vastutuse?

Kaalukausil on põhimõtted, väärtused ja 2011 kasumiplaan. Väga raske valik. Kas võtta selge seisukoht, aga riskida ärieesmärkidega, boonustega, poliitiliste suhetega ja mine tea, isegi karjääriga?

Või vaikida ja riskida sellega, et kliendid, töötajad, avalikkus näevad, et jutt ettevõtte põhimõtetest  on hea täpselt niikaua, kui ärieesmärgid ohus pole. Ja siis – peaaegu oleks meelest läinud – riskida veel Eesti spordi puhta mainega pikemas plaanis.

Kodanikuna ootan, et sponsorid käituksid ka rasketes olukordades  vastutustundlikult.
Panen allpool punkthaaval kirja, mida see minu arvates tähendab.

1.    Spordil võivad olla ees rasked ajad, sest mädakollet ei julgetud viimase skandaali valguses avada. Hull lugu, kui kogu spordile jääbki paha hais külge.

2.    Kas sponsorid peaksid ka ebameeldivates olukordades selgeid sõnumeid andma? Leian, et igal juhul.

3.    Mida ma tahaksin kuulda sponsoreid lausumas:
a.    Igal juhul jätkame spordi toetamist…
i.    …sest me toetame sporti kõige laiemas plaanis. Rahvasporti, noortesporti, puhast tippsporti.
ii.    …sest me tahame, et mitte üksi potentsiaalne sponsor ei hakkaks kunagi kõhklema spordi toetamise mõttekuses.

b.    Absoluutselt eitame dopingu kasutamise aktsepteeritavust…
i.    …sest me tahame, et noortel ei kujuneks arusaama tippspordist kui räpasest mängust.
ii.    …sest minu ettevõte on kompromissitu aususe ja väärikuse küsimustes.
iii.    …sest me ei pea vajalikuks uusi miljonitesse eurodesse ulatuvaid spordi ausa maine taastamiseks tehtavaid kampaaniaid

c.    Absoluutselt nõuame suusaliidu tippfiguuride tagasiastumist…
i.    …sest tahame, et inimesed saaksid uskuda uutesse kangelastesse ja korralikesse ametnikesse.
ii.    …sest selleks on vaja kiiresti puhast lehekülge ja jutt lõpuni vastutamisest ei oma mingit sisu.

4.    Tahan, et sponsorid ei poeks linnalegendide taha:
a.    Tegelikult on selle dopinguga nii, et me ju veel ei teagi päris täpselt kas …. Teate küll. 2 positiivset proovi on fakt. Kui positiivse dopinguproovi uudis oleks tulnud Norrast, kas te ka siis ei teaks, kuidas on?  Tegelikult kõneleb teis  otsustamatus.

b.    Dopinguainetega on nii, et eks see mäng seal piiri peal käib. On ained, mis veel pole keelatud ja siis need mis juba kogemata on keelatud.….  Lapsejutt.  On keelatud ainete nimekiri ja see on teada kõigile. Must ja valge.

c.    Aga need norrakad vassivad ju ka, kes kõik on poolenisti astmaatikud, järelikult on asi ikka tegelikult natuke segane ja ebaaus …. Veel rohkem lapsejutt. “Juku, Sa suitsetasid kooli taga!”  “Ei, tegelikult eriti ei suitsetanud ja Ants suitsetab ka kogu aeg!”

d.    Tegelikult ju kõik panevad midagi kusagil.  Eriti ohtlik jutt. Selle legendi  taha pugemine ongi kõige suurem  eetiline patt. Kas toetate siis valdkonda, mille arvate ise olevat ebaeetilise?

e.    “Ei maksa praegu reageerida,  sest võime kaotada kliente. 60 000 inimest on fännid ja meid süüakse elusalt”.  60 000 inimest loodetavasti korraga siiski mõtlemisvõimet ei kaotanud. Mina usun, et neist suurem enamus avaldas vaid inimlikku toetust Veerpalule, mitte ei ole valmis oma mütsi sööma selle peale, et ta puhas on. Äkki ei olegi neid elusaltsööjaid üle paari tuhande?

f.    “Suppi ei saa liiga kuumalt süüa”.  Kooli keemialaboris õpetas õp. Undusk, et kui hape satub nahale, siis tuleb see kiiresti jaheda veega ära pesta.

g.    “Resoluutne leppimatus valedega ja dopingutarvitamisega põhimõtteliselt –  praegu tähendaks see seljakeeramist meie kangelasele ja Eesti spordile selle kõige raskemal hetkel”. Ei tähendaks. Vastupidi. Eesti sporti tuleb edasi aidata.

5.    Sotsiaalne vastutus tähendab oskust ja julgust vaadata kaugemale ja teha raskeid valikuid. Ka see on äririsk, mis ei luba hiljem pead liiva sisse peita.

6.    Kardetakse, et reageerimisel on hind. On küll. Tuhat inimest võivad Su teenusest loobuda.  Pärnu Konverentsist võivad ka sada inimest selle mõtteavalduse tõttu loobuda.  Aga ka mittereageerimisel on hind.

Sponsorid on teinud väga palju head Eesti spordi hüvanguks. Palun tehke seda ka edaspidi. Ja tehke  asju õigetel põhjustel. Ja tehke rasketel hetkedel õigeid otsuseid.

P.S. See kõik kehtib ka juhul kui Andrus Veerpalu õigeks tunnistatakse, mida ma loodan väga, isegi kui see tõenäoline pole.

  • http://www.facebook.com/lars.hion Lars-Erik Hion

    Jutt laias laastus pädev. Aga ei saa siiski päris täpselt aru, mida peaks hetkel nt. Saku kui suusatmise suursponsor tegema? Teatama sponsorluse lõpetamiset, kuivõrd kõik asjaolud steroidiafääris on selged ja lõplikud? Või teatama sponsoreerimise lõpetamisest juhul kui suusaliidu juhatus tagasi ei astu? Pealtnäha konkreetne jutt on lähemal süvenemisel siiski üsna üldine…

  • http://twitter.com/sulevkraam Sulev Kraam

    Lahmiv ja üldistav jutt. Kui sponsorid on (näiteks) linnalegendide taha peitunud, siis ootaks sissekandelt ka vastavaid viiteid. Kui autor oleks teinud kodutööd ja tahaks kirjutada argumenteertitult, siis me loeks siit välja, millised sponsorid on mida öelnud ja millised neist ütlustest autor heaks kiidab ja milliseid mitte. jääb mulje, nagu keegi poleks midagi öelnud, mis kindlasti tõsi ei ole. Ja seetõttu saavad ka autori teised mõtted potentsiaalse
    “ebatõe” märgi külge, ehkki need võivad olla ka asjalikud. Kas kirjutise eesmärgiks oligi suusaliidu antud teemakäsitluse paroodia? – sellisel juhul muidugi õnnestunud.

    on a sidenote – on muidugi imekspandav, et üleöö on Eestisse tekkinud arvukal hulgal hobibiokeemikuid, kes, vähemalt nende väljaütlemiste järgi – tehislikke ja kehaomaseid kasvuhormoone hommikukohvi kõrvale eristavad. Miks nad siiani vakka on olnud?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Võib siiski ka teistpidi vaadata. Praktilised analüüsid ja otsused tuleb ikka ettevõtetel endil teha, kuid mina loen Toomase tekstist välja põhimõttelisi ootusi.

    Täpselt nagu enamustel valijatel on ootus poliitikute suhtes, et eelarvega oleks asjad põhimõtteliselt korras. See ei tähenda, et seesama valija oskaks öelda, milliseid täpseid mudeleid selleks rakendada.

    Samas ei saaks sellisel juhul ikkagi kuidagi öelda, et valija ootused on elukauged või liiga filosoofilised, need on lihtsalt põhimõttelist laadi. Elus on igal praktilisel otsusel on mingisugune põhimõttelist laadi taust (isegi siis, kui me arvame, et pole).

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hm, mulle tundub, et pigem on ju nii, et sponsorid on hoidnud madalat joont ning nad pole eriti midagi öelnud. Mina käsitleksin seda teksti pigem ootuste kogumina, et mida autor kindlasti ei sooviks, et sponsorid ütlevad. Ta ei süüdista neid selles täna, kuid toob välja, et vaikimine pole ka variant. Nii et selles mõttes ma pole nõus, et jutt lahmiv on. Aga eks Toomas võib kindlasti omalt poolt lisada.

  • http://www.facebook.com/lars.hion Lars-Erik Hion

    Ei saa kuidagi vastu vaielda. Eriti nõus sellega, et praktilised analüüsid tuleb ettevõtetel endil teha. Aga äkki on need analüüsid siiski juba tehtud või tegemisel?

    Mina näiteks ei oma infot, kas sponsorrahade nullimine võiks näiteks hävitavalt mõjuda noortespordile — üks paljudest väga olulistest mõttekohtadest, mis muudaks sellise idealistliku põhimõttekindluse kurvaks ja kahjulikuks. Ma vähesest informeeritusest ja ettevaatlikkusest sellisele mustvalgele käsitlusele vastandaks ennast igatahes küll, mida autor propageerib. Kas mitte järjekordne liiga emotsionaalne ja binaarne käsitlus mitmetahulisest ja keerulisest teemast?

    Ei oska kuidagi seda selget musta joont jalge ees näha, kummale poole ennast asetada – Veerpalu poolt või vastu, dopingu poolt või vastu, sponsoreerimise poolt või vastu. Õnnelikud on need inimesed, kes asjad enda jaoks kristallselgeks mõelnud, olgnu neid siis 60000 või kuipalju iganes.

  • Anonüümne

    Sugugi ei taha vaielda, kas jutt on lahmiv või mitte. See on iga kirjutaja otsustada. Mina sõnastasin ära oma arvamise, et igaks juhuks seisukoha mittevõtmine teeb halba nii spordile kui pikemas perspektiivis sponsoritele.
    Linnalegendid on need, mis määravad otsustajate otsuseid ja nende tagamaid. Üks neist on siiski põhimõttelise tähendusega: kui usutakse, et tippspordis üldine norm ongi dopingu tarvitamine (ja see linnalegend on tugev), siis ei tohiks sponsoreerida.
    Biokeemikute osas – täna teame me vaid seda, mida väidavad dopinguproovid. Nende usaldusväärsuse hindamine meedias on PR.

  • Anonüümne

    Ei taha vaielda, mis on lahmiv. Sõnastasin seisukoha, et igaks juhuks vaikimine teeb halba nii spordile kui pikemas perspektiivis ettevõtetele endile.
    Linnalegendid on olemas ja mõjutavad igal juhul otsuseid.
    Sidenote osas teame me vaid ühte. Et mõlemad proovid olid positiivsed. Muu osas on väga keeruline midagi arvata, aga tegelikult ei puutu see asjasse.

  • Anonüümne

    Jah just nii see mõeldud oli: tegemist oli tõepoolest üldisema seisukohaga. Mida üks või teine ettevõte täpselt tegema peaks, ei ole mina pädev hindama ega ei saakski seda teha.
    Ei kao noortespordilt raha päriselt kusagile ära, seda ma ei väida ja ei karda ka. Samuti olen üsna kindel, et otsest rahalist kahju kannatavad enam kannatavad teiste alade tipud, mitte noored.
    Rõhutan seda, mida pean oluliseks: antud olukorras käitumise mõju on oluliselt suurem, kui pelgalt suusakriisi lahendamine ja venitamine kasvatab halba mõju.