Tõe strateegia

Ainus, mida sul teha tuleb, on sulgeda silmad ja sa oledki teisel pool. Seal teisel pool, seal sööb su pere  päikeselisel verandal hommikuks pannkooke ja loeb kõrvale kvaliteetset ajalehte.

Seal teisel pool, seal kuuled sa uudistest, et su rahva sportlane võidab dopinguta ja sinu kõrvalmajas ei ela venelast. Seal teisel pool loed sa lehest, et Eestis pole Savisaart. See on tõde, sest nii tiblad kui paks läksid juba aastate eest siit ära. Sõitsid suurte laevadega ühte kohta, kus nad on palju õnnelikumad.

Jah, seal teisel pool, seal võidab alati valgus pimeduse. Seal teisel pool, seal ei ole varje. Seal teisel pool on headel alati õigus ning keegi ei urgitse ega kritiseeri. Sa teed silmad lahti ja… Fuckpersenahuj. Kõik on tagasi. Sa rühid bussipeatuse  suunas ja mõtled, mitu protsenti tänava kohal heljuvast pruunist tolmupilvest koosneb pulbristunud koerasitast.

Sulle pole muud jäänud kui unistus ja selles võid sa süüdistada õigupoolest ainult iseennast. Keegi on sulle müünud müüti ning sina, loll, muudkui ostsid seda nagu laksunäljas narkomaan, ostsid tõelise kraami pähe, kuni ühel päeval selgus, et müüt sai otsa ja võõrutusnähud on karmid. Ja mis jäi pärast müüdi lõppemist järele?

Oo, päris palju asju. Viha, pettumus, solvumine koos buumiajal ostetud Brandti pesumasina ja Armani teksadega. Ja suhtelisus, see pidetu tunne, et mitte miski ei saa olla tõeline. Ja enese õigustamiseks see tunne, et nii peabki ja see on kogu su elu.

Selle ilukirjandusliku düstoopiaga ei taha ma öelda, et unistused on halvad, vaid seda, et nad ei saa olla ainsad pidepunktid, mis meil on. Neid ei saa segi ajada reaalsusega, sest siis saavad neist valed ja valed ei vii edasi.

Tahaksin rääkida sellest, miks valel põhinevad müüdid ei anna rahvuslikku turvatunnet, miks müüdi asemel või siis vähemalt selle kõrval on püüdlus tõe poole praktilises elus hea ja toimiv strateegia. Eriti kuna viimasel ajal on paljud ilma kommunikatsiooniteadmiste taustata inimesed sõna võtma asunud tõe kui strateegia naeruvääristamiseks.

Tõe narrimise põhiargumente on tavaliselt kaks. Esimene ütleb seda, et tõde pole olemas ning kõik on suhteline nagunii (ehk siis miks mitte võtta tõde just sellisena nagu meile sobib). Teine argument ütleb, et kui tõe-strateegia mehed põrkuvad kokku vale-strateegia meestega ehk siis osavate propagandistidega, siis jäävad nad alati alla. Seega siis, tõde pole olemas ja sellest rääkimine on nõrkadele.

Asume siis kõigepealt suhtelisuse kallale. On teaduslikult võimatu täie kindlusega tõestada, et Vladimir Putin ei ole tulnukas, kuid kas see on tõenäoline? Mitte nii tõenäoline, et panustada vastavas kihlveos sellele ühtegi senti. Selle pinnalt näeme, et praktiliselt pinnalt on mõned asjad siiski tõenäolisemad kui teised. Kuu sees ei ela rohelisi mehikesi, kuigi me pole seal sees vaatamas käinud. Seni kuni pole veenvaid tõendeid vastupidise osas, ma sellele ei panustaks.

Nii et kui te pole just Universumi Direktor, kelle jaoks universumi kogutõde on null, siis on teil võimalik öelda, mis on tõenäoline ja võib olla isegi, et mis on tõde konkreetse taustsüsteemi sees. Seega, kuskil ikkagi on nii, et x=x. Ära lase ennast siinkohal demagoogia uttu eksitada ja öelda, et see pole üldse ja mitte kunagi võimalik, sest praktilises, inimlikus mõttes, see on võimalik.

Minu meelest tuleb ettevaatlik olla ühtemoodi nende inimeste osas, kes ütlevad, et tõde pole üldse olemas või, et me ei saa seda kunagi teada ja ka nende osas, kes ütlevad, et nad teavad absoluutset tõde (tegelikult teebki see sama asja välja, sest “tõde pole olemas” on absoluutne väide).

Meie igapäevases elus on võimalik väita paljusid asju suure tõenäosusega. Piisavalt suure tõenäosusega, et eristada neid filosoofilistest teoretiseeringutest, mille eesmärk pole mitte anda koheseid käitumisjuhiseid ning mille eesmärk pole ju ka midagi muud, kui lõpuks leida filosoofilist tõde.

Usk, et tavalises elus on võimalik eristada tõesemaid ja vähem tõesemaid asju, suunab meid püüdlema tõe poole pidevalt. Leidma tõde oma taustsüsteemis, märkama, kuidas taustsüsteem muutub, see tähendab ka seda, et midagi säiliks, ei tohi temast saada puuslikku, vaid teda tuleb tõlgendada ja avada uuesti ja uuesti.

Lootus, et me saame midagi teha vaid usupõhiselt viib meid ususõdadeni ülekaalukama vastasega. Oletame, et tulevikus otsustatakse tõde ainult selle põhjal, kui paljud inimesed mingit väidet Facebookis “like’ivad”. Ja oletagem, et väide, mille üle vaieldakse, on küsimus, et kas Eestil on õigus oma praegustele maismaapiiridele või peaks ida poolt ühe kilomeetri jagu ära andma. Ühelt poolt laigivad ühte väidet Vene elanikud, teiselt poolt Eesti elanikud. Kummad võidaksid?

Kui meil pole archimedeslikku toetuspunkti millegi muu näol kui ainult usk, siis kindlasti mitte meie.

Aga nüüd siis tõe strateegia teise väidetava probeemi, ehk tõe nõrkuse juurde. Siinkohal julgen tuua mängu oma praktilise kogemuse ning väidan, et täpne faktide edastamine pidevalt avalikkusele on üks paremaid riskide maandamise strateegiaid. Valede ehitamine on aga enamasti suhteliselt kehv pikaajaline investeering (aga riigi ja ühiskonna puhul peame rääkima pikaajalistest investeeringutest).

Võrrand on tegelikult lihtne. Riskianalüüsis korrutatakse läbi riski realiseerumisel tekkida võiv kahju ning selle riski realiseerumise tõenäosus. Tänu tänapäevasele meediamaailmale, kus igasugune info levib kiiremini kui kunagi varem, on korrutise mõlema elemendi väärtused tõusnud tasemele, kus faktide võltsimise avalikuks tulek ei ole vastus küsimusele “kas”, vaid on vastus küsimusele “millal”.

Selles valguses on näiteks Suusaliidu valetamine tõeliselt väär, konjunkturistlik või halvimas mõttes idealistlik, nagu ka igasugune teistsugune ühiseid huvisid puudutava info varjamine. Avaliku huvi teemadel valetamine saab olla võimalik ainult neil juhtudel, kui sellega päästetakse konkreetselt elusid ning ka sellisel juhul peavad vale esitajad ohu möödudes tulema avalikkuse kohtu ette ja laskma otsustada avalikkusele, kas tehtu oli õigustatud.

Nii et kui järgmine kord näete kedagi, kes üritab tõe rääkijaid idealistiks nimetada, siis mõelge uuesti järele, kumb seisukoht on idealistlikum – usk valel põhineva müüdi võimalikkusse või ratsionaalne arvutus tõese infovälja loomiseks, millel on hind, majanduslik ja juhtimislik mõju. Mina väidan, et valel põhinevate müütide õigustajad on kas utopistid, või siis oportunistid, kes tahavad leida õigustust võimalikult vähe tõtt rääkida.

Ma ei taha öelda, et müüte pole üldse vaja. Müüti pole isegi võimalik vältida. Ka utoopiad on vajalikud. Seni kuni me mõistame, et nad on eelkõige ideaalid, unistused, mille poole püüelda, mitte aseaine reaalsusele.

Kui sa silmad lahti teed, siis peaks olema alles veel midagi muud peale unistuse. Et kui sa silmad lahti teed, siis näeksid sa inimest, kelles sa võid ikka päris kindel olla, võib olla see on sinu elukaaslane, sinu naaber, minister või president, kes polegi nii ideaalne ja plekitu (mina küll pole!), kuid kes on tõeline, kes ei varja sinu eest, kui midagi on halvasti.  Keegi, kellest sa tead nii palju, et sa tead, et sa võid teda alati usaldada.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    lühidalt – su iva on hea, aga minu arvates on meetodid, mis selle tõestamiseks valitud, kehvapoolsed; täpsemalt, sissejuhatav osa, kus eristad praktilise elu valikuid ja sellega kaasnevad common sense’i kasutamise vajadust teoreetilisest filosoofiast. Tõe suhtelisus on ju ka erinevate demokraatia käsitluste paratamatu eeldus.

    Minu valikuid ümbritsevate inimeste ja enda vaheliste suhetes osas tulenevad ikkagi otseselt sellest, mida ma arvan maailma kohta teadvat. Selge on see, et seda kõike on üsna vähe ja sarnaselt minule tegutseb seetõttu valdav osa inimkonna enda tajutud huvidest lähtuvalt, primaarselt. Sellist käitumismalli või kompassi ümbritsevad muidugi sotsiaalsed konventsioonid, enda huvide vääralt tajumisest tulenevad probleemid, järeleandmine mugavusele/konfliktide vältimine, kindlasti isiksus/temperament jpm. Aga mida ma tahan öelda – olen seisukohal, et iga inimene tegelikult, universumi suure suhtelisuse (õigem sõna on “teadmatus” tegelikkusest) raames, käitub oma tõe järgi, sest see on ainus, mida ta saab usaldada – ja see on moraalselt õigustatud. Piirsituatsioonides on just see kompass kindlasti määrav.

    See pole õigustus valetamisele – olen kindlasti 100% selle vastu, aga eelkõige sotsiaalsetel põhjustel (vajadus säilitada minimaanlne ühiskondlik üksteise usaldamise nivoo, sest see lihtsustab minu ja iga teise indiviidi hakkamasaamist ühiskonnas) – ja nõustun suures osas sinu ivaga. Aga ma ei tahaks alatähtsustada kuidagi Tõde, asendades absoluutse Tõe ühiskondliku diskursuse lihtsustamiseks mingi arbitraarse tõega, “sellega, mida me ju kõike teame tõeks pidada” vms. Selliseid mööndusi võib teha nt tegelikkusfaktide osas või mida me saame mingi aktsepteeritud juhise järgi pidada teaduslikuks teadmiseks (ma olen 182 cm pikk, praegu paistab päike; x ja y uuringute tulemustest järeldub, et valgus murdub nendel tingimustel selles materjalis nii- või naamoodi) ja ilmselt veel – aga puhtalt sotsiaalsete valikute ruumis lähtuda mingitest kujunenud arusaamadest ja neid blanko tõe pähe elu lihtsustamiseks aktsepteerida ei oleks õige. Tõde ja sellepoole pürgimist õpid hindama siis, kui mõistad ja aktsepteerid selle keerulisust ning ei lähe lihtsamate lahenduste teed. Segane tekst taaskord, aga ehk midagi suutsin väljedada.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Seda ma enda arvates ka ei väitnud, et peaks võtma blanko tõe pähe mingid kujunenud arvamused kasutusele. Tõde on asi, mille poole tuleks püüelda pidevalt ja see on raske kuid vajalik.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Kogu selle kaasuse juures huvitab (ja kurvastab) mind ainult üks asi – nimelt see, et taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et Eesti avalikus debatis ei ole populaarne kuulata. Kuulata inimesi, kes arvavad sinust teistmoodi. Ning au sees ei ole ka vaatamine – et näha toimuvat tasakaalukalt, eri aspektidest. Küll on populaarne jõuliselt oma doktriini pedaalida.

    Võtame näiteks küsimuse, mida siis “usuvad” Eesti suurima FB grupi liikmed. Tundub, et enne, kui hakata silte riputama ja kaugeleulatuvaid järeldusi tegema, võiks sellises pisiasjas selgele arusaamale jõuda? Lihtne, eks? Kas usutakse seda, et Veerpalu ei tarvitanud keelatud aineid? Või seda, et ta ei tarvitanud _omateada_ keelatud aineid? Või seda, et Veerpalu ei tarvitanud üldse mingeid aineid? Või seda, et HGH isovormide tasakaal võib loomulikul moel anda pos. dopinguproovi tulemuse? Mida siis ikkagi usutakse?

    Kes viitsib korraks süveneda, saab vast aru, et need on väga erinevad väited, millest vähemalt osad sobivad suurepäraselt kokku nii eetika kui teaduspõhise maailmapildiga. Pigem läheb osade väidete _eiramine_ vastuollu ratsionaalse mõtteviisiga – näiteks arusaam, et tippsportlane süstib endale ise peldikus Dima käest ostetud stahvi veeni, on tegelikult koguni nii debiilne, et see sobiks Danieli kirjeldatud inimestele, kes Putinit tulnukaks peavad.

    Selgelt usuvad need inimesed erinevaid asju, kuid minu teada puudub igasugune kindel teadmine, et enamik neist usuvad mõnd ebateaduslikku väidet. Kuid kuna kuulamine ei ole populaarne, lahterdati kõik “Veerpalu uskujad” usuhulludeks ja “magusas vales elajateks” (© Ruussaar).

    Kui 70K inimest usuvad näiteks seda, et Veerpalu on isiklikult sõnapidaja ja aumees, ei ole see minu arust piisav põhjus oiata, et we’re doomed ja et varsti hakatakse dopingutesti FB like’idega tegema.

    P.S. Kes tunneb juhtumisi sügavamat huvi spordi ja füsiloogia vastu, see teab, et antud WADA test ei ole teaduslikust aspektist 100% probleemivaba. Aga ma isiklikult arvan, et biokeemiat ja avalikku kommunikatsiooni tuleks antud kaasuses täiesti eraldi käsitleda.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Tõel on mitu tahku, mis alati üksteisega kattuda ei pruugi. Näiteks:

    – Objektiivne tõde (mis tegelikult juhtus?)
    – Subjektiivne tõde (mis sündmuse osalise või vaatleja arvates juhtus?)
    – Juriidiline tõde (kas juhtunu on õiguspärane või õigusvastane?)

    See loetelu pole kindlasti täielik. Ja tõdede arvust sõltumatult on ka tõe/vale rääkimine (või mitterääkimine) keerulisem, kui paljud meist uskuda tahaksid.

    – Valetamine (teadvalt vale info avaldamine) on alati välditav ning (minu isikliku arvamuse kohaselt) üksikute eranditega taunitav.
    – Eksimine (nii vale info avaldamine uskudes, et see on tõene kui tõese info avaldamine uskudes, et see on vale) on sajaprotsendilise kindlusega välditav vaid vaikimisega.
    – Vaikimine on alati võimalik, kuid mitte alati lubatav (nt kuriteost mitteteatamine on ka ise kuritegu).

    Ma ei poolda valetamist. Aga ma ei saa nõustuda väitega, et kõigis küsimustes on alati võimalik välja selgitada üks, ainus ja universaalne tõde.

    P.S. Veerpalu kaasuse kontekstis kirjutasin mitmest tõest siin: http://peeterpaul.motskula.net/2011/04/12/veerpalu-mitu-tode/

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Otsapidi teemasse läheb ehk ka üks värske TEDtalk: Kathryn Schulz, On being wrong. http://www.ted.com/talks/kathryn_schulz_on_being_wrong.html

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jah, võtan selle tagasi, üldistasin ja valesti.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See on hea video.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Lisaksin ka tähelepaneku, et kui läheb tõe otsimiseks, siis reeglina tõe eri tahkudele eriti tähelepanu ei pöörata. Ning kõige suurematele tõearmastajatele ja valede paljastajatele on üliomane, et nad näevad ainult enda tõde.

    Ehk kui Sinu poolt näitena toodud maatriksist lähtuda, siis tõearmastajad eitavad reeglina:
    – objektiivseid fakte, mis ei sobi nende tõega;
    – enda vaatepunkti subjektiivsust ja teiste subjektide arusaamasid;
    – juriidilisi asjaolusid, mis ei sobi nende tõega.

    Arvestades, et isegi faktid on subjektiivsed ses mõttes, et iga kaasuse osas otsustatakse subjektiivselt, millised faktid on relevantsed ja millised mitte, selgub, et püüd tõe poole on ka püüd lihtsustamise poole. Kuid arusaam, et keerulisi küsimusi on võimalik lihtsaks ja üheseks destilleerida, on inimesele väga loomuomane kirg. Võiks lausa öelda, et “Tõde on oopium rahvale”, ning tõe all pean silmas lihtsa ja ühese monopoolse tõe otsimist keerukamates küsimustes.

    Ning sellise monopoolse ühese tõe taotlus on muide olnud inimkonna ajaloos üks ohtlikumaid, ebainimlikumaid ja destruktiivsemaid nähtusi.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Nii siinse kui viimasel ajal üle terve eestikeelse meedia ja blogosfääri möllanud tõeteemaliste arutelude juures on üks väga laialt levinud häda – ja nimelt see, et “tõde” on asi, mille osas me kõik arvame end asjatundjad olevat. Argitarkuse kohalt me seda ju olemegi – õppisime juba lapsena vahet tegema tõel ja valel ning opereerime nende mõistetega igapäevaselt ka täna.

    Samas, kui me laskume sel teemal abstraktsetesse aruteludesse, siis satume ühtäkki hoopis teistele vetele. Filosoofilse kategooriana on “tõe” üle vaieldud enam kui kaks ja pool tuhat aastat ning see debatt käis juba Vana-Kreeka akadeemiates väga tehnilisel tasemel. Küsimused sellest, kas tõde on objektiivne või subjektiivne, epistemoloogiline, ontoloogiline või hoopis eetiline kategooria olid päevakorral juba Sokratese ja Platoni ajal – m.h. pärineb sellest ajast (konkreetselt siis Platoni “Protagorasest”) ka täheldus, et väide “tõde pole olemas” pretendeerib samuti tõele. Kaasaegses filosoofias on “tõde” nii suur teema, et eeldab reeglina spetsialiseerumist – e. siis enne suu avamist on tavaliselt vajalik määratleda millise koolkonna seisukohalt probleemile lähenetakse ning neid koolkondi on aukartustäratav hulk. Näiteks Danieli ülalolev artikkel on kirjutatud suuresti nn. pragmaatilise tõeteooria võtmes (mille suured nimed on William James, Charles Sanders Peirce ja Richard Rorty) ning mis lihtsustatuna öeldes väidab, et tõde on see, mis aitab meil maailmas omavahel kõige paremini hakkama saada. See on vaade, millel on nii omad tugevad kui nõrgad küljed – aga see on vaid üks paljudest. Lisaks pragmaatilisele kuuluvad suuremate tõeteooriate juurde veel ka korrespondentsi-, koherentsi-, konsensuslik ja konstruktiivne tõeteooria, lisaks veel hulk kitsamaid rakendusi või sünteese (nagu nt. performatiivne või Tarski semantiline tõeteooria).

    Ma ei taha kõige sellega öelda, et tõe üle arutamine peaks jääma vandliluust tornides elavate spetsialistide pärusmaaks, vaid lihtsalt kutsuda üles ettevaatlikusele antud asjas väga laiade üldistuste tegemisel.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Rääkides ülaltoodud tekstist, siis pigem siiski kritiseerin seisukohti, mille kohaselt peaksime teadlikult valetama endale või teistele või jätma teadlikult tõe välja uurimata. Minu eesmärk on näidata, et on olemas teised lähenemised, mitte niivõrd neid kõiki katalogiseerida.

    See, et artiklis on mitu korda kasutatud sõna tõde, ei tähenda kindlasti seda, et tekst oleks filosoofiline või mõeldud filosoofidele. Teiseks lisasin selle, et praktilises avalikus kommunikatsioonis on nii öelda teadlik mittevaletamine tihtipeale efektiivsem ja tugevam töövahend kui muu, mis on lihtsalt üks viis jälle kritiseerida neid seisukohti, millega ma nõus pole.

    Mis puudutab aga avalikkuses toimuvat debatti tõe üle, siis oleks muidugi päris naljakas oodata, et kõik inimesed teaksid kõiki võimalikke tõe käsitlusi ning kasutaksid neid teadlikult. On ülimalt oluline, et sel teemal on tekkinud hulk tekste ning tekib veel. Mõni neist saab kunagi oluliseks, kuid seda mõnda võib olla poleks olnud, kui poleks olnud seda kõige esimest.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    lisaks on 3.võimalus – see on uni, see kõik on matrix. kuna see kõik on mäng, siis tõde ei ole olemas.

    info asünkroonsus (ekirju vahetades esitatakse küsimus ja saadakse vastus eri ajahetkedel, eri ruumipunktides) ja ning layeriteks jagamine (telepildist saadud infot tajume teisiti kui vahetu suhtlusega, kas see on halvem või parem, ei ole tähtis, teistmoodi) tekitab mulje et see ongi mäng. mängida saab kirega, mängu eesmärk on võita või ellu jääda. kuna see on mäng siis tekib soov panuseid suurendada.
    võib paralleelselt mängida mitut mängu. ühes ruumipunktis asuvad inimesed võivad mängida erinevaid mänge, ilma et isegi omavahel need kuidagi haakuks.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Ma lootsin, et enam ma seda teemat ei puuduta. Kuid Danieli lugu on suurepärane. Ning Tarmo kommentaar pani mõtlema asja filosoofilise ja ka akadeemilise külje peale. Ja tõi sealt loomulikult tagasi Aaviksoo juhtumi juurde. Siit ma tulen. Vabandust, et jälle tüütan.

    Küsimus on ju suuresti riigiteenistuja eetikas. Ja sulaselges ignorantsuses ja karistamatuse tundes.

    Keda huvitavad need humanitaarid kui oled seesama Danieli poolt viidatud Universumi Direktor. Eriti ülbe mulje jättis Aaviksoo jutt just seepärast, et tegu on endise teadlasega – endise ülikooli juhiga, ja pikaajalise poliitikuga, kes on pea kogu elu riigirahade armust elanud.

    http://www.newscientist.com/blogs/shortsharpscience/2011/04/shamed-harvard-scientist-is-de.html

    (Link võib küsida registreerimist kuid see on valutu ja kiire ja asja väärt.)

    Siin on värske meeldetuletus Harvardi teadlasest, kes otsustas, et vale on natuke efektiivsem kui tõde. Vähe sellest, et ta kaotas lugupidamise ja töö, sattus ta ka riikliku uurimise alla, kuna kulutas riigi raha valetamiseks.

    Ehk paneb 15 aastat poliitikas totaalselt unustama teadlaselt eeldatavat eetikat? Et riigi raha eest valetades saab vahelejäämise korral vähemalt kinga, kui mitte ei lähe vangi. Ükskõik kui üllas oli ka eesmärk. Näiteks anda rahvale uued kangelased, mütoloogiline sünnilugu või igavikuline kaitse põlisvaenlase vastu.

    Või on USAs siiski natuke erinev suhtumine valetamisse kui see, mida propageerib Aaviksoo. Et seal teatakse, et tõde tegelikult lõpuks toimib. Ja vale mitte. Ja oma rahvale valetamine on see, millega tegelesid tapvalt aktiivselt just nimelt natsid ja kommunistid. Ja minu treenimata silm ei tee vahet, kumma poole Aaviksoo kisub. Tahaks talt küsida, kes leiutas raadio kas Pavlov või makaronid. Ma arvan, et ta vastaks, et CR Jakobson. Aga eks ma uutest kooliõpikutest loen.

    Selline on meie haridusminister, endine füüsik, sõjaväeliku käega. Valetaks nüüd õige rahvuse tuuma müüdi nimel natuke tuumajaama ja HIVi seotuse kohta vene luureteenistustega, ah?

  • Anonüümne

    Rein Raud: Veel valedest: ilmalik ja avalik – http://www.epl.ee/artikkel/595725 :
    „Eestist hakkab saama ainus mulle teadaolev riik, mille valitsus avalikult tunnistab, et tema identiteedipoliitika põhineb osaliselt valedel ja tõega manipuleerimisel.“

    Jean-Claude Juncker: Euroala juht: majanduspoliitikat tuleks ajada salaja – http://www.e24.ee/?id=422893 :
    „Eurogrupi juht ütles ka, et on oma karjääri jooksul sageli valetanud, vältimaks spekulatsioonide levikut.
    «Olen valmis, et mind solvatakse, nimetades mind ebapiisavalt demokraatlikuks, kuid tahan olla tõsine,» lausus ta.“

    Äkki on Jaak Aaviksoo lihtsalt euroopaliku poliitilise kultuuri maaletooja? Kahtlemata on ta Euroopa suurmeeste õpipoiss. Jean-Claude Juncker on kindlasti Euroopa suurmees, kuna kaasajal pole Euroopas keegi olnud kauem olnud minister ja seejärel valitsusjuht – viimased 22 aastat.

    Teine oletus on selline, et võib-olla ei tunne Rein Raud Euroopat kuigi hästi. Ja talle kui orientalistile ei saa seda muidugi pahaks panna.

    Rein Raud: Kui suurt valet me vajame? :
    „Ma loodan, et nad ütlevad selle „ei” järgmine kord valimiskastide ääres, mitte jalgadega hääletades, kuigi karta on, et mitte kõik neist ei suuda neli aastat oodata.“

    Kuhu neil jalgadega hääletajatel minna? Kui nad oma sõnu tõsiselt võtavad, siis kahtlemata pole Euroopa Liidu riigid need, kuhu minna. Võib-olla USA-sse, Austraaliase, Jaapanisse? Ma ei tunne nende riikide poliitilisi olusi kuigi hästi.

  • http://www.facebook.com/people/Kaur-Kender/100001088868689 Kaur Kender

    Ja kuhu see Junckeri viinud on? 3 euroala riiki on IMFis ja muidu kätt väristamas. Mõni on äkki veel järjekorras. (ma ei räägi ungarist, islandist, lätist jne – kes tehniliselt pole euroalas, kuid nende matsu maskab euroala osaliselt ikka kinni) Rikkamates riikides tekib üha suurem vastuseis vaeste aitamiseks.

    Milles sisi asi? Vähe on valetanud? Või pole asjadest rääkinud nii nagu on? Ma ei ütle, et Keskpankurid ja Rahandusministrid peavad kogu aeg tõtt rääkima. Kuid, vabandage mu prantsuse keelt, neil on võimalus lihtsalt ka lõuad pidada.

    Iga rääkimisest rääkimine muudab rääkimise universumit ütles U. Eco vist Semiootikateoorias. Vast just seepärast FED räägib üliharva ja hoolega valitud sõnadega.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See Matrixi idee on muidugi üks neist, mis kuulub samasse kategooriasse nagu Putini pidamine tulnukaks. Sada protsenti välistada ei saa, kuid samal ajal oleks ilmselt päris naljakas, kui näiteks mõni minister hakkaks sellest tulenevalt oma igapäevast tegevust seadma. Muide, üks päris tore raamat on, mis vaatleb Matrixi filmi läbi erinevate tänapäeva filosoofide vaatenurga:

    http://www.amazon.co.uk/Matrix-Philosophy-Welcome-Popular-Culture/dp/081269502X/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1303553155&sr=8-1

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siin tuleks ehk täpsustada, et avatuse ideoloogia on selgelt väga läänelik ideoloogia ning ühtlasi ka väga euroopalik ideoloogia. Ma ei tahaks siinkohal jälle laskuda sellesse, mida Jaak Aaviksoo ütles, või ei ütelnud, sest tema tekst mõjub pigem kui tindipleki test, igaüks näeb seal, milleks tal eeldusi on, kuid paljud inimesed nägid seal tõesti üleskutset valetamiseks. Osad neist leidsid selle peale, et see on väga tore idee. Ja nende inimeste kohta ütleks ma pigem seda, et nii tehes, asetavad nad ennast kultuuriliselt siiski pigem ida poole, kui lääne poole.

  • Anonüümne

    Ei kahtle hetkekski, et unistustes elamise asemel on tõe teadmine rohkem väärt. Ja kahe käega kirjutan alla väitele, et ennekõike tuleb aus olla enda vastu, mis on kahtlemata keerulisem kui teiste vastu aus olemine. Memokraati naudinguga jälgijana võtan julguse ühe mõtte lisada.
    Kui teoreetilisele filosoofiale lisada praktiline, siis valetamine või tõe rääkimine on eetilised valikud. See viibki libedale pinnale, sest mängu tulevad erinevate kogukondade normid. Läänelik norm on avatud rääkimine ja inimeste hindamine võrdsuse printsiibil. Olen Danieli viimase kommentaariga väga päri ka isikliku kogemuse põhjal: kunagi Nõuk. armees kinnitas üks aser mulle korduvalt, et musulman ei valeta. Mul võttis tükk aega arusaamiseks, et mina ei kuulunud selle seltskonna hulka, kellele ei tohi valetada, mind nende norm ei puudutanud.
    Toomas Paul on kenasti kirjeldanud kümmet käsku, kus tegelikult puudub keeld valetada. Selle asemel on käsk „sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu“, mis käis algselt vaid kohtus antava tunnistuse kohta.
    Näiteks mees, kes teise maailmasõja ajal varjab oma keldris juudi perekonda. Gestaapo küsib, kas ta teab pere asukohta ja mees vastab ausalt: „Jah, keldris on küll neli juuti, vabandust, peaaegu oleksin valetanud – viis juuti, üks on veel päris sülelaps.“
    Muidugi, see on äärmuslik näide, kus kõigile on vale lubatavus selge.
    Küsimus on siis, kellele ja millistel juhtudel me anname “ametlikult” õiguse valetada? Või kelle valetamist me õigustame?
    Kindlasti ei riski seda õigust anda poliitikutele, isegi kui ta juhtub olema kaitseminister. Seda õigust ei saa õigupoolest kellelegi “anda”, sest inimene on nagu ta on, valetab ilma andmatagi.
    Aaviksoo artikkel pani vee kihama ju mitte sellepärast, et ta ilmselget asja tõdes (maailmas on palju valet ja mõni vale on õigustatud), vaid pigem sellepärast, et ta püüdis defineerida neid kohti ja olukordi, kus võib valetada või tõde varjata. Selline definitsioon kujuneks köidete suuruseks, sest eeldaks ka miljoni erijuhtumi ja tingimuse väljatoomist. Poliitiku suust pudenenuna on tõdemus „keegi ei saa meid sundida tõde rääkima kui me ei taha“ kuldaväärt leid ka Eesti vastase propaganda jaoks. Olgu kontekstis või kontekstist välja rebituna. Ma ei imestaks, kui mõni Eesti sõnum seatakse peagi kahtluse alla, kuna „minister on avalikult kuulutanud, et …“.
    Tõde defineerida on vähemalt veider. Sellest veel jaburam on anda definitsioon, kellele ja millistes olukordades võib valetada.
    Aitäh veel memokraadile – seda keskkonda on alati rõõm külastada. Ja püüan ennast tarkade inimeste vahele kirjutamast edaspidi tagasi hoida.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Aitäh! Eetika ja väärtuste vaatenurk on ka minu arvates väga oluline vaatenurk. Kui vastamisi põrkuvad mitu erinevat väärtust, siis tuleb neid võrrelda, kaaluda ning lõpuks teha valik vastavalt sellele, mis meie arvates on eetilisem, teatud juhtudel tuleb valida kahest halvast vähem halb. Kui aga avatust ei olegi ühiskonnas kõrgel tasemel väärtusena defineeritud, siis ei ole ka põrkumist ja meil pole võimalik seda ju ka eetilistes valikutes arvesse võtta ning hiljem pole võimalik arusaadavalt seletada, miks me just ühe või teise valiku tegime.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Väike vahemärkus: siit 7-11 ajavööndit lääne pool asub riik, kes võttis ette suure nõiajahi isikute ringi vastu, kes tõid suure hulga teatavat sorti tõde avalikkuse ette.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    püüdsin sama mõtet arendada, aga minu jaoks järeldub sellest inimese käitumise ratsionaliseerimise tarbeks teine tähendus.
    Paralleele võib tuua ka reaalteadustest, kus õigustatud tõesed teadmised ei akumuleeru järjepidevalt, vaid teadusrevolutsioonide käigus lausa asenduvad tervikuna, tervete süsteemidena, tihti. Sellest ka üldine umbusk püsivate tõeväärtuste vastu. Ma väidaks veel lisaks, et pragmaatilised tõeteooriad süvendavad enim suhtelist tõekäsitlust ja nn aaviksoolikke edasiarendusi.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kuigi minu tõekäsitlust ülaltoodud postis võib pidada pigem pragmaatilise tõekäsitluse poole kalduvaks, siis on väga oluline teha vahe sisse kahe väite vahel:
    1) absoluutset tõde polegi ja seda pole mõtet otsida, on vaid pragmaatika ja that’s it;
    2) eitamata vajadust tegeleda absoluutsete küsimustega, on olemas võimalus sõlmida kokkuleppeid, mis on tõesed praktilistes küsimustes.

    Mina selgelt esindan teist väidet, ning seejuures üks erinevus veel – praktilised tõekokkulepped on olemas nagunii ning puhtalt nende olemasolu ei ole positiivne. Praktilised tõekokkuvõtted peaksid lähtuma siiski laiematest väärtustest (minu arvates on nii praktiliselt kui ka absoluutselt oluline väärtus võimalikult suurt hulka kaitsev kokkulepe). Nad ei peaks lähtuma igast mugavuskokkuleppest. Seega, jõuan selleni, et ma pole päris Andrease väitega nõus, et selline käsitlus süvendab nn. aaviksoolikke edasiarendusi.

  • http://profiles.google.com/martin.viires Martin Viires

    Mulle näib see teema kohutavalt ülekajastatuna. Liiga palju sõnavahtu, asja uba upub selle sisse lihtsalt ära. Veerpalu juhtum jätab täiesti külmaks. Tuleks oodata faktide selgumist ja alles nende põhjal mingi seisukoht kujundada. Ajakirjandus käitus õigesti kui teemat käsitles, kuid kuritarvitas oma võimu kui teemat üle mõistlikkuse piiri võimendas. Nähti võimalust teemat ekspluateerida ning seda ka edukalt tehti.

  • Anonüümne
  • Anonüümne

    Valetamise üks vorme?

    Tõde? Ilmselt mitte.

    Inory not irony, this time.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    Ei, ma ei väida, et reaalsust ei ole olemas, et see kõik on mäng. Ainult seda, et mõnikord tundub, et see kõik on ainult mäng. Ning vastavalt sellele ka käitutakse ja tegutsetakse.