Traditsiooni leiutamine

Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi  mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.

“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.

“Need on meil alati olnud,”  vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.

Eric Hobsbawmi kogumikus Invention of Tradition kirjeldatakse pikalt Šoti meeste rahvariideseeliku ehk kilti lugu. Selle leiutas inglane Thomas Rawlinson kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiku kui vaesema rahva jaoks kättesaadava ja mugava riietuseseme, kuid millegipärast arvatakse kangekaelselt, et tegemist on palju vanema ja traditsioonilisema kehakattega.

Faktiliselt täiesti alusetu on ka arvamus nagu näitaks kilti muster juba aegadest hallidest saadik kandja klannipäritolu. Täiesti kindlad faktid lükkavad selle müüdi ümber. Kilt oli 18. sajandi teksapüks, millega kaubeldi  erinevates, uutes ja moodsates värvitoonides. Seda tõestavad ka tolleaegsed reklaamtekstid ning ajaloolaste uurimistööd, kuid see ei takista paljusid inimesi ikkagi müüti uskumast.

Hiljuti vaatasid paljud eestlasedki telekast Prints Williami pulmapidustusi, ilmselt alateadlikult mõeldes, et saavad osa millestki iidsest, kuid tegelikult tuleb ka selliste pidustuste puhul nentida, et nendes toimuv on suuremjaolt ümber disainitud 19. sajandi lõpus ja tänase täiuseni viidud hiljem.

Õnneks on meil eestlastel varnast võtta hea ja turvaline seitsmesaja aastane orjatraditsioon. Või rahvariided maakondade kaupa. Milline perfektne süsteem, haldusjaotuse järgi ja puha! Kindlasti peksis tikutopsimehike juba Ümera all saksa raudmehi, torukübar peas.

Üks pereisa teatas mulle aga ükskord, et igasuguste sushidega võrreldes eelistab ta ikka muistset Eesti toitu, nagu “soust ja kartulid” . Samas seltskonnas oli ka üks ajaloolane, kes pereisale meenutas, et kartuli avastas eurooplaste jaoks Columbus ning tavalise eestlase toidulauale jõudis see pigem 19. sajandi teises pooles, varem oli küll Eestis olemas, kuid pigem mõisniku menüüs ja piirituseajamise toorainena.

Muidugi võib öelda, et ka sada aastat on päris pikk ja austav eluiga traditsioonile, kuid traditsioonidele on iseloomulik mineviku venitamine tagurpidi pikksilmaks, mille toru otsast sisse vaadates jääb mulje, et mingi asi on olnud aegade algusest peale, vahel jääb mulje, et tegemist on lausa loodusseadusega.

Sageli on mõni traditsioon lihtsalt reaktsioon tänastele oludele, inimene tahab leida oma ellu toetuspunkti ja näidata, et mingi uus asi talle ei meeldi. Siis ta väidab, et “alati on olnud teisiti”. Nii kinnitus ka kilti müüt eriti tugevalt sel hetkel, kui Inglise parlament seda ära keelama asus.

Olen märganud, et kui inimesel on kalduvus olla traditsionalist, siis ta leiab traditsioone igasugustes asjades enda ümber, näiteks võib ta arvata, et Skype’i versioon x on palju klassikalisem ja traditsioonilisem kui see kuradi uus versioon x.1, millel on aknad liiga suured ja midagi ei leia üles. Ometi oli tal versioon x ainult viis kuud kasutusel!

Pärast seda kuulutab ta sõjakäigu Facebooki Timeline’i vastu. Mõne aja pärast aga, harjudes Timeline’iga, juba selle järglase vastu. Pisut on selles õigustatud protesti pidevalt tähelepanu nõudvate uuenduste vastu aga vahel on selles ka mingisugune nostalgia traditsiooni järele, mis kunagi oli äge aga täna käib alla.

No aga siis tulevadki mängu  tooted, mis proovivad olla traditsiooni osad. Näiteks Rimi kaubanduskett, kes reklaamides “tuhande aasta parimaid pakkumisi”, teeb ühest küljest nalja, kuid teisest küljest poeb eestlasele märsipõhja kui vana sõber. Või siis need ettevõtted, kes müüvad meile “traditsioonilisi” tooteid, mille puhul traditsioon on lihtsalt silt. Või need ettevõtted, mis püüavad väita, et nad on mingi vana meistrikoja järglased, kuigi tegelikult on seadmed ostetud eelmisel aastal ja tooraine tuuakse ammu sisse Lätist ja Hiinast.

Kõige huvitavam ongi näha oma silmaga täiesti uute traditsioonide sündi. Üks mu sõber rääkis, et ühes Seto- või Võrumaa külas vaadati, et noored joovad pidudel liiga palju ning seepeale mõeldi küla meestega välja uus komme, mille kohaselt on õige peol juua ainult siis, kui peremees ees joob. Loomulikult tahab selline nõuanne paista välja pikaajalise traditsioonina, kuid vähemalt minu vanaema rääkis, et Seto pidudel joodi nii palju kui kõhtu mahtus ja siis anti üksteisele nuga. Polnud mingeid erilisi kombeid seal ning kui tahta nüüd tõsimeelselt traditsiooni järgida, peaks minema nuga teritama.

Riigil ja rahvusel on traditsioone hädasti tarvis, sest tegelikult on see üks väheseid võimalusi ühistunnet üles ehitada. Kehtib ka reegel, et mida püham on rituaal, seda vägevam peab olema teostus, kuna kõrgsümboolse tähendusega asi on raskesti haavatav iga kõrvalekalde, iga plekikese poolt.

Peaministritel on selles mõttes natuke lihtsam, et nende roll on tänapäeval üsna ühesugune, nagu ühe Audi armatuurlaud sarnaneb teise omaga. Nad toimivad bürokratiseerunud ning kindlates raamides.

Võib ette kujutada konverentsidel sinise lipsu ja musta ülikonnaga istuma harjunud Ansipi nägu, kui ta kuulis, et ta peaks minema Tallinna Päeval Lühikese jala väravale koputama, et järgida mingit kaheldava väärtusega traditsiooni, mida Tallinn juurutada üritab. “Kop-kop! Laske peaminister all-linna!”. Ansip saatis Tallinna “traditsiooni” pekki sõnadega, et tegemist pole mingi kuigi pikaajalise tavaga. Tõsi ta on.

Kõige keerulisem on olnud Eesti presidentuurile väärikate traditsioonide leiutamisega. Kõigepealt oli Lennart Meri, kes lõi poliitikute ja ametnike jaoks muret-tekitavaid pretsedente ning sekkus paljude arvates liialt julgelt igapäevaelu asjadesse. “Mis saab, kui presidendiks saab Rüütel või Savisaar,” küsisid paljud inimesed murelikult “kas nad hakkavad siis Lennart Meri jalajälgedes samuti piire testima?”

Seejärel saigi presidendiks Rüütel, kellel olid samuti omad olemised ja tahtmised, näiteks soovis ta pidevalt minna Eestit esindama kohtumistele, millest ta midagi ei teadnud, nagu NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumised. Tõlgid nägid kurja vaeva ning kasutasid igal võimalusel väljendit “what mister president actually meant was…”.

Toomas Hendrik Ilvese ajal jätkub presidentuuri leiutamine edasi, kuigi õnneks oskab ta välispoliitiliselt palju täpsemini raamides püsida.

Tema ajal on aga näiteks muudetud aastapäevavastuvõtu detaile, mille puhul, pange tähele, on iga kord välja ilmunud ka “traditsionalistid”, kes hakkavad kaitsma seda, kuidas “seni oli”. Võib olla kõige rohkem tähelepanu on Ilvese ajal saanud see, kuidas moekunstnike nõel on saanud välkuda innovaatiliselt, luues futuristlikke rahvuslik-kuninglikke univorme, mis püüavad defineerida Eesti 21. sajandi presidentuuri välist külge.

Hilise riikluse probleem on see, et paljud teised rahvad tegid mõnedki asjad  pisut varem ära ja nende tänased atribuudid tunduvad juba eriti traditsioonilised. Võib olla sulandub meiegi presidentuur pärast mõningast ootamist keskkonda sama hubaselt kui sada aastat tagasi ehitatud Nõmme villa.

Lõpetuseks üks traditsioonilugu, mida rääkis geograaf Hannes Palang. Rootsis on kord, mille kohaselt tuleb taastada mõisa-aedade haljastus selliselt, et puud oleksid istutatud sama tihedasti kui vanasti. Selleks on välja arvutatud keskmine puutiheduse number ning kui hakkate istutama, siis te ei tohi istutada puid ei vähem ega rohkem. Kas selle tulemusena taassünnivad mõisapargid sellisel kujul nagu nad kunagi olid? Ei sünni, sest keskmist parki pole võib olla kunagi olemas olnud. Kui teie pargis oli vanasti vähem puid, siis nüüd peate juurde istutama ja vastupidi.

Traditsioon, sa oled ikka täielik illusioon. Ent kas me saaksime hakkama ilma sinuta?

  • alanrein

    Unistus traditsionalismi (ja ka muutuste) vabast kultuurist jääb utoopiaks senikaua kuni inimesed kipuvad end tundma mugavamalt oludes, kus teatud asjad on muutumatud ja noodsamad muutumatud asjad konstrueerivad identiteeti. Saateks uuendused ja vähem või rohkem dramaatilised hõõrumised alalhoidlike ja muutjate vahel. Subjektiivselt ‘talutav’ muutuste kiirus on see mis loob komforditunde.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aastal 2004 ütles Toivo A. ühe S-tähega ettevõtte kultuuri kirjeldades, et “our modus operandi is change”. Minnes ettevõtete juures riikide juurde mängib noor Eesti üsna kõrges liigas sama põhimõtte austajatest riikide seas. Ma arvan, et see võiks olla üks traditsioon, mida tasub hoida.

  • http://www.facebook.com/people/Silver-Teinbas/100000590631552 Silver Teinbas

    Mu meelest tohutult huvitav teema!
    Miskipärast meenus kohe M. Foucault’ 1971. aastal kirjutatud “Nietzsche. Genealoogia. Ajalugu.” Ja see, kuidas R. Dawkins kusagil filmis/videos tõi paralleeli, et kui religioonis või nn “alternatiivses meditsiinis” on traditsioon midagi positiivset, siis nt reaalteadustes (st ‘hard sciences’) on traditsionaalsusele viitamine midagi negatiivset (et mitte öelda, et see on “traditsiooni” kui sellise Õigustusena üldse välistatud või vähemalt vastuvõetamatu).
    Ehk oleksidki huvitavad need punktid kus sedalaadi poolused ühel või teisel viisil kokku puutuvad, kus mõlemad mängivad teatavat olulist rolli, kus nad omavahel põimuvad või teinekord ehk suisa (oma vastuolulisuse tõttu) kokku põrkuvad ja kus seeläbi nt kiputakse üht rõhutama ja teist eitama.

    Valdur Mikita ööülikooli loengus “Kadunud maailmad” ilmneb mu meelest päris huvitav piir, et millised traditsioonid võiksid olla väärtuslikud, hoidmist, taastamist või vähemalt meenutamist väärt (neist ta minu arvates ennekõike räägibki) ning millised mitte (neist ta ei näi rääkivat, kuid mis vestluse lõpus toimuvas arutelus siiski pinnale näivad tõusvat). Mu meelest teeb Mikita seal võrdlemisi selge eristuse nende kahe pooluse vahel, ehkki ta seda eristust eksplitsiitselt ei sõnasta.
    Jaa, huvitav-huvitav!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jaakko Hallas pani FB-sse just lingi, kust vene keelt lugev inimene  saab teada, et venelaste matrjoška on tegelikult üsna hiljutine leiutis, loodud 19. sajandi lõpus Jaapani mänguasja eeskujul. http://samovarovo.ru/glavnaya/narodnye-promysly-rossii/77-istoriya-matreshki.html

  • alanrein

    Maailma kultuurilugu kubiseb taolistest laenudest ja omaksvõtmistest. Eesti laulupeod on ju puhtalt Saksa traditsioon, suur osa inglise keele sõnavarast on prantsuse-tüvelised  … või võttes suvalise ahela – näiteks Jaapan, mille kultuuris on paljugi laenatud hiinlastelt (mõnede huvitavate rännakutega nagu dao-chan-zen) ja siis vürtsitatud tugeva annuse Läänemaise ja selle kopeerimisega.
    Kas see on halb või hea, kas see võiks nii olla või mitte on puhas normativism.
    Huvitavam on hoopis see, kuidas sellised nähtused ja/või kombed ilma tõrgeteta üle võetakse, enda omaks ‘unustatakse’ ja kuidas need promoteeruvad asjaosaliste endi või kõrvalseisjate jaoks identiteeditunnusteks selleks, et unustatud saada.

  • http://twitter.com/indusganges ganges

    Meie palavalt armastatud rahvusmustrite triibud pärinevad Päikesekuninga õukonnast, aga enamus koduseid rahvarõivad on umbes sama vanad kui kartulid talumehe laual. 

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Täitsa Danieli tekstist sõltumatult tekkisid mõned sarnase suuna mõtted pärast seda kui käisin vaatamas NO99 uut lavastust “Iphigéneia Aulises” 
    http://no99.ee/lavastused.php?nid=69 (Ja oli hea tükk, küll tavapärasest NO99 lähenemisest erinev, kuid seda huvitavam).1. Alguseks taustaks* – mitmeid kommentaare praegusest Kreekast suunal – meie oleme maailma kultuuri häll ja ega me kõiki laene seetõttu ei peakski tagasi maksma – vaadake kui palju andnud oleme.
    2. Aga siit edasi ka mõte – kas mitte tänases maailmas ei ole see _riigi_ ajaloo ja traditsioonide roll väiksemaks läinud? 100 aastat tagasi oli haritus ja teadlikkus ka päris palju riigipõhine, kuid koos suhtluse ja tehnoloogia arenguga on põhimõtteliselt kõigil võimalik neid ühe riigi ajaloo vilju maitsta ja koos sellega ka antud riigi eelis selle loomisega väheneb.
    3. Olulise osana seesama riigipiiride tähtsuse vähenemine, mis mu meelest suurem probleem just lääneriikidele, kus elatustase kõrgem. Ja ehk selle jätkuna tõdemus, et kui kreeklased jätkavad riigina selliselt laisapoolselt ja proovides teiste arvelt võtta, siis nad peavad arvestama olulise elatustaseme ja mõju/panuse langusega, sõltumata oma kultuuriloost.

    Kokkuvõtvalt – tänases maailmas loeb oluliselt vähem see, mida sa riigina oled varem teinud – traditsioonide roll väheneb. * – päris esimene mõte oli küll selles suunas, et kas Eesti aladel Euripidese nii huvitavate mõtete kirjutamise ajal osati mingit muud suhtlusvormi peale möirgamise .. kuid sealt areneski mõte sinna edasi, et globaliseerumine on viinud sinna, et tänase Eesti ja Kreeka nooruki võimaluste suhtes see ajalugu enam nii palju rolli ei mängi kui varem.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Oma kultuurilise “karakteri” toonitamine on muutunud samas aina olulisemaks. Et meil eestlastel on ikka see protestantlik töökultuur jne. Euroopa pärand on meie jaoks nii tähtis, et oleme palju kulutanud selle nimel, et klubisse pääseda ja seda ka enda omaks pidada. Kindlasti tähtsustame me “oma” Euroopa päritolu enam kui kunagi varem. Palju rohkem kui mingeid kodalasi, veelinnurahvaid, eenetseid-neenetseid või mullatalupoeglust; etno on lihtsalt mingi kommertsialiseerunud lifestyle-valik või stiilipidu. Vihastame ju eriti, kui taanlane või hollandlane aru ei saa, et ka meie oleme aarialased. On ju nii ebaõiglane, kui meid käsitletakse sama võõrana kui araablasi või mustlasi…

    Riiklik identiteet on asendumas tsivilisatsioonilise identiteediga. Peame end vähemalt võrdväärseks teiste eurooplastega, ent samas kõvasti paremaks teiste kontinentide inimestest. Võtavad ju eestlased palju sõna Prantsusmaa või Saksa immigratsiooniteemadel (nt Aasmäe kuulutamas “mauride” järjekordset väljaajamist Euroopast; nad ikka ei sobi “meie” hulka). A. Arrak vist ütleski, et kreeklaste tänane laiskus ja rumalus ei tulene muust kui sajanditepikkusest türklaste vere mõjust Kreeka genofondile! Meie siin ülal Põhjas oleme õnneks puhtad, seega väärilisemad Euroopa traditsiooni edasi kandma.Minu arvates on tänapäeva keskmise eurooplase identiteet märksa traditsionalistlikum kui näiteks 1960ndate marksistlike globaalunelmate ajastul. Sümptomiteks on Breivik ja rahvuspopulismi tõus, mõlemal on väga tugev “tsivilisatsiooniline liin”, isegi kui ollakse ateistid. Laenates Žižekilt: “The ‘clash of civilization’ is politics at the end of history.”

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    õlle ja magusatootjad kasutavad seda sagedasti. Kalevi shokolaad, aastast 1806. 

  • eero_janson

    Rahvariiete näide tuletas mulle meelde samasuguse loo nn eesti rahvatantsudega. Kunagi eelmise sajandi esimestel kümnenditel hakati suure hurraaga otsima “puhtaid” eesti kultuuri iseloomustavaid tantse. Kuna aga kõik tantsud tundusid n-ö hübriidsed, mõjutatud nii slaavi, germaani kui skandinaavia tantsude poolt, siis jõuti lõpuks järeldusele, et sellist asja nagu “puhas eesti rahvatants” ei eksisteerigi (tänapäeval ütleks selle otsimise peale juba “daah!”). Mõned aga tegelesid teemaga edasi, avaldasid kogumikke (jättes muidu välja need, mis tol ajal paistsid ebasündsad – seega tegid oma subjektiivse valiku) ja nii räägitakse tänapäevagi Eestis ikka “meie” tantsudest (soovitavalt muidugi selle orjapõlve narratiiviga koos, noh et juba 13. sajandil tantsiti metsades samamoodi :). See muutuse/järjepidevuse teema on igatahes väga põnev.

    Mõneti tahaksin samas oponeerida väitele, et “[r]iigil ja rahvusel on traditsioone hädasti tarvis”, eriti mis puudutab riiki. Või siis oleks vaja täpsemalt diferentseerida, mida peetakse silmas traditsioonide all: kas mingisugust müütilist ajaloonarratiivi, mis “meile” justkui ühise jalgealuse peaks pakkuma, või midagi demokraatlike põhiväärtuste sarnast?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hea kommentaar tantsude osas. Teise küsimuse osas – mõtlesin selle lauses kindlasti traditsioone laiemas mõttes. Igasuguse väärtuse edasikandmisel on traditsioonid abiks, olgu neid siis demokraatlik/põhiseaduslik komplekt või mõni muu.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Eesti riikliku traditsiooni aluseks pole muud kui iseseisvusmanifest ja esimene põhiseadus, mis olid mõlemad ülidemokraatlikud ja sõbralikud vähemuste suhtes (tollase rahvuslik-klassilise allasurutuse ja sotsialismi mõjud). Esimese nimigi kõlas “Manifest *kõigile* Eestimaa rahvastele”. Seega  on meil ju väga avangardne riiklus-traditsioon. Solkimised on tulnud hiljem: vapslus, mis tahtis luua “rahwusriiki”, Aaviksoo “tahte triumf” jne.

    Eestlaste regionaalse identiteedi võrdlusest Lääne-Euroopa väikerahvustega on huvitavalt kirjutanud Minaudier, avaldatud Vikerkaares 7/8, 2009: 
    http://estland4ever.wordpress.com/2009/08/24/jean-pierre-minaudier-regionalism-ja-rahvuslus-vordlevaid-vaateid/

  • http://www.facebook.com/henrik.aavik Henrik Aavik

    Traditsioonidega zhongleerimine on turundajate suur oskus ja iidne on kõik mis oli enne meid. Teatavasti (ehk siis olen kuulnud ja ei aima ka kas see tõsi on) on Tokio üks kallemaid sushirestorane New York Sushi, mis pakub peamiselt California Rolle. Minuarust on see ilus. 

    Kirjaoskuse levik vähendas suulise pärimuse olulisust, kuid samas ei ole see kuhugi ka kadunud ja selle peal iidne sõidab, ajaloolased ei tea midagi. Nagu ilmselt maailma kuulsaim linnuvaatlus, mille Cook tegi pikksilmaga rannikut piiludes ja mille tagajärjel veel tänapäeval on maailmas inimesi, kes arvavad, et jaanalind paneb ohu korral pea maa alla.

  • http://www.facebook.com/henrik.aavik Henrik Aavik
  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    rasketes teadustes on pigem “traditsiooni” või kehtiva teadusparadigma ületamine new kids on the blocki poolt enamasti väga raske. reeglina läbi teadusrevolutsiooni, kus enam vend venda ei tunne :) Tõsiselt rääkides, teadusfilosoofias on sellest päris palju ja huvitavalt kirjutatud. Klassikast Kuhni Teadusrevolutsioonid ja kaasaegsemast nt Rouse’i Knowledge & Power

  • http://toehk.com/ Tauno Tõhk

    Üks traditsiooni leiutamise näide on teemantsõrmuse muutmine romantika sümboliks ja abiellumistraditsiooni osaks. Traditsioon eelmisest sajandist kui tootjatel oli vaja kivisid paremini turustada. 
    Pikk, kuid huvitav lugu: http://www.theatlantic.com/magazine/archive/1982/02/have-you-ever-tried-to-sell-a-diamond/4575/

  • http://et-ee.facebook.com/people/Jaanus-Lillenberg/623244024 Jaanus Lillenberg

    Siit veel üks üsna kuulikindel traditsiooni leiutamise moodus – viis ahvi, banaan ja veeprits. Selle meetodi eriline jõhkrus seisneb selles, et defineerib traditsiooni läbi ohu, mille selle järgi mitte toimimine endaga kaasa toob. Selliste traditsioonide hoidjad on nõus kaitsma seda oma elu hinnaga. Ega siit üle paari sammu enam ristisõdadeni polegi..
    Head vaatamist: http://www.youtube.com/watch?v=0344qRfAOtA