Jaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.
Jaws ja Windows
Olgu kohe öeldud, et juttu ei tule sellest kuulsast õudusfilmist, vaid Windowsi platformil töötavast arvutitele mõeldud ekraanilugemistarkvarast. Seda kasutatakse üle maailma üsna laialdaselt. Hankides informatsiooni programmidelt, muudab ta ekraanil kuvatava teksti kõnesüntesaatori abil kuulatavaks kõneks või spetsiaalse seadme abil punktkirjaks. Ekraanil oleva teksti all ei mõtle ma mitte ainult tavalisi tekstidokumente, vaid ka Exceli tabeleid, Powerpointi esitlusi, e-kirju, internetilehekülgi, kiirsuhtlussõnumeid ja muud lisatarkvara. Kasutan seda programmi 100% ajast kui arvutit kasutan, sest muud moodi ma lihtsalt toime ei tuleks. Arvutile käib käskude andmine läbi klaviatuuri, õnneks on Windows klahvikäskude poolest üsna rikas operatsioonisüsteem. Eks tuleb ette ka kohti, kust läbi saamine on väga raske või pea võimatu. Näiteks oli uue ID kaardi tarkvara puhul arvuti lihtsalt vait (kuid see probleem peaks varsti lahenema). Selliste olukordade puhul oskab tarkvara ekraanist pilti teha ja selle tekstituvastustehnoloogia abil (OCR) tuvastada.
Kuna arvuti ei ole enam ammu seade, millega toimetati vaid tekstidokumente ja hangiti informatsiooni internetist, tekkis vajadus ka kiirsuhtlusvõimaluste ja sotsiaalvõrgustike järele. Nii avastasingi ühel päeval internetist spetsiaalselt pimedatele loodud programmi Twitteri kasutamiseks. Ütlen ausalt, tegemist on pimedate jaoks ühe mugavaima lahendusega, mida olen kohanud. Seda programmi saab kasutada ükskõik millisest teisest programmiaknast, sel lihtsal põhjusel, et tal ei ole oma visuaalset kasutajaliidest. See tähendab, et ekraanil ei ole Twitterit kusagil näha, mis annab sellele programmile tugeva eelise koolitunnis kasutamisel. Twitteriga on asi lihtne, aga teine, pea sama populaarne sotsiaalvõrgustik Facebook ei ole nii ligipääsetav. Ta on kasutatav, aga kahjuks on Facebook kui lainetav meri – pidevalt liikudes ja muutudes. Seega tuleb kasutada paralleelselt nii tavalist Facebooki lehekülge kui ka Facebooki mobiiliväljaannet m.facebook.com, seal leiduva pea olematu reklaami ja kompaktse ülesehituse poolest. Mida suurem interneti lehekülg on, seda rohkem infot peab ekraanilugeja läbi töötama ja seda rohkem aega tal läheb. Kuna mobiilivariantides on tavaliselt arvestatud sellega, et korraga väga palju alla laadida ei saa, on ka leheküljed väikesed ja seal on rohkem teksti kui pilte. Kuid kes see ikka kõike mobiilis ainult netibrauserist tahab ajada.
Voiceover ja Apple pimedate maailmas
Kui ühel hetkel sai selgeks, et nutitelefonid teevad revolutsiooni ja on varsti pea iga inimese taskus, muutusin murelikuks. Nupud kaovad igavikku ja tekivad puutetundlikud ekraanid, kus millelegi pihta saada on pimedal inimesel ju pea võimatu. Siis tõi Apple välja iPhone 3gs-i, millel kõigi üllatuseks oli sisse ehitatud täisväärtuslik ekraanilugeja nimega voice over, mis, tekitades pimedate maailmas suurt elevust, ning mis mitte ei töötanud sajaprotsendiliselt terves iOS operatsioonisüsteemis, vaid töötab ka appstorest saadavate lisarakendustega. Kiiresti muutus iPhone pimedate seas populaarseks telefoniks ja soetasin minagi endale selle. Nüüd kasutan teda iga päev. Hommikul loen e-kirju või Twitterit, päeval teen "check-in"-e foursquares ja loon twitteripostitusi, vahel teen isegi fotosid, sest voiceover teatab näotuvastuse puhul täpselt mitu nägu pildil on ja kus nad asetsevad. Kuna iPhonel nuppe napib, käib telefoni juhtimine erinevate viibete, puudutuste ja muude liigutuste kaudu ekraanil. Süsteem on läbi mõeldud ja iga iOS uuendusega tuleb midagi uut.
Kel seda soov oma iOS seadmes proovida, avage settings>general>accessibility>voice over>voiceover on. Voiceoveri sisse lülitamine muudab aga ekraanil tehtavaid tavalisi liigutusi, nii et soovitan sisse lülitada ka samas accessibility menüüs oleva valiku triple click home>voice over, mis võimaldab 3 kiire home nupu vajutusega voice overi sisse kui ka välja lülitada.
Tänaseks on appstores saada ka mitmeid pimedatele suunatud rakendusi – näiteks tõi arendaja "Looktel" välja kaks rakendust, milledest üks kasutab iPhone kaamerat raha identifitseerimiseks. Asetad 10 eurose rahatähe iPhone kaamera ette ja ta teatab kohe selges inglise keeles: "Ten euros." Töötab see nii dollarite kui ka eurodega, nimekirjas on veel mõned valuutad. Teine rakendus on analoogne, kuid selle puhul saad sa valida, mida programm identifitseerib – teed näiteks külmkapis olevast purgist pildi, loed sisse helisalvestuse (maasikamoos näiteks), ja kui hiljem näitad sama purki telefonile, mängib ta salvestuse ette. Samuti on mitmeid navigeerimist hõlbustavaid rakendusi ja ka mõned mängud, mille mängimisel peab tuginema kuulmisele.
Mitmetest navigeerimisrakendustest on palju kasu. Kord oli liinibussis peatuste teatamise süsteem natukene katki ning teatas peatuseid vales järjekorras. Tol hetkel mina seda ei teadnud ja bussist väljudes olin kindel, et olen õiges peatuses. Paari sammu pärast selgus, et nii see siiski ei ole ja ära sõitnud buss pööras juba kaugel teisele tänavale. Pole hullu. Kraamisin telefoni taskust välja ja kolme-nelja rakenduse koostöös sain üsna täpselt teada, kus ma olen ja millise bussipeatuse juures ma täpselt asun. Kindluse mõttes meilisin oma asukoha ka tuttavale, kes mu asukoha kindlaks tegi ja tuli välja, et ma olen tõesti paar peatust varem maha tulnud. Järgmise bussiga jõudsin siiski õigesse kohta. Siinkohal tahaksin avaldada tänu rakenduse "Bussipiletid" iPhone arendajale Vitali Virulaisele. Too rakendus on voiceoveriga täiesti kasutatav ja kasutan seda pea iga päev, kui ühistranspordiga liiklen.
Apple ei piirdunud aga ainult iOSiga, vaid lõi voiceoveri ka Macidele ja Apple TV-le. Paljud pimedad kasutavad ka Maci, mille ekraanilugeja on samamoodi täiesti kasutatav nagu Windowsilgi. Ma ise ei oska sellest rohkem midagi rääkida, kuna Maci mul hetkel veel pole. Kes seda soovib oma arvutis proovida, vajutage oma Maci klaviatuuril lihtsalt cmd+f5. (Sama käsuga lülitub ka voice over välja.)
Apple pole siiski ainus. Kuna üks minu hobidest on helide salvestamine, siis on väga oluline, et helisalvestajat saaks hästi ja lihtsalt kasutada. Olympuse audiosalvestajatest enamik räägib. Nii madalama otsa dikteerimiseks mõeldud ds seeria diktofonid kui ka uuemad, nn. poolprofi ls seeria salvestajad. Samuti on ka Androidi seadmetes ekraanilugeja, mis hetkel veel nii täiuslik ei ole.
Selline käitumine on väga teretulnud, ehk tuleb kord aeg, kui poodi minnes ei pea muretsema, kas seadmes on ekraanilugeja või ei.
Mis saab siis, kui kõige tavalisega toime ei tule?
Kuid tänapäeval toodetavad nägijatele mõeldud seadmed ei suuda teha ka kõike. Seega töötati pimedatele välja spetsiaalsed prillid, mis ultrahelisignaale välja saates analüüsivad kandja ees olevat teed. Kui teele ilmub takistus, hakkavad prillid peas vibreerima ja loodetavasti hoiavad ära nii mõnedki õnnetused. Neid nimetatakse iGlasses'iks. Kui esimest korda neist kuulsin, tundus tegu olevat mingi Apple uudistootega, kuid Apple’ga pole need prillid kuidagi seotud. Teiseks seadmeks on näiteks audioraamatute mängija. Pimedatel on välja töötatud eriline standard, mida nimetatakse Daisy formaadiks. See formaat võimaldab audioraamatutes liikuda peatükkide, lehekülgede ja lausete kaupa. Selle esitamiseks on vaja spetsiaalset seadet või tarkvara. Üks populaarsemaid Eestis on Victor reader – seade, mis nii plaadilt kui ka mälukaardilt esitab audioraamatuid, nii tavalises mp3 kui ka Daisy formaadis. Taolisi abivahendeid on veel – küll rääkivaid kelli, termomeetreid, kraadiklaase, vererõhuaparaate kui ka muud. Kui sain endale kunagi ammu esimese multifunktsionaalse rääkiva kella, oli selle uurimishuvi mitmeks päevaks. Tegemist oli ikkagi esimese rääkiva abivahendiga, mis pealegi rääkis sulaselges Eesti keeles, teatades kella, kuupäeva, nädalapäeva, kuufaasi ja palju muud. Tänaseks on selle seadme asendanud muud igapäevasemad seadmed, minu puhul siis arvuti ja telefon.
Olukord on viimase aastakümne jooksul oluliselt paranenud. Internetis on praktiliselt võimatu pimedat ja nägijat eristada – sotsiaalmeedia ja nutitehnoloogia kasutamine on tehtud ka pimedatele ligipääsetavaks, mille üle mina isiklikult olen väga õnnelik.
Foto: Jakob Rosin (Pildil on lilled minu kooli (Vanalinna Hariduskolleegiumi) hoovis. Pildi tegemisel palusin sõpradel vaid näidata, kus suunas lilled on. Kasutasin selle tegemiseks iPhone kaamerat, mis teatab, kui autofookus on saavutatud.)
Artikli autor Jakob Rosin on sünnist saadik pime ning õpib Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. klassis. Memokraat pöördus tema poole, et ta kirjutaks, kuidas aitab tehnoloogia pimedatel paremini hakkama saada.