Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.
Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.
Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.
Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.
Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.
“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”
“See algas nii ammu, et ma ei mäleta täpselt isegi,” räägib poiss. “Ilmselt algas kõik asjadest. Näiteks Žiguli meeldis mulle rohkem, kui välismaa autod.” Poisil on kahju, et null-seitsmese Žiguli tootmine ära lõpetati, kuid ta loodab ühe sellise endale kunagi hankida. Ta usub, et hea hooldusega võib sellisega sõita miljon kilomeetrit.
“Aga lääne autod on ju tegelikult paremad?” küsin mina.
“Minu arvates rikuvad lääne sõidukite juhid kogu aeg eeskirju. Meie maanteel on ju enamasti piirkiiruseks 90 kilomeetrit tunnis, milleks siis on tarvis, et auto sõidab kiiremini?”.
Poiss kirjeldab mõningaid põhimõtteid, mida tema arvates peaks toodete puhul jälgima: “Esiteks, oleks hea, kui pole disainiga liialdatud, teiseks peaks asjad olema praktilised ning kolmandaks peaksid nad olema olnud pikka aega tootmises.”
Tänapäeval kasutab ta ainult neid asju, mis olid juba nõukogude ajal olemas. Näiteks Å koda trollid. ÄŒKD-Tatra trammid. Diiselrongid DR ja elektrirongid ER. “Ükskord ootasin vanaaegset Å koda trolli tund aega ja kümme minutit. Lõpuks otsustasin, et kui näen õiget trolli tulemas teisel pool tänavat, siis läheb pigem vastassuunas liikuva peale.”
Siin on aga probleem. Kiindumine nõukogude maailma pole poisi jaoks valiku küsimus, vaid see suunab tema elu jõuga, milla vastu ta ei saa ning isegi siis, kui ta proovib sellest vabaneda, ei õnnestu tal ennast muuta.
“Ega mulle ei meeldi teistugune olla, neid trolle valida, kuid see on paratamatu. Vahepeal proovisin ennast vägisi moonutada, kuid jõudsin samasse punkti tagasi, ainult et veel tugevamalt,” räägib ta. “Viimati sõitsin lääne bussiga detsembris 2010 ning kahetsesin, et selle peale üldse läksin. Lääne sõidukites hakkan lämbuma. Mõnikord hakkab selg valutama.”
Selle olukorra füsioloogilised piirid eristavad poissi nostalgikutest, kes igatsevad vanu aegu. Poiss ei ela minevikus. Ta elab olevikus, nõukogudelikus olevikus, mis toitub üha pisemaks jäävatest ajastuhõngulistest piirkondadest ja mitukümmend aastat vanadest transpordivahenditest.
Poisile ei meeldi retrofännid ning ilmselt ka hipsterid, kes vana kooli elementidega edvistavad ning ta kortsutab kulmu, kui jutuks tulevad taas moodi tulevad nõukogudeaegsed asjad. “Ütleme nii, et mind häirib, et retroks läheb, mina kasutan neid asju kui tavalisi asju,” ütleb ta.”Olen moodsate asjade inimene, kuid nõukogude võtmes”.
Nagu tegelane China Miéville’i raamatus Linn ja Linn kõnnib ta mööda tänavaid ning jätab märkamata (to unsee) asjad, mis nõukogude kodumaale ei kuulu. Vahest läheb ta lääne autodest suure kaarega mööda aga siis suudab enda sõnul end ikka jälle koguda ning neid lihtsalt mitte märgata.
Ta tunneb ennast hästi neis üksikutes nõukogudeaegsetes paneelmajades, kus pole euroremonti tehtud. Ta ei armasta liiga puhtaid koridore, kus ei või suitsu teha. “Neis remonditud majades puudub kodutunne.”
Televiisorit poiss ei vaata, kinos ei käi. Raamatutest on lugenud läbi “Autoga Jakutskist Moskvasse” ning Žiguli hooldusraamatuid. Jätan meelde, et kui ma peaks poissi veel kunagi nägema, siis kingin talle ühe neist Mati Undi raamatutest, mille tegevus toimub mõnes Tallinna uusrajoonis. Tal on 1980. aasta fotoaparaat “Ženit” ja 1961. aasta “Kiev”, millega ta teeb fotosid.
Meie kohtumise jooksul kasutab ta oma jutus tihti sõna “kodumaa”, kuid mõistab selle all ühte kuuendikku planeedist ehk siis Nõukogude Liitu tema kunagistes piirides. Mõisted “Baltikum” ja “lääs” kõlavad tema jutus samas tähenduses. Siis ütleb ta veel mõnede asjade kohta lahja. Näiteks tänapäevase Eesti popmuusika kohta, mis tuleb raadio Elmarist. “Ma väga vabandan ja ei taha kedagi solvata, aga see on lahja,” ütleb ta viisakalt. Kui uudised tulevad, siis ta paneb raadio üldse kinni.
Poisi päevad koosnevad sihitust liikumisest. Hommikul ärkab ta üles, keerab üles oma nõukogudeaegse käekella ning hakkab minema. Balti Jaama turg, mõned üksikud kohad Koplis, Õismäe, Lasnamäe. Mõni päev ärkab ta varakult üles, et jõuda näiteks 7.53 rongi peale, mis viib ta Tartusse. Sealt edasi rattaga Elvasse. Vahel teeb ta seda isegi haigest peast, köhib ja väntab rattaga läbi tibutava vihma kuskile väikelinna, näiteks Valmierasse.
Õhtul hakkab ta tagasi sõitma, sest Valmieras ega Elvas pole midagi teha, kui sa elad igavesti kokkutõmbuvas Nõukogude Liidus. “Peamine asi ongi sõitmine.”
“Aga kas sa tead, et varsti vahetatakse Eesti rongipark välja? Millega sa siis sõitma hakkad?”
“Ma ei hakkagi. Siis on lihtsalt vähem võimalusi liikumiseks.”
Lääne tehnoloogia tungib kodumaistesse sõidukitesse aga juba ammu. “Kõigil, eriti üliõpilastel on arvutid… mingid asjad on veel juurde tulnud, mingi tahvel on… Viljandi rongis on selliseid vähem,” räägib poiss.
“Kui mul oleks nõukogudeaegne arvuti, siis mul muidugi poleks midagi selle vastu,” lisab ta ning mina tuletan meelde nõukogude personaalarvutit Agat, mis Silelise värviteleviisori taha ühendatult võimaldas mängida lihtsamaid mänge ja programmeerida.
“Mida sa teed, kui sa oled kuuekümne aastane ja kõik nõukogudelik on kadunud?”
“Ma olen üldiselt tuleviku pärast väga mures… ilmselt lähen Venemaale elama, kuskil seal on kindlasti kohti, kus on rohkem atmosfääri säilinud.”
“Räägi sellest, et sa alguses arvasid, et sa oled üldse vana inimene,” ütleb Kristi, kes on meid põhiliselt kõrvalt kuulanud. “See on tõsi,” ütleb poiss ja räägib, kuidas ta pidas ennast pikka aega vanainimeseks. Aasta eest võttis ennast tõsiselt käsile ja sai aru, et ta ikka pole vana inimene, et ta võib siiski sporti teha ilma, et kondid laiali pudeneksid.
“Vanainimestega on aga see probleem, et nad on tihti tigedad… Vanad naisterahvad ei anna kõnniteel teed isegi kui rattakella lased.”
“Aga millist tööd sa tahaksid teha, kui vanemaks saad?”
“Tahaks saada mingisuguse sõiduki- või masinajuhi kohale…”
Arutame koos võimalusi mõne nõukogude masina peale saada. Mina soovitan luua väikese ettevõtte, millega hakata tegema spetsialiseeritud tuure, kuid saan kohe isegi aru, et tegin vea. “Ma ei poolda vaadetelt seda eravärki,” ütles poiss, kelle arvates peaksid kõik inimesed saama palka riigi käest.
“Olen kodanlikule ühiskonnale ikka väga vastu, töölised ei saa normaalselt elada, eramaad suletakse läbi kõndimiseks.”
Nüüd küsin juba tükk aega kripeldava küsimuse. “Nõukogude ajal ei olnud ju kõik asjad head? Inimestel puudus sõnavabadus, kiusati taga, pandi vangi?”
Midagi siin ruumis muutub. Poiss tundub istuvat sirgemalt ja otsib sõnu natuke kramplikumalt.
“See sõltus ilmselt inimesest, mina ei tunneks mingeid piiranguid,” ütleb ta siis.
“Aga Okupatsioonide muuseumis oled käinud?”
“Olen küll. See pilt, mis seal räägitakse, mulle ei meeldi,” ütleb ta.
“Kas sinu arvates võib nõukogude aeg veel tagasi tulla?”
“Ma arvan, et see võib kindlasti juhtuda. Ajalugu muutub kogu aeg. Igasuguseid asju on juhtunud.”
Liigume jälle kergemate teemade suunas ning ma küsin toidu kohta. “Ma söön mingisuguseid asju, väga valiv ei ole, samas kui vaadata välismaalasi, kui lõdvad nad välja näevad, siis selliseid asju tahaksin vältida.”
Ja lõpuks uurin, kuidas tüdrukutega läheb.
“Olen harjunud mõttega, et kui ma kunagi endale naise saan, siis ei ole ta samasugune nagu mina… Kui armastus tekib, siis ei pea olema mingeid piire ning kui ma kellestki hoolin, siis pühendun talle väga. Kunagi seadsin endale küll piiri, et minu naine peaks olema selline tugev maanaine, soovitavalt traktorist aga nüüd ma saan aru, et kui hakkab keegi hoopis teisest puust meeldima, siis ei ole midagi teha.”
Kaks tundi on möödunud kiiresti. Ma hakkan lahkuma. Telefoni vaadates avastan, et olen unustanud ära ühe kohtumise, kus ma pidin olema juba tunni aja eest.
“Kuidas ma sind oma loos kutsun?”
“Päris nime all ma ei tahaks esineda, sest teisitimõtlejaid kiusatakse ju taga,” ütleb ta lõpuks.
“Pane mu nimeks lihtsalt poiss.”
