Aeg ja jälle

Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.

Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.

Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.

Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma  kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.

Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.

“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”

“See algas nii ammu, et ma ei mäleta täpselt isegi,” räägib poiss. “Ilmselt algas kõik asjadest. Näiteks Žiguli meeldis mulle rohkem, kui välismaa autod.” Poisil on kahju, et null-seitsmese Žiguli tootmine ära lõpetati, kuid ta loodab ühe sellise endale kunagi hankida. Ta usub, et hea hooldusega võib sellisega sõita miljon kilomeetrit.

“Aga lääne autod on ju tegelikult paremad?” küsin mina.

“Minu arvates rikuvad lääne sõidukite juhid kogu aeg eeskirju. Meie maanteel on ju enamasti piirkiiruseks 90 kilomeetrit tunnis, milleks siis on tarvis, et auto sõidab kiiremini?”.

Poiss kirjeldab mõningaid põhimõtteid, mida tema arvates peaks toodete puhul jälgima: “Esiteks, oleks hea, kui pole disainiga liialdatud, teiseks peaks asjad olema praktilised ning kolmandaks peaksid nad olema olnud pikka aega tootmises.”

Tänapäeval kasutab ta ainult neid asju, mis olid juba nõukogude ajal olemas. Näiteks Škoda trollid. ČKD-Tatra trammid. Diiselrongid DR ja elektrirongid ER. “Ükskord ootasin vanaaegset Škoda trolli tund aega ja kümme minutit. Lõpuks otsustasin, et kui näen õiget trolli tulemas teisel pool tänavat, siis läheb pigem vastassuunas liikuva peale.”

Siin on aga probleem. Kiindumine nõukogude maailma pole poisi jaoks valiku küsimus, vaid see suunab tema elu jõuga, milla vastu ta ei saa ning isegi siis, kui ta proovib sellest vabaneda, ei õnnestu tal ennast muuta.

“Ega mulle ei meeldi teistugune olla, neid trolle valida, kuid see on paratamatu. Vahepeal proovisin ennast vägisi moonutada, kuid jõudsin samasse punkti tagasi, ainult et veel tugevamalt,” räägib ta.  “Viimati sõitsin lääne bussiga detsembris 2010 ning kahetsesin, et selle peale üldse läksin. Lääne sõidukites hakkan lämbuma. Mõnikord hakkab selg valutama.”

Selle olukorra füsioloogilised piirid eristavad poissi nostalgikutest, kes igatsevad vanu aegu. Poiss ei ela minevikus. Ta elab olevikus, nõukogudelikus olevikus, mis toitub üha pisemaks jäävatest ajastuhõngulistest piirkondadest ja mitukümmend aastat vanadest transpordivahenditest.

Poisile ei meeldi retrofännid ning ilmselt ka hipsterid, kes vana kooli elementidega edvistavad ning ta kortsutab kulmu, kui jutuks tulevad taas moodi tulevad nõukogudeaegsed asjad. “Ütleme nii, et mind häirib, et retroks läheb, mina kasutan neid asju kui tavalisi asju,” ütleb ta.”Olen moodsate asjade inimene, kuid nõukogude võtmes”.

Nagu tegelane China Miéville’i raamatus Linn ja Linn kõnnib ta  mööda tänavaid ning jätab märkamata (to unsee) asjad, mis nõukogude kodumaale ei kuulu. Vahest läheb ta lääne autodest suure kaarega mööda aga siis suudab enda sõnul end ikka jälle koguda ning neid lihtsalt mitte märgata.

Ta tunneb ennast hästi neis üksikutes nõukogudeaegsetes paneelmajades, kus pole euroremonti tehtud. Ta ei armasta liiga puhtaid koridore, kus ei või suitsu teha. “Neis remonditud majades puudub kodutunne.”

Televiisorit poiss ei vaata, kinos ei käi. Raamatutest on lugenud läbi “Autoga Jakutskist Moskvasse” ning Žiguli hooldusraamatuid. Jätan meelde, et kui ma peaks poissi veel kunagi nägema, siis kingin talle ühe neist Mati Undi raamatutest, mille tegevus toimub mõnes Tallinna uusrajoonis. Tal on 1980. aasta fotoaparaat “Ženit” ja 1961. aasta “Kiev”, millega ta teeb fotosid.

Meie kohtumise jooksul kasutab ta oma jutus tihti sõna “kodumaa”, kuid mõistab selle all ühte kuuendikku planeedist ehk siis Nõukogude Liitu tema kunagistes piirides. Mõisted “Baltikum” ja “lääs” kõlavad tema jutus samas  tähenduses. Siis ütleb ta veel mõnede asjade kohta lahja. Näiteks tänapäevase Eesti popmuusika kohta, mis tuleb raadio Elmarist. “Ma väga vabandan ja ei taha kedagi solvata, aga see on lahja,” ütleb ta viisakalt. Kui uudised tulevad, siis ta paneb raadio üldse kinni.

Poisi päevad koosnevad sihitust liikumisest. Hommikul ärkab ta üles, keerab üles oma nõukogudeaegse käekella ning hakkab minema. Balti Jaama turg, mõned üksikud kohad Koplis, Õismäe, Lasnamäe. Mõni päev ärkab ta varakult üles, et jõuda näiteks 7.53 rongi peale, mis viib ta Tartusse. Sealt edasi rattaga Elvasse. Vahel teeb ta seda isegi haigest peast, köhib ja väntab rattaga läbi tibutava vihma kuskile väikelinna, näiteks Valmierasse.

Õhtul hakkab ta tagasi sõitma, sest Valmieras ega Elvas pole midagi teha, kui sa elad igavesti  kokkutõmbuvas Nõukogude Liidus. “Peamine asi ongi sõitmine.”

“Aga kas sa tead, et varsti vahetatakse Eesti rongipark välja? Millega sa siis sõitma hakkad?”

“Ma ei hakkagi. Siis on lihtsalt vähem võimalusi liikumiseks.”

Lääne tehnoloogia tungib kodumaistesse sõidukitesse aga juba ammu. “Kõigil, eriti üliõpilastel on arvutid… mingid asjad on veel juurde tulnud, mingi tahvel on… Viljandi rongis on selliseid vähem,” räägib poiss.

“Kui mul oleks nõukogudeaegne arvuti, siis mul muidugi poleks midagi selle vastu,” lisab ta ning mina tuletan meelde nõukogude personaalarvutit Agat, mis Silelise värviteleviisori taha ühendatult võimaldas mängida lihtsamaid mänge ja programmeerida.

“Mida sa teed, kui sa oled kuuekümne aastane ja kõik nõukogudelik on kadunud?”

“Ma olen üldiselt tuleviku pärast väga mures… ilmselt lähen Venemaale elama, kuskil seal on kindlasti kohti, kus on rohkem atmosfääri säilinud.”

“Räägi sellest, et sa alguses arvasid, et sa oled üldse vana inimene,” ütleb Kristi, kes on meid põhiliselt kõrvalt kuulanud. “See on tõsi,” ütleb poiss ja räägib, kuidas ta pidas ennast pikka aega vanainimeseks. Aasta eest võttis ennast tõsiselt käsile ja sai aru, et ta ikka pole vana inimene, et ta võib siiski sporti teha ilma, et kondid laiali pudeneksid.

“Vanainimestega on aga see probleem, et nad on tihti tigedad… Vanad naisterahvad ei anna kõnniteel teed isegi kui rattakella lased.”

“Aga millist tööd sa tahaksid teha, kui vanemaks saad?”

“Tahaks saada mingisuguse sõiduki- või masinajuhi kohale…”

Arutame koos võimalusi mõne nõukogude masina peale saada. Mina soovitan luua väikese ettevõtte, millega hakata tegema spetsialiseeritud tuure, kuid saan kohe isegi aru, et tegin vea. “Ma ei poolda vaadetelt seda eravärki,” ütles poiss, kelle arvates peaksid kõik inimesed saama palka riigi käest.

“Olen kodanlikule ühiskonnale ikka väga vastu, töölised ei saa normaalselt elada, eramaad suletakse läbi kõndimiseks.”

Nüüd küsin juba tükk aega kripeldava küsimuse. “Nõukogude ajal ei olnud ju kõik asjad head? Inimestel puudus sõnavabadus, kiusati taga, pandi vangi?”

Midagi siin ruumis muutub. Poiss tundub istuvat sirgemalt ja otsib sõnu natuke kramplikumalt.

“See sõltus ilmselt inimesest, mina ei tunneks mingeid piiranguid,” ütleb ta siis.

“Aga Okupatsioonide muuseumis oled käinud?”

“Olen küll. See pilt, mis seal räägitakse, mulle ei meeldi,” ütleb ta.

“Kas sinu arvates võib nõukogude aeg veel tagasi tulla?”

“Ma arvan, et see võib kindlasti juhtuda. Ajalugu muutub kogu aeg. Igasuguseid asju on juhtunud.”

Liigume jälle kergemate teemade suunas ning ma küsin toidu kohta. “Ma söön mingisuguseid asju, väga valiv ei ole, samas kui vaadata välismaalasi, kui lõdvad nad välja näevad, siis selliseid asju tahaksin vältida.”

Ja lõpuks uurin, kuidas tüdrukutega läheb.

“Olen harjunud mõttega, et kui ma kunagi endale naise saan, siis ei ole ta samasugune nagu mina… Kui armastus tekib, siis ei pea olema mingeid piire ning kui ma kellestki hoolin, siis pühendun talle väga. Kunagi seadsin endale küll piiri, et minu naine peaks olema selline tugev maanaine, soovitavalt traktorist aga nüüd ma saan aru, et kui hakkab keegi hoopis teisest puust meeldima, siis ei ole midagi teha.”

Kaks tundi on möödunud kiiresti. Ma hakkan lahkuma. Telefoni vaadates avastan, et olen unustanud ära ühe kohtumise, kus ma pidin olema juba tunni aja eest.

“Kuidas ma sind oma loos kutsun?”

“Päris nime all ma ei tahaks esineda, sest teisitimõtlejaid kiusatakse ju taga,” ütleb ta lõpuks.

“Pane mu nimeks lihtsalt poiss.”

  • Kaie Saar

    Huvitav lugu. Nagu on huvitav iga lugu, mis räägib mingis
    teises maailmas elavast inimesest. Samamoodi elab inimesi virtuaalses maailmas;
    on inimesi, kes elavad ainult uuete asjade maailmas – kus miski peale ümber
    olevate majaseinte ei ole vanem kui 3 aastat; on inimesi, kes elavad religioosses
    maailmas ja väldivad igati nö. ebapuhaste asjadega kokkupuudet. Selliseid
    erinevaid maailmu on lugematu hulk.

    Keskmine inimene on endiselt omnivoor ja suurepärane
    kohaneja. Äärmuslikult mingis teises maailmas elada püüdev inimene teeb oma elu
    muidugi väga keeruliseks, aga teisest küljest teeb kohanejate jaoks maailma
    jällegi huvitavamaks – näe, on ka teistmoodi elamine võimalik. See on igati OK
    niikaua, kui oma äärmuslikku maailma ei hakata ainuõigena teistele peale suruma. Ja niikaua, kui
    kohanejad ei hakka äärmuslike vahenditega nõudma, et kõik kohaneksid samamoodi
    ja samavõrra.

  • http://www.facebook.com/mats.volberg Mats Volberg

    Tekib küsimus, et kas ta oli ikka autentne või lihtsalt hipster+?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, ta on küll autentne ja see seisund ei ole päris niisama, vaid ongi tema puhul tõsiselt olemas.

  • http://www.facebook.com/brit.tammeorg Brit Tammeorg

    Huvitav, kus on poisi vanemad? Sellise obsessiooniga on ilmselgelt raske elada, mistõttu arvan, et poiss vajaks pisut abi. Kahju temast. Arusaadavalt on nõukogude ajas elamine tema jaoks võrdne turvatundega. Imelik on vaadata, kuidas me reageerime sellistele asjadele ja inimestele, ütleme “huvitav lugu” vms nagu see ei oleks päris…

  • http://profiles.google.com/risto.variksaar Risto Variksaar

    Meenus Kaurismäki film Le Havre.
    Kaiele kommentaariks: neid virtuaalelu elavaid on siiski miljoneid, ent kui palju on siin poisiks nimetatuid?

  • Kaie Saar

    See, et miljonid elavad virtuaalses maailmas, ei ütle küll midagi sellise eluviisi mõistlikuse kohta. :) Normaalseks liigitamine sõltub taustast.
    Rohkem on küsimus sellest, et äärmuslikult oma maailmas elades on elu väga ebamugav (kuigi võib inimesele endale tunduda ainuvõimalik). Oma maailmanägemise pealesurumine võib aga kaasa tuua traagilisi tagajärgi üksikisiku enda või ka laiemalt ühiskonna jaoks. Loos viimasega küll tegemist ei ole.

  • Paavo

    Lugu on seda traagilisem, et objektiivsetest kaalutlustest lähtudes ei ole näiteks busside osas küll suurt midagi taga igatseda:
    http://foorum.ytra.eu/showthread.php?tid=297&pid=40567#pid40567

  • http://profiles.google.com/risto.variksaar Risto Variksaar

    Jah, pidasingi silmas seda, et sel poisil (eeldusel, et ta ikka on olemas; vähemalt eksisteerib ta nüüdsest meie peades :)) on väga eksklusiivne elustiil, temasugused on väga haruldased; kambakesti on kergem mis tahes äärmuslikku elu elada.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kinnitan, et on olemas.

  • http://www.facebook.com/indreksiitan Indrek Siitan

    Aga Sa ei teinud isegi mitte pilti posti külge seotud värskeltvahatatud kokukast? :)

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma ei võtnud telefoni isegi välja kogu kohtumise ajal. Küll aga lubas ta ise vaadata, et kas ta leiab mõne foto, mis ta on ise teinud aga kuna seda siiski ei tekkinud rohkem kui nädala jooksul, siis ma ei tahtnud enam kauem looga oodata. Mis aga puudutab pilti üldse, siis ma arvan, et pilte on mõtet siis juurde lisada, kui see tekstile olulist lisaväärtust annab.

  • Liis Tuulberg

    Lugesin läbi selle empaatilise intervjuu ning olin võlutud. Erinevalt mõnest eelkommenteerijast, ei suundunud mõte üldse obsessioonide/haiguslike nähtuste juurde. Ei hakanud kahju. Samuti ei tekkinud kahtlus tema autentsuses…või igaljuhul see polnudki oluline kas see on päris või “päris”.
    See lugu oli mõtlemapanev. Poiss meeldivalt alandlik, samas kuidagi nii läbimõeldud ja siiras…õrnalt romantiline. Ehk on ta mitmeski mõttes teisest ajastust/ajast… Aitäh!

  • http://www.facebook.com/mihkel.jurisson.5 Mihkel Jürisson

    No küll tahaks jääda eriarvamusele, hirmsasti tahaks! Kangelast/prototüüpi tundmata jääb see kõik argumentum ad hominem tasandile, aga liiga “ilus”, kompaktne ja täiuslik on kirjeldatu. Justnagu ühe ajakirjanikuproua mitmed kirjutised prostitutsioonist, kus lugude kangelannadega absoluutselt kõik koledad asjad juhtunud on, mis selle indastri linnalegendides kunagi üldse käsitlemist on leidnud.

    Siin aga ei näe olulist erinevust igapäevasest nõukanostalgiast. Pehme asemel on igatsus projitseeritud lihtsalt kõvale, esemetele. Kuigi ka sellest, et “asjad peavad olema aladisainitud, praktilised ja pikalt tootmises olnud”, saab teha kurja järelduse, et tegelikuks mureks on suutmatus muutustega kohaneda, õppida, aru saada. Ja miks kokukas + masstiražeeritud paneelmaja, mitte aga Dürrkopp + “tallinna maja”?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    No seda ma võtan üsna isikliku umbusaldusavaldusena, kui vaatamata mitmele kinnitusele ei usuta, et lugu on autentne. Päriselt ka, mille pagana pärast ma peaksin sellise asja välja mõtlema ja oma blogisse üles riputama ja siis veel otsa valetama? Teiseks, kui tegemist oleks näiteks inimesega, kellel oleks mingi haigus, mis põhjustab kirjeldatud olukorda, kas see oleks siis vähem väärt kirjeldamist?

  • http://www.facebook.com/mihkel.jurisson.5 Mihkel Jürisson

    Kirjeldamist-kirjutamist väärt igal juhul! Ka siis, kui tegemist oleks selge fiktsiooni ja ilukirjandusega. Minu demagoogia sihitud ennekõike nõukaihaluse kui sellise vastu, soovimata siin allika usaldusväärsust küsimuse alla seada.

  • http://www.facebook.com/liis.rannas Liis Rannas

    Kaasaegsest tehnoloogiast eemale hoidmisel on omad plussid, näiteks ei näe poiss selle loo kommentaare, mida on lohutav teada. Väga hea kirjutis.

  • http://www.facebook.com/lennart.ruuda Lennart Ruuda

    leebelt nukker, aga lõppkokkuvõttes ikkagi positiivne ja siiras ja khuulilt kummaline. pärast lugemist ei olnud tunnet küll, et kellelgi oleks midagi väga halvasti või et keegi vajaks ravi või et mis niimoodi elust välja üldse tuleb. lahe on see, et teemat pole üledramatiseeritud, lugejana ei hakka paaniliselt mõtlema igasugu ohtude ja tagajärgede peale, vaid kogu asi on kirja pandud kerge absurdse paratamatuse või isegi pohuisminoodiga, mis on samas ilusti välja mõõdetud ja oma olemuselt nii hea ja elujaatav. see mulle autori ilukirjanduslike sugemetega lugude juures väga meeldb. muide, kas poiss seda fantat üldse puutus või mis ta selle kohta ütles?