Antidepressandid: momente

Mul on hea meel, et kahe antidepressantide teemalise postituse peale kokku on tulnud  palju huvitavat tagasisidet ning kui minu esialgne postitus oli kriitilisemat laadi, siis järgnev lugeja vastukaja vastas sellele isikliku kogemuse pinnalt ja tasakaalustas kriitikat.

Ei taha seda teemat veel minna lasta, sest nagu ilmselt kõik ühel meelel võivad nentida, on tegemist valdkonnaga, millest räägitakse liiga vähe ning millega kaasneb palju tabusid. Samas, nagu näitavad numbrid, erinevate antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite tarbimine Eestis kasvab.

Kui mõnele tundub, et ma ajan mingisugust medikamentidevastast kiusu, siis tegelikult on asi hoopis järgnevas mõttekäigus: iga uus tehnoloogia annab meile mingi uue omaduse või tugevdab vana, kuid alati toimub kasutuselevõtuga ka mingisugune vahetuskaup, mille käigus me anname midagi ära. Faustlik tehing toimib kindlasti ka ravimite puhul ning siin ei saa mööda kriitilistest küsimustest. Mida me ära anname? Milline on selle kõige laiem mõju? Igatahes on mitmeid närivaid momente, millele minul siiski pole head vastust aga äkki teil on. Näiteks:

1. Ravimite pooldajad on väitnud, et nagu jalaluu kipsi panemine, on ka meelt muutva tableti võtmine lihtsalt nagu iga teine vana ja hea  taastusraviprotseduur. Ehk siis, kui midagi on katki, siis pakume sellele toe, et see miski saaks korralikult paraneda. Selle väite puhul on üks oht. Metafoorid on head asjad, sest nad teevad selgitamise lihtsaks, kuid nendega kaasneb alati ka risk üle lihtsustada või jätta märkamata olulisi erinevusi.

Jalaluumetafoor sisaldab korraga mitut lihtsustust, millest üks on see, et aju on põhimõtteliselt samasugune asi kui inimese luustik ning teine on see, et keemilisi aineid sisaldav tablett on peamistelt omadustelt sarnane kipsist lahasele. Kolmandaks ei räägi me ju nende kujundite abil tegelikult ainult ajust, vaid ka teadvusest, mille puhul on jätkuvalt palju rohkem mõistatuslikku kui jalaluu puhul. Seega riskime kaotada olulist informatsiooni ning seetõttu kutsuksin selles osas üles ülimale ettevaatlikkusele ja küsin hoopis, et kas me midagi tähelepanuta pole jätnud?

Ja kui jalaluu puhul on võimalik tõesti vähemalt röntgenipildi abil öelda, et ta on “katki”, kas siis inimese meele puhul on see niisama lihtne?

2. Tänu esimesele postitusele tekkis mul jutuajamine ühe perearstiga. Tema väitis, et paljud arstid peavadki oluliseks depressiooni ravimise viisiks terapeudi juures käimist. Probleem tekib aga sellest, et terapeut on suurele hulgale inimestest liiga kallis ning Haigekassa seda ei kompenseeri. Lihtsam ja odavam olevat välja kirjutada tablette. Kindlasti muudab see tablettide mõju hindamise keerulisemaks juhul kui kasutatakse mõlema raviviisi kombinatsiooni, sest terapeudi juures käimine võib olla iseenesest juba raviva toimega.

Teine lugu on muidugi inimestega, kes võtavad ainult tablette (ja selliseid on Ameerikas näiteks täna väga palju). Kuidas neil läheb?

3. Proovisin mõttelise eksperimendina lauses “tablett aitab mul august välja tulla” asendada sõna “tablett” näiteks sõnaga “kokaiin”. Lisasin sellele veel üleskutse “tarbida mõõdukalt ja vastutustundlikult” ning leidsin, et ilmselt tõesti, eriti kui tarbimisega kaasneks veel koosviibimine meeldiva inimese või terapeudiga, siis uskudes varajast Freudi, oleks tõenäoliselt tulemuseks meelerahu taseme tõus. Ma möönan, et sellel punktil võib olla teatud demagoogiline iseloom, kuid kas ainult?

4. Nagu igal tehnoloogial, on ka ravimitehnoloogial erinev mõju ühiskonnale siis, kui seda kasutatakse vähe ja erinev mõju siis, kui seda kasutatakse palju. Kui näiteks kümme protsenti elanikkonnast võtavad tablette, mis muudab nende tuju, siis ma usun, et kuskil ühiskondlikul tasandil hakkab toimuma samuti mingisugune muutus. Kui aga valdav osa inimesi peaks võtma samu ravimeid, siis muutub ühiskond ilmselt tundmatuseni.

Kas suures koguses tarbitavad rahustid muudavad meie maailma turvalisemaks? Rõõmsamaks? Vaiksemaks? Loomingulisemaks? Milline saab olema nende jalajälg 10 aasta pärast, kui jätkub tabletitarbimise kasv? See pole sugugi süütu küsimus ning muidugi saab seda küsida praktiliselt iga tehnoloogia kohta, kuid kui infotehnoloogia puhul seda küsitaksegi tihti, siis ravimitehnoloogia puhul märksa harvemini.

5. Kas pole mitte viga, kui me jätame aruteludest kohe välja asjaolu, et teaduslikult ei ole lõplikult selge, kas erinevad tabletid tegelikult on meile kasulikud või mitte. Näiteks psühhiaatriaprofessor David Healy Cardiffi ülikoolist on antidepressantide kohta öelnud, et need on osa moest, psühhohaibist mis asendas Lääne popkultuuri 1960. aastate narkohaipi. Antidepressantide seos enesetappudega on lõpuni läbi vaidlemata samuti nagu nende mõju ja kõrvalmõjud üldiselt. Ometi nende tarbimine kasvab ja on jõudnud mõnedes riikides väga arvestatavate tasemeteni. Mida arvavad Eesti sõltumatud eksperdid?

6. Ravimitööstuse teavituskampaaniate analüüsi vaidlusest kõrvalejätmine on samuti natuke pesuvee ja lapse teema, sest kui mängus on suured kasumid, siis ei saa lihtsalt loota, et asi toimib iseenesest.  Seetõttu oleks põnev kuulda, kas ja kuidas käib antidepressantide ja antipsühhootikumide turundamine Eestis. Milliste argumentidega? Kellele?

Siin me siis oleme. Keegi võib olla nõus, kuid millega? Keegi on võiba olla vastu, kuid millele?  Aga tahaks julgustada lugejaid, kes usuvad, et oskavad vastata mõnedele neist küsimustest kirjutama Memokraadile, kas siis kommentaariumisse või otse meiliga: memokraat@gmail.com.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Uues tasuta ajalehes Aleht on üks tekst, mis räägib inimese toimetulekust sügava depressiooniga. Konkreetsel juhul oli abiks jooksmine. Juttu ka enesetapumõtetest ja ravimitest.
    Lugejatele siin (http://www.aleht.ee/arhiiv/september/) leheküljel 21.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Minu ülikooliharidusse kuulusid ka mõningad ained psühholoogia ja psühhiaatria valdkonnast, lisaks olen antud teema vastu ka ise natukene huvi tundnud. Sellest lähtuvalt kommentaar.

    Üldiselt, spetsialistide seas, ei väideta, nagu antidepressandid oleksid “rõõmupillid”, miski, mis töötab iseenesest. Pigem vastupidi, psühhiaatrid rõhutavad, et lisaks tablettidele tuleb enamike häirete puhul võtta kasutusele a) professionaali juhendatav teraapia b) lähedaste inimeste tugi. Ravimid, “tabletid” on peamiselt selleks, et tuua inimene tasemele, kus ta on võimeline terapeudiga suhtlema, kus ta on võimeline ennast ravima. Teraapiat ei saa inimesele peale määrida, ta peab selleks koostööd tegema ja mõnikord inimene ei ole ilma ravimiteta võimeline ratsionaalselt tahtma või mitte-tahtma. Mulle tundub, tegelikult, et parem analoog kui kips oleks valuvaigisti – ka see lihtsalt võimaldab inimesel a) ravi taluda b) oodata, et probleem üle läheks ilma piinlemata. Ka valuvaigisteid, muide, kasutatakse liiga kergekäeliselt (ja mõned on just sellepärast retseptiravimid, mitte ainult mõju pärast). Samas, millegipärast ei teki seda probleemi, et kui inimesed peavalu all ei kannata, siis nad äkki enam ei kirjuta ilusaid luuletusi. Ma arvan, muuhulgas, et probleem ei ole “tablettides”, vaid selles, et psühholoogi abi haigekassa ei korva. Üks kliiniline psühholoog kunagi muigas kibedalt, et esimesed kaks valdkonda, kus meditsiinirahastajad alati raha kokku hoiavad on “dental and mental care”.

    Mõnedel inimestel on nii tugev sotsiaalne toetusvõrk ja nii palju teadmisi ja soovi, et talle võib tõepoolest piisata ainult tablettidest, mis aitavad tal selle teadmise juurde tulla – või siis lihtsalt oma igapäevase eluga hakkama saada. Ka sellepärast ei saa lüüa kõike ühe hoobiga ning ennustada tugevaid mõjusid.

    Hoopis erinev küsimus on see, kunas ja milliseid vaimseid häireid me peaksime ravima – meditsiiinieetikas väga palju arutletud ja vaieldud küsimus. Kuni inimene on “terve mõistuse juures”, seni on lihtne “siis kui ta tahab”. Aga kui ei ole? Siis on üldiselt üks kindel vastus “siis kui tema häire on ohtlik teiste elule ja tervisele”.

    Kui on ohtlik iseendale? Mõned arvavad, et siis ka peaks. Mõned aga osutavad, et kuigi depressioon on üldiselt väga hästi ravile alluv haigus, siis on raviresistentseid juhtumeid. Kui sa oled 25 aastat elanud mustas augus, oled proovinud läbi kõik teadaolevad meetodid, keegi sinust ei sõltu, äkki sul siis ikka on õigus enda elust loobuda? Sellist juhtumit on Hollandi praktikas kirjeldatud, ma ei mõelnud seda kohapeal välja.

    Kas Juhan Liivi luule oleks olnud olemata? Seda me ei tea. On inimesi, kes loobuvad ravimitest, sest nad ei taha ennast muuta ja oma häiret ravida, sest “maailm pole siis enam nii ilus”. On inimesi, kes lähevad teraapiasse, et “õppida oma F-diagnoosiga elama”, mitte sellest vabanema. Me ei tea, millise otsuse oleks Juhan Liiv teinud. Kuid ma arvan, et talle ravi keelata, põhjusel, et “sa pead olema depressiivne, sest ainult nii sa võid luua surematut luulet meie jaoks”, ei ole moraalselt õigustatav. Hoiame kõigil andekatel püstolit pea juures ja nõuame “kirjuta!”. Stephen King, muuhulgas, on seda viimast olukorda oma teostes aeg-ajalt arutanud.

    Mis puutub antidepressantide jms turundamisse, siis seda turundatakse peamiselt inimestele, kelle peamine tegevusvaldkond sisaldab kokkupuudet nendega, kellele võiks olla õigustatud ravimite väljakirjutamine. Tehakse koolitusi, tutvustusseminare, jagatakse tasuta näidiseid jne. Selle kohta võiks mõnelt psühhiaatrilt / perearstilt (mõlemalt) Memokraati artiklit küsida.

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar

    Nõus Danieliga, et antidepressantide ja karkude võrdlus pole eriti hea. Soome kirjanik Veikko Huovinen on kirjutanud oma poja enesetapust raamatu, olles leinas, raamatu on avaldanud ka Loomingu Raamatukogu. Kui lihtsustada, siis jäi raamatust mulje, et poeg oli väga tundlik ja andekas mees, ent ei suutnud isa varjust välja tulla ja leida oma kohta selles maailmas. Ta tõmbus endasse, muutus depressiivseks ja lõpetas elu enesetapuga, ehkki vanemad püüdsid teda aidata nagu oskasid, ta oli psühhiaatriahaiglas ravil ja sai ka medikamente. Küllap on nii, et kui inimesel puudub elutahe, siis ei aita ka rohud – või ei sobi kõik ravimid kõigile inimestele ühtviisi, neist ei pruugi kasu olla ja olukord muutub inimese jaoks väljakannatamatuks, nii et ta ei näe või ei taha näha muid valikuid. Küsimus inimese aitamisest nii keerulises valdkonnas nagu seda on hing ja psüühika on indiviidi vaba tahte ning kaasinimeste eetika ja väärtuste küsimus, ja need – abistatava tahe/tahtmatus ja abistajate väärtused ja eetika – ei pruugi alati kokku langeda. Kuid see on vististi juba teine teema. Siiski, kui elu pidada väärtuseks, siis ei teata praegu palju paremaid viise depressiooni ravimiseks (nagu kirjutas ka Oudekki) kui teraapia ja antidepressantide kombinatsioon.

  • http://www.facebook.com/people/Peep-Ehasalu/100000185269899 Peep Ehasalu

    Ma ei pannud tähele, et siin arutelus oleks mainitud, aga
    antidepressante määrati vähemalt 15 aastat tagasi katse-eksituse meetodil. Ehk
    teisisõnu kaks kuud katsetatakse, ja kui ei mõju, siis hakatakse andma mingit
    teist. Inimese keemia olla päris keeruline, nii et kohe ei pruugi õige ainega pihta
    saada.

    Danieli küsimused antidepressantide laiemast mõjust on huvitav,
    kuid kas seda annab muust arengust eraldiseisvana analüüsida? Lisama peaks ju
    jooksvalt kogu arengu, mis inimese ajuga trikke teeb – kino, interneti, reisimine
    hulgakaupa ja suurtel kiirustel, infovoog jne. Ja siis vaatama, kas
    antidepressant on tervikpildis oluliselt suurema mõjuga või hoiab peast segi
    ühiskonda hoopis tagasi, status quole lähemal.

    Muidugi on aastatuhandeid läbi aetud ilma tablettideta ja
    võime ju küsida, et kas siis olid inimesed õnnelikumad? Kindlasti on paljud
    kuulnud väidet stiilis kuidas vanasti olid ikka kõvad naised – sünnitasid
    kartulivagude vahel ära ja siis korjasid kartuleid edasi. Aga nüüd, näe, vaja
    keerulist meditsiini. Unustatakse mainida, et lapsi suri vanasti ka nagu
    kärbseid ja naised läksid samuti varakult looja karja. Selline see elu lihtsalt
    oli. Kui antidepressant üksiku elu kuidagi kergemaks teeb, siis võib seda
    võrrelda muude tänapäeva meditsiini saavutustega. Laiemas plaanis ülerahvastame
    planeedi, üksiku tasandil ei saa kurta, kui valuvaigistist kiiret abi saab.

    Taustaks niipalju, et võtsin antidepressante u 1,5 aastat
    üheksakümnendate lõpus. Psühhiaater selgitas, et depressiooni puhul
    on tegemist reeglina kaotusega. Kaotus võib tähendada lähedase inimese surma,
    töö kaotust, eneseusu kaotust jne, ehk kaotus ja sellega kaasnev lein olevat
    märksõnad, millega püütakse hinnata erinevust tavalise stressi ja meditsiinilise
    depressiooni vahel.

    Me puhul oli lihtne, esimene laps sündis surnult ja
    depressiooni põhjuseid polnud vaja kaugelt otsida. Enne käisime kahe
    psühholoogi jutul, kellest esimene tsiteeris mureliku näoga samu raamatuid,
    mida ma isegi olin lugenud. Teine palus meil rääkida kõik ära, kasutas samuti
    palju raamatuväljendeid, kuid õnneks taipas siis psühhiaatri jutule saata.
    Psühhiaater kuulas meid veerand tundi ja kirjutas tabletid välja, soovitades ka
    palju liikuda, olla kehaliselt aktiivne.

    Enda käitumist või olekut ei oska tagantjärele hinnata, kuid
    teiste sõnul olin “normaalsem”. Töövõime oli hea, antidepressantidest
    loobumise järel mingit tagasilööki ei täheldanud ja pole neist siiani puudust tundnud. Olin ravimite ajal võibolla
    tuimem, autopiloot töötas. Usun, et oleksin ajapikku ka niisama hakkama saanud,
    aga sel hetkel tundusid tabletid mõistlik valik – midagi käegakatsutavat, kaua
    me ikka psühholoogide mõttetut juttu kuulame või püüame rääkida ümbritsevatele
    inimestele asjadest, millest nad ei taha kuulda.

    Olen näinud ka teisi, kes on “sügavale auku”
    kukkunud ja kõige halvem, mis siis teha saab, on patsutada õlale ja öelda, et
    ole nüüd mees ja võta ennast kokku, nüüd küll aitab, nüüd peab eluga edasi minema. Kord diagnoosi saanud,
    on depressioonil kombeks ka korduda. Enda puhul seda õnneks täheldanud pole,
    olen ehk juba loomu poolest tuim eesti mees.

    Nagu Daniel märkis, on endiselt palju tabusid, kuid olukord
    siiski parem kui 15 aastat tagasi. Tollal oli suhtumine kahetine – võltsreibas
    “pole hullu” või lihtsalt teema täielik ignoreerimine. Esimese puhul
    tekkis kahtlus ütleja enda vaimses tervises, sest mis mõttes pole hullu kui
    laps ära sureb? Teise puhul ei saanud aru, kuidas sinu maailma kokkuvarisemine kõiki
    külmaks jätab, ehkki mõistusega andsid endale aru, et inimesed lihtsalt ei oska
    suhtuda. Ega isegi poleks osanud.

    Palju abi oli me soome sõpradest, kelle jaoks pole teemat,
    millest ei saaks rääkida. Nad küsisid otse ja avameelselt ja see andis
    võimaluse enda murest sama avameelselt rääkida, ilmselt oli see mingi teraapia
    aseaine. Kui ma kuu aega pärast matuseid tööle naasin, siis oli abiks ka see,
    kui ülemus lihtsalt käe pihku pistis, avaldas kaastunnet ja küsis, kuidas me
    hakkama saame. Sõnum on selliste lihtsate küsimuste juures ju see, et sa lähed
    teistele korda, ükskõik mis ka ei juhtuks.

    Kindlasti aitaks suurt osa tabletitarvitajatest tablettidest
    eemale hoida lähedaste oskus rääkida ja ennekõike kuulata. Selline ameerikalik
    “do you want to talk about it” pole ehk päris eestlase loomuses, kuid
    reegel on, et depressioonis inimest ei tohi üksi jätta. Kui välja ei suuda meelitada,
    siis ole koos temaga.

    Kes see ikka juba sündides tark on, kõike saab õppida ja
    kahjuks õpetab kõige paremini isiklik kogemus. Kui siin see teema kord üles
    võeti, siis tasuks see ära kasutada ka maisemas plaanis – küsige endalt, kas te ise oskaksite lähedase inimese kaotuse või leinaga
    toime tulla? Kuidas käituksite ja mida ütleksite? Vähemalt ärge teise muret
    ignoreerige, küsimisest endastki on palju abi.

  • Aivar Laanjõe

    On väga armas lugeda väitlusi teemadel millega esiväitlejatel on ainult teoreetiline või teoloogiline kokkupuude. Veel armsam on sügavas kliinilises või kroonilises depressioonis kaaskodanikule antud soovitus “Käi jooksmas”. Kroonilises depressioonis inimene ei saa aru sinu soovituse kasulikkusest, teda ei pane huvituma endorfiinitaseme tõus või kunagi hiljem paranev olukord. Antidepressant pole asi ise-enesest ja võrdlus kipsi või plaastriga on täiesti omal kohal. Juhul kui keegi tunneb, et tema perearst kirjutab talle liiga kergekäeliselt tablette välja tuleb hankida teine arvamus ja külastada ka perearsti soovitatud psühhiaatrit/psühholoogi/terapeuti. Meil kellelgi pole välist kaugelt loetavad suitsiidimeetrit, mille näidu järgi saab operatiivselt rakendada medikamentooset ravi. Ja millist isa suitsiidimeetrist me peame kõrvalekaldeks? Kuskohas skaalal paha-tuju ; relvaraud-kurgulaes-sõrm-päästikul on see murdepunkt kuskohas on meil kellelgi üldse õigus sekkuda? Kas kõik poliitiliselt tegusad kodanikud peavad oma otsustamisõigused peatama selleks ajaks kui nad on ravimite/alkoholi/tubaka/kanepi/kokaiini/ibumetiini/aspiriini mõju all? Kas see peaks kehtima ainult riigikogule ja valitsusele või kõigile valmisõigusega indiviididele?

  • Marju

    Soovitan lugeda raamatut “Feeling good. The new mood therapy”, mille on kirjutanud David. D. Burns juba 1980. aastal. Seal kirjutatakse pikalt ka uuringutest, kus võrreldakse inimesi, kes võtavad antidepressante ja neid, kes töötavad läbi selle raamatu (n-ö teraapia iseendaga). Kõrvaltvaatajale kõlas see lause kindlasti utoopiliselt, aga kes pole depressioonis olnud, on seda raske mõista. Omast kogemusest võin öelda, et sain just sellest raamatust abi, kuna depressioonis inimene ei lenda just suure hurraaga erinevate spetsialistide uksi kulutama. Iga hommik näed vaeva, et ennast üldse voodist välja saada või tabad ennast mõttelt, kas tõesti võibki inimestel olla põhjust naeratamiseks. Sellises olukorras ei saa ükski arst kedagi käskida, et mõtle nüüd nii või naa, vastus/ravi peitub suuresti inimeses endas.

    Minu jaoks puudub antidepressantide mõte seetõttu, et minule on need olnud alati pigem probleemi leevendajateks, aga mitte ravijateks. Kuna depressioon on paljuski kinni inimese mõtlemismustrites, siis tundub mulle oma elukvaliteedi mõttes palju tervislikum ja perspektiivikam tegeleda nende mustrite ülevaatamisega ja vajadusel muutmisega, sest paratamatult on igaühel lapsepõlvest vms elusündmustest tingituna kujunenud välja mallid, mis tunduvad kuidagi lõplikud, et “aga nii ju ongi”. Ei pruugi. See raamat aitas minul neid mõttemustreid lahti muukida ja näha maailma hoopis teisiti – antidepressantidel võib olla lühiajaliselt päästev mõju, aga et asi ei korduks (mis kipub just depressiooni põdevate inimestega juhtuma), olen valinud ise just teise tee ja olen nüüd palju õnnelikum inimene ja oskan ja tulevikus n-ö haiguse kordumise ohumärke varem ette näha ja selle vältimiseks ise samme astuda. Ja ilma ravimiteta. Kahju, et seda raamatut eesti keeles ei ole välja antud, kindlasti saaksid paljud inimesed sellest abi. Ja olen 100% nõus, et depressiooni peaks suhtuma ja seda ka ravima palju tõsisemalt kui hetkel seda tehakse.