Jõulujutt

See olen mina, Fuego.  Ma seisan keset Wismari tänavat. On hämar. Minu suunas kihutab täistuledes BMW X6. Ma seisan edasi.Täpselt keset teed. Mine persse, see on residentaal, mõtlen ma. Ülem-Kassisaba. Erinevalt alam-Kassisabast on siin saatkondade piirkond ja kõrghaljastus, siin jalutavad pered. Ka mul võiks olla pere. Ja see pere ületaks siin võib olla just praegu pahaaimamatult teed.

Mul on helkuritega sulejope seljas ja ma seisan edasi. BMW ei pidurda. Mina seisan, sest mul on õigus seista.  BMW ei pidurda. Oi, kui otsa sõidad, saad litrit, mõtlen. Kas ta mind ei näe, mõtlen samas.

Džiip teeb järsu nõksu paremale ning möödub must millimeetri kauguselt, ratta alt lendab lumist paska, mis katab mu püksid põlvedeni. Uued Evisud, raisk, käib peast läbi ja ma virutan autole jalaga.

Taban tagumist nurka, saapatald kohtab plastmassi, kuid kolksatus on vaiksem, kui ma lootsin. X6 kütab edasi, lisab isegi kiirust. Kuid siis keerab nina vasakule ja rammib vastu posti. Raksatus ja siis mingi sisin ja siis vaikus. Ma astun lähemale.

Airbag on lahti, rooli taga on mingi vanaeit, liikumatu, ninast veri väljas. Gucci prill ees viltu. Talvel pimedaga? Seniil. Ma vaatan ringi, kuid tänaval pole peale minu ja lömmis bemmi kedagi, vanamutt välja arvata aga sellel on hetkel veel reboot pooleli. Või on surnud.

Ja siis lööb mu pähe terav valu, sest moor on üles ärganud ja kisub läbi küljeakna mu juukseid peast välja. “Marksist!” karjub mutt. “Tagasi,” karjun mina ning tõrjun mõrda käsikaudu eemale.

Eit lükkab ukse lahti ja kobib välja. Ta on püsti seistes sama pikk kui istudes, töntsakas kere, tagumik nagu teerulli aku. Mingid veidrad tuttidega sussid jalas. Ja lihtsalt hakkab mulle otsa jooksma nagu kana. Mingi kolm korda jookseb otsa. “Tagasi, autosse, sa valesti arenenu,” hüüan ning mul õnnestub teda eemale hoida ning lõpuks istmele suruda.

Nüüd proovib mutt autot käima panna. See ei lähe muidugi. Ma ei tea, mida teha.

Autost kostab nuuksumist, mis areneb vähehaaval ulgumiseks. “Mida sa ulud, ise tapsid just peaaegu inimese,” ütlen ma aknast sisse vaadates. Eit on pea vastu rooli pannud ja tönnib. Otsustan, et politseisse ei helista. Politsei tähendab enamasti ootamatuid arenguid ühe või teise poole kasuks. Ootamatuid.

Ulgumine jätkub. “Kuule, võta vaiksemalt,” proovin eite lohutada. Mutt luksub ja tema põskeI mööda voolab alla puudri ja ripsmetušiga segunenud pisaranire.

“Kim,” ütleb vanamutt.

“Mis así?”

“Kim on surnud.”

“Kes on Kim?”

Eit kukub jälle uluma. Ma seisan tühjal tänaval, lömmis auto ees ja taon kontsasid kokku. Külm on aga ma pole enam vihane. “Kas ma saan kuidagi aidata,” küsin.

Me jätame auto maha ja ma lähen mooriga kõrvuti mööda teed, kuni jõuame uuema telliskivist elumajani. Rõdudel vilguvad jõulutuled ja majaesine on lumest puhtaks roogitud. Eit elab kolmandal korrusel ja kui me tema korteri ukse taha jõuame, siis on see pärani lahti.

Korteris on vaikne ja jahe, elutoa nurgas helendab hääletult 60 tolline LCD, Fox Crime. Ja nüüd ma näen teda. Kim. Tugitoolis on umbes  tugeva kehaehitusega vana mees ning ei pea olema eriline koroner, et öelda, et ta on surnud.

“Oh, Kim… mu vaene Malakim,” ütleb moor, haarab surnul käest, mudib seda ning murdub põlvili. “Ta nimi oli Malakim?” küsin ma, kuigi iga küsimus tundub hetkel kohatu.

“Malakim…,” ütleb mutt, ja ta ei nuta enam.

Ma vaatan toas ringi ja näen seina peal nagis rippumas suuri tiibu.

“Me peaksime vist arsti kutsuma, et vana Malakim ametlikult surnuks kuulutada,” ütlen, kuid mutt raputab pead. “See pole nii lihtne,” ütleb ta.

“Ma pakkusin oma abi, kuid ma ei saa olla osaline inimese surma varjamises,” ütlen.

Mutt tõuseb ja juhatab mu köögilaua taha. “Istu, noor mees,” ütleb ta ning tuleb tagasi kristallist karahviniga, võtab köögikapist kaks pitsi ning valab seejärel neisse mingit täiesti läbipaistvat vedelikku. “Võta,” ütleb ta. Ma joon. See on hea ja pea läheb kergeks.

“Sa ei ole osaline inimese surma varjamises, sest Malakim pole inimene,” ütleb ta, “nagu ka mina pole inimene.”

Mutt valab uuesti pitsid täis. Ma ei ütle midagi. Imelikumaidki asju on juhtunud. Siis jään mõtlema, ja leian, et tegelikult ei ole. See on ikkagi üks imelikumaid asju praegu.

“Me olime inglid, mina Jophiel ja tema Malakim,” räägib eit edasi. Mina võtan veel lonksu sealt pitsist. Ja veel. Kuradi hea jook.

“Malakim tahtis ammu kolida mõnda Ida-Euroopa riiki, nii et 1986. aastal saabusime üle Soome lahe lennates siia,” ütleb mutt. “Kui Tallinna tuled paistma hakkasid, siis Malakim ütles, et tal on hea eelaimdus selle koha osas.” Mulle tahab aga naer peale tulla, ma peidan seda nagu oskan.

“Üheksakümne esimesel aastalt teletorni juures seisime meie teie ja sõdurite vahel,” ütleb Jophiel. “Kui ilusad me siis olime, ja surematud…” Jophiel märkab minu muiet ja käratab siis mulle, et kas ma arvan, et muidu oleks Eestis toimunud veretu revolutsioon. “Kas sa tõesti usud lihtsalt sellistesse imedesse, et riigikord muutub veretult, ilma et keegi sekkuks?”

“Ei…” ütlen ehmunult, sest ta hääl on korraga väga valju.

“Malakim oli erialalt sõnumitooja ingel, ta leidis hiljem tööd pressiesindajana,” ütleb Jophiel. “Ta töötas pankades, riigiasutustes, igal pool, mina läksin õppisin molekulaarbioloogiat ja keemiat, pärast läksin instituuti tööle”

“Kas ma saaks veel seda vedelikku,” küsisin.

Jophiel valab pitsid täis.

“See on vist mingi jumalate jook,” ütlen seepeale. “On küll, see on umbes 60000 aastat vana vein,” ütleb Jophiel.

“Miks peaksid inglid midagi õppima üldse või tööd tegema?”

“Nad ei peakski… See oli meie viga. Eesti on maailma üks ateistlikumaid riike ning me ei leidnud muud võimalust inimestega suhtlemiseks,” ütleb Jophiel.

Ma proovin ette kujutada, milline ta noorena võis välja näha, kuid tema jätkab samal ajal: “Kui Malakim oli rahvale umbes 3 aastat inimeste asju seletanud, kukkusid tal kõigepealt tiivad ära ja siis ta läks halliks, minuga juhtus sama asi, pealegi sain ma aru, et see, mis me olime, ei olnud korraga enam mõeldav, energia ei teki ega kao, see vaid muudab oma vorme…”

“Nii et sa polegi enam ingel!”

“Ma olin Jophiel, halastuse ja ilu ingel,” ütleb Jophiel. “Aga korraga ma ei saanud enam aru, kuidas saavad inglid olemas olla ja siis ma ei olnud enam.”

“Aga praegu sa oled nagu mingi vanamutt ikka rohkem,” ütlen

Jophiel on vait.

“Muutu näiteks korraks nähtamatuks,” ütlen.

“Ma ei saa,” ütleb Jophiel nukralt. Hüsteeria on kadunud ja asendumas loidusega. Üks salk juukseid ripub tal silme ees aga ta ei vaevu seda kohendama. “Ma pean oma senise käitumise pärast vabandust paluma aga ma olin endast väga väljas Malakimi surma pärast, ma vabandan, et oleksin sind peaaegu autoga alla ajanud,” ütleb ta.

“Päris hästi elate eksinglite kohta, BMW, LCD, Gucci ja nii edasi,” ütlen.

“Kui sa oled olnud ingel, siis on kaugele nägemine ja kiire liikumine nii öelda igapäevased asjad,” ütleb Jophiel. “Kui see kõik ära kadus, siis me otsisime aseaineid, ereda tänavavalguse vastu aitasid prillid, kiirelt liikuda saab autoga, televiisorist näeb kaugele,” ütleb ta.

Väljas on pime öö ja korteris on nüüd nii jahe, et kui ma oma käte peale puhun, siis mu hingeõhk muutub valgeks auruks.

“Tore lugu aga kokkuvõttes ma arvan, et ma ikkagi kutsun nüüd küll kiirabi ja politsei,” ütlen ma ning tõusen otsustavalt püsti. Jophiel ei hakka mind takistama, ta jõllitab tühjal pilgul lauda ning ta pilk on tühi.

Malakim vedeleb endiselt tugitoolis. Ma kõnnin üle vaiba ja see on nii pehme nagu Eedeni aia muru. Ma vaatan vannituppa, seal on riiulid täis šampoone, nimedega jumalate kaneel ja paradiisimesi.

Koridori uks on lahti ja trepilt kostab kellegi samme, võib olla kiirabi. Ma haaran seinalt tiivad ning jooksen nendega trepist üles. Katuseluuk on lahti. Ma olen katusel. Võtan riided ära ja panen tiivad selga. Need sobivad kuidagi hästi selja külge. Ma olen Fuego. Ma pole enam Fuego. Ma hüppan.

  • http://twitter.com/dzhoodzh dzhoodzh….

    “…aga sellel on hetkel veel reboot pooleli. Või on surnud.” :D Aitäh!

    Häid pühi!

  • http://www.facebook.com/ander.paeorg Ander Paeorg

    Hea lugu, huvitavad kujundid! Tnx! Teravat sulge ja ilusaid pühi!
    PS! Tänud oravatele, et memokraadist “rahvavaenlase” tegid, tekitas huvi ja nüüd olen nö hoolas jälgija!

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Naljakas, et jõudsin lõpuks jõulujuttu lugema vahetult peale… http://500hats.com/fear-of-flying