Mis oleks kui…

Sten Tamkivi

Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.

Muuhulgas on luuletuses read:

Kui suudad unistada sa — langemata unelmate orjaks;
Kui suudad mõelda — ilma et neist mõtteist eesmärk saaks.*

See luuletus meenus mu abikaasale, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada siinse essee eesmärkide seadmisest. Mulle tundus, et tema (ja algselt Kipling) tabasid naelapea pihta. Nimelt on mul süvenenud veendumus, et me ei oska endale Eestis sõnastada ilusaid, kaasahaaravaid ja inspireerivaid eesmärke. Ei siis kui räägivad endale toetust otsivad parteid, ega mitte ka siis, kui keegi neist pääseb kogu riiki juhtima.

Eesmärk, teatavasti, peab alati olema parasjagu suurem kui elu. Niipalju suurem, et see oleks neile, kes peavad selleni jõudmiseks kõvasti rügama, piisavalt palju parem kui tänane reaalsus. Samas siiski signaliseerides, et sihitav mäetipp on küll kõrge, aga suure tõenäosusega jõuab enamik pärast pingutust sinna eluga kohale. Vastasel korral võib juhtuda, et osa või lausa enamus ei viitsi teele asudagi.

Mäetipp on siinjuures üks liiga ilus (ja sestap ülekasutatud) metafoor, sest tal on kaks haruldast omadust korraga: ta on ühtaegu peaaegu kättesaamatult kõrgel, aga samas on täpselt teada, kus ja kui kõrgel ta on. Teisisõnu, see eesmärk on nii inspireeriv kui ka mõõdetav. Väljaspool alpinismi, olgu siis äris või riigielus kipub aga olema nii, et inspireerivus ja mõõdetavus on tavaolukordades teineteist välistavad mõisted. Range konkreetsuse puuduste kohta on öelnud hästi Stanfordi ülikooli itaalia keele professor Robert Harrison, oma Macchiavelli-teemalises monoloogis: “Reaalsust ei saa käsutada, vaid ainult võrgutada. Ja uut reaalsust ei saa välja meelitada realismiga.”

Võib olla, et teadlane rajab oma karjääri sellele, et saada Nobeli preemia, aga vaevalt, et ta sinna jõuab, kui tema eesmärgiks on saada “keskkooli-matemaatikas hindeks viis”. Niisamuti ei saa ettevõtted, mille eesmärk on “teenida omanikule kasumit”, enda meeskonda kunagi neid inimesi, kes tahaksid hoopis maailma muuta — mis sageli on tõestanud ennast viisina päeva lõpuks teenida veel suuremat kasumit, kui need, kes seadsid raha endale eesmärgiks. Ja nüüd käsi püsti need, kes läksid järgmisel hommikul õhinaga tööle ja rabasid eilsest rohkem selle pärast, et kuulsid, et meie kõigi eesmärgiks on nüüd riigina jõuda viie aastaga viieteist rikkama hulka. Või oli see vastupidi?

Äkki on meie vähe-inspireerivate või puuduvate eesmärkide probleemi juured mitte niivõrd sisulised kui lingvistilised? Eesti keeles on eesmärk “eesmärk”, punkt. Inglise keeles näiteks eristatakse selgelt termineid “goal” ja “objective“: esimese puhul on ruumi unistada ja latti tõsta rohkem, teise puhul pole kahtlust, et termini tüveks on objektiivus ehk selle saavutamise reaalne mõõdetavus. (Ja vahemärkusena, eks neid kaht ja teisigi kasutatakse praktikas ka inglise keeles läbisegi).

Tänu sellele eristusele seavadki näiteks inglisekeelses keeleruumis tegutsevad ettevõtted endale eesmärke mitmetasandilistena. Suurte ja ehk esmapilgul hullumeelsete loosungite taga (mitte sees!) on kirjas ka, kuidas nendeni jõudmist mõõdetakse. Goal tekitab õhinat, aga objective hoiab jalad maas.

Kaheosalisest eesmärgiseadmisest on edukast erasektorist palju häid näiteid. Näiteks juba 1999. aastal õpetas vähem kui aastavanusele Google’ile üks nende varaseid riskikapitaliste John Doerr süsteemi nimega OKR: (inglise k “objectives and key results”), mis on kasutusel tänini. Idee seisneb selles, et igal töötajal ja tiimil on eesmärk, mis on piisavalt kõrgelennuline, et läbi aja võiks olla selleni jõudmise keskmine edutõenäosus nt 70%. Kui saavutatakse alla poole, on lood kehvasti, aga oluline on, et tubli pingutust siiski personaalselt ei karistata. Kui keegi täidab oma eesmärgid igas kvartalis või aastal 100%, siis ei ole latt selgelt seatud piisavalt kõrgele. Ja selle natukene hullu eesmärgi juures on siis kirjas ka rida mõõdetavaid tulemusi. Et progressi saaks objektiivselt hinnata: mitte tunnete, vaid andmete põhjal.

Eks muidugi, neid peenete akronüümidega ärijuhtimise süsteeme tuleb ja läheb. Aga hiljuti sattusin rääkima Google’i personaliosakonna andmeteadlasega (data scientistsee, miks on üldse olemas selline ametimees ja mida sellest õppida Eesti riigi kontekstis, on veel üks suur eraldi teema), kes tõi nende eesmärgistamise toimimise kohta ühe muljetavaldava praktilise näite.

Nimelt on Google’i personaliosakonna üheks sõnastatud eesmärgiks: “Mis oleks kui iga meie töötaja elaks kaks aastat kauem lihtsalt sellepärast, et ta töötab meil?”. Ja siis selle taha mõtlevad tiimid ise välja, kuidas oma progressi mõõta – tasuta maiustustes ja toidus suplevate töötajate kaloritarbmise mõjutamine, spordi propageerimine, hiid-linnaku transpordi suunamine bussidelt jalgratastele või midagi muud.

Ja siin oligi minu ahhaa!-hetk, mida tahtsin lugejaga jagada. Vaadake uuesti selle eesmärgi sõnastust:

“Mis oleks kui…” (ingl k “What if…”).

Paari pisikese sõnaga võetakse alustuseks pinged maha. Keegi otseselt ei luba kahte lisa-aastat, aga ometi on kogu meeskond korraga ühel lehel selle punkti osas, kuhu tahetakse jõuda ning millest pigem mööda põrutada (no mis see neli või kuus aastat keerulisem oleks, kui kaks peaks õnnestuma?).

Mis oleks kui me oma rahva ja riigina ka jätaks enda eesmärkidele rohkem hulljulget lõtku sisse? Annaks üksteisele ruumi katsetada ja ebaõnnestuda, peaasi, et suund on see, milles kokku leppisime? Mõtleme oma ühistele eesmärkidele hierarhias: millest me koos unistame ja kuidas me oma progressi mõõdame.

Samamoodi kui lugejal on ka minul suva sellest, millisel kohal Eesti paikneb mingis edetabelis, olgu selleks SKP inimese kohta, konkurentsivõime, õnneindeks või inimareng — seni, kuni puudub kontekst, miks me sinna paremale kohale püüdleme.

Mul puudub huvi narrida Andrus Ansipit või kedagi teist selle eest, et tema siiras huvi on alati mõõdetav “objective‘, aga tal puudub unistav “goal“. Ja ma usun, et Eesti demokraatia suudab esile tuua järgnevail aastail ka neid haritud ja hästi informeeritud riigimehi, kes suudavad maalida nende mõõdikute ümber ja kohale puuduva konteksti.

“Mis oleks kui…” vabastab.

Memokraadi kaasautori Sten Tamkivi essee ilmub samaaegselt ka Arengufondi mõtteraamatus

  • Tõnis Vaher

    Hea artikkel, kuid vaimusilmas juba näen seda poliitikut jooksmas läbi delfi-debiilikute poolt moodustatud kadalipu, kes annab “mis oleks kui…” valimislubaduse.

  • Kaur Kender

    mis sai sõnaga “siht”? nagu väljendis “siht pühitseb tee”.

  • Kaur Kender

    goal, objective, target – siht, eesmärk, sihtmärk

  • Toomas Trapido

    No aga unistaks siis kasvõi siinsamas – mis võiks olla need eesmärgid? Ma tulistan nii puusalt. Eestis on kõige tervemad (oodatav eluiga x tervelt elatud aastate arv vms) inimesed kogu maailmas 10 aasta pärast. Eestis on 5 aasta pärast materiaalne küllus, st kõigi inimeste baasvajadused on kaetud. Eestist alustanud ettevõte on 3 aasta pärast maailma kõige kiiremini kasvav börsifirma turuväärtusega vähemalt 100 miljardit USD. Eestis on riigi-, tervishoiu-, haridus- jt asutustega suhtlemine 90% juhtudel meeldiv. Eesti on suutnud esimesena maailma rahvastest üle saada ajaloolisest traumast ja sellega seotud hirmudest ning teeb oma otsused hirmuvabalt. Eesti võidab jalgpalli MMi. Mis veel?

  • Tiit Paananen

    Jah “siht” on minu meelest järjest enam kasutusel. Hr Ansip oli hiljuti Amchami luncheonil ja päris kibe oli tõdeda, et valitsuse tulevikuslide oli praktiliselt tühi.

    Eesti siht võiks olla tõepoolest tervisega seotud. Siis saame siia ka juurde inimesi, kes oma tervisest hoolivad. Ehk inimesi keda me siia ka päriselt tahame.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aitäh, “siht” on puuduv lüli küll. Enne eesmärgistamist võiks julgemalt sihti (sihte?) seada.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Ahjaa, ja muidugi t-särgid:

    SIHT HAPPENS

  • Erik Hanson

    Mul tundub, et ausatel, avatutel ja sotsiaalselt tundlikel inimestel on kergem unistada ja seada sarnaseid sihte. Need isikuomadused ei ole tänases Eestis eriti populaarsed. Veelgi enam, täna ruulivate kombinaatorite hulgas mõjuksid nad lausa naeruväärsetena.

  • Marju Unt

    Tore lugu ja vajalik diskussioon!
    Juhtimisterminoloogias on siht (goal) ja eesmärk (objective) erinevalt mõistetevad. Siht on visionäärlik pikk perspektiiv, liikumise suund.
    Eesmärgil peab olema 3 omadust, mis ta rangelt võttes eesmärgiks teevad. Eesmärk peab olema

    1) mõõdetav (ajas ja ühikutes), (N: võtaks 2013. jõuluks maha 5 kilo!)

    2) saavatatav, (5 kilo on selle ajaga saavutatav, 15 vist mitte)

    3) väljakutsuv (challenging). (0,5 kilo poleks vast eriline väljakutse, mille nimel pingutada!)

  • Indrek Maripuu

    Hea essee! “Mis oleks kui…?” on võimas küsimus inimeste kõige paremas mõttes unistama panemiseks, kuid ikkagi on sellisel kujul mõtlemine paljudele üpris suur väljakutse. Ma isegi ei pea praegu silmas riigi tasandit – ka oma igapäevaste tegemiste või oma organisatsiooni osas oleme nigelad unistajad. Ikka eelistame ja unistades olla jalad maas. Millest see tuleb? Haridusest? Geenidest?

  • Aune Past

    Mis oleks kui… kaob ära meie kasvatuse stiilis juba lapseeas. Kui palju me vanematena või õpetajatena võtame aega, et esitada küsimust: mis sa arvad? Me küsime ikka: mis on vastus? Kui ma veel tudengeid õpetasin, siis nägin igal sügisel hullu vaeva, et noored krambist valesti vastata lahti saaksid. Ma pidin muudkui kordama: küsimus on, mida sa arvad. Siin ei ole valesid vastuseid. Sama sein on enamasti ka täiskasvanute kommunikatsioonikoolituste alguses. Mis oleks kui sul oleks oma arvamus ja sa julgeksid seda välja öelda? Mis oleks kui me aktsepteeriksime teise õigust arvamusele, mis meile ei meeldi? Steni arvamus, muide, meeldib mulle täeiga.

  • Allan-Hermann Pool

    Pakuks omalt poolt järgmise sihi – mis oleks kui Eestist saaks parim keskkond eneseteostuseks? Olgu selleks eneseteostuseks siis perekond või haridus või oma ettevõtte loomine. Sihina jätaks see igale inimesele tõlgendamisruumi, kuid riigil on see võimalik mõõdetavateks sihtmärkideks taandada.

  • Pingback: Vasalemma Vald » Sten Tamkivi – Mis oleks kui…()

  • Aivi Ross

    Mis oleks kui sõnastaks ära need asjad mille üle me oleme uhked. Ja õpiks siis rääkima lugusid sellest, mille üle me oleme… Näiteks, kui lugesin Eesti Ekspressist, kuidas Skype’i “tehti”, siis ma olin nende metsikute inimeste üle uhke. Nad ei mänginud töötegemist, vaid tegid. Mulle meeldiks, kui Eesti Rahva Muuseum jutustaks seda lugu ühena paljudest.

    Mis oleks, kui oleks uhkusega see lumehane hoidja, kes kannab vanaema või vanaisa mantlit, selle asemel, et muretseda endale keskmist aastapalka maksev käekott?
    Mis oleks, kui teeks kogu aeg järjekindlalt ära need 20% asjadest, mis annavad 80% tulemust ja mitte vastupidi?
    Mis oleks, kui terve Eesti oleks Mindvalley?

  • Gustav Liblik

    sten räägib, et eesmärgi saavutamise järgselt kehtiv reaalsus peab olema piisavalt palju parem ja ahvatlevam sellest reaalsusest, milles ollakse eesmärki seades.

    ilmselt oleksid paljud eestlased nõus, et võiks ju teha kihvtimat tööd ja elada paremini, aga eesmärkide püstitamise juures tekib probleem.

    kõrgelennulist eesmärki on raske püstitada, kuna tunneli otsas on liiga vähe valgust ning eesmärgini jõudmist peetakse pigem ebarealistlikuks. seega mugavam ja lihtsam jääda sinna, kus parasjagu ollakse. samas madalama eesmärgi täitmisega saavutatav reaalsus ei ole piisavalt palju parem sellest reaalsusest, milles ollakse eesmärgi püstitamise ajal. ja kui ongi palju parem, siis ei viitsita selle nimel palju rabeleda, kuna eesmärk ju keskpärane ja sellest tulenevalt ka loobutakse lihtsamalt.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Approve.