Emafirmade isamaa

Startups Founded by Global City

Illustratsioon: maailma stratuppide sünnilinnad Crunchbase andmebaasis. Richard Florida artiklist The New Global Start-up Cities.

Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale. Sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt õnnestuks kallutada need firmad registreeruma Eestis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Minu subjektiivselt kallutatud valimisse sattus 12 firmat*, kes on viimastel aastatel tõstnud rahvusvahelist riskikapitali, loonud sadu töökohti ja hoogsalt kasvatanud müüki välisturgudel – kriteeriumid, mis minu arust võiksid kirjeldada just selliseid ettevõtteid, mida Eesti majandus üha rohkem vajab.

Tulemuse võib kokku võtta lühidalt nii: olukord on selles mõttes kehv, et vastandina müüdile meie parimast ettevõtluskeskkonnast, ei püsi paljud väga head firmad enam siin. Ja teistpidi pole olukord lootusetu, sest nende firmade muredest koorub välja rida konkreetseid lahendusi, mis meelitaksid neid ja nende järel tulevaid firmasid siia jääma.

Tundes kõikide nende firmade asutajaid isiklikult, tean, et nad on oma kodumaa patrioodid ja defineerivad ennast uhkelt #EstonianMafia-nimelise nähtuse liikmetena. Oma äris on nad edukad, sest teevad kaalutletud pragmaatilisi otsuseid, mis on nende firma jaoks parimad.

Startuppide reaalsed mured

Selline kiire küsitlus ei pretendeeri muidugi teadustööle (kui mõni majandus- või ökonoomikamagistrant tahaks selle tõsiselt ette võtta, oleks see ainult tore), aga mõned suundumused tõusid siiski kiirelt pinnale:

Juriidiline peakontor ehk emafirma on see keha, millele kuuluvad kõik teised rahvusvahelise firma moodustavad tütarfirmad-kontorid, kuhu laekub investorite raha ja konsolideeritakse käive. Selles kehas on optsioonid töötajatel ja võimaliku lõpptulemuse korral müüakse või noteeritakse see börsil. Eestis on juriidiline peakontor vaid kolmandikul küsitletud firmadest (4/12). Ameerika Ühendriikides viiel ja Suurbritannias kolmel.

75% (9/12) kaalus Eestit oma juriidilise asukohamaana tõsiselt. Järelikult on enamike otsuste taga põhjust eeldada kainet analüüsi, mitte vaid emotsionaalset lootust, et mujal on rohi rohelisem. Ja positiivsena võib loota, et riigi poolt keskkonda parendades annab neid valikuid edaspidi mõjutada.

Sisuline tegevus on samas kõigil firmadel kodumaal käimas: vaid ühel pole Eestis ühtegi töötajat ja enamikul jääb Eesti töötajate osakaal lausa 50-80% vahemikku kogu kollektiivist. See tähendab, et isegi kui käive ja investeeringud ei maandu esmalt Eestisse, tilguvad need hiljem osaliselt siia tööjõukuludena – mis näiteks Skype’i-mõõtu kasvanud arenduskeskuse puhul tähendab kümneid miljoneid maksueurosid aastas.

Huvitaval kombel on ka 3/4 Eesti emafirmaga startuppidest välismaal töötajaid ja suurem osa nendegi müübikäibest tekib välismaal, ehk siis ka sedapidi puudub juriidilise ja sisulise asukoha vahel tugev seos.

Hea on kuulda, et keegi küsistletutest ei planeeri/prognoosi oma Eestis toimuva äritegevuse (peamiselt tootearendus) kadu järgmise viie aasta jooksul. Kõige pessimistlikum arvas, et see langeb ehk 10%-le töötajatest.

Investeeringutest rääkides on nimetatud tosin ettevõtet tõstnud avalikel andmetel siiani 42 miljonit EUR ($58M) riskikapitali. Eesti emafirmad on saanud 5.9M EUR (14%) otseinvesteeringuid ja 36M EUR investorite raha on läinud angloameerika riikides registreeritud firmadesse.

See, miks Eesti emafirmadega startuppidesse jõuab proportsionaalselt vähem investeeringuid (33% firmadest sai 14% rahast), on väärt eraldi uurimist. Hüpoteesidena pakun, et firmasid kolitakse mujale pigem hilisemates faasides (s.t Eestis olevad varasemad, kõige esimese ringi investeeringud ongi väiksemad ja see on OK) ja teiseks, et kui investorid on nõus Eestisse investeerima, siis nad oluliselt diskonteerivad firmaväärtusti tulenevalt asukohast.

Eestis emafirma hoidmise eelistena näevad ettevõtjad üsna ootuspäraselt alljärgnevat:

  • üldiselt lihtne ja atraktiivne maksusüsteem. Samas nt ettevõtete tulumaksu puudumine muutub huvitavaks alles siis, kui ettevõte on hakanud kasumit teenima — ja omab firma asutamise hetkel vähem kaalu.
  • firma kiire registreerimine
  • elektrooniline asjaajamine
  • odav professionaalne abi (raamatupidajad, audiitorid, juristid)
  • targad ja veel suhteliselt soodsa palgatasemega töötajad
  • ligipääs ELi toetusvahenditele oma arenduse kiirendamiseks

 

On aga oluline märkida, et mitmed neist plussidest on pigem harjumused, mis puudutavad ettevõtjaid endid ja nende Eestis paiknevaid investoreid. Need aga kaotavad oma tugevuse niipea, kui pilti siseneb välismaalasest osapool. Välisinvestor või mõnest teisest riigist palgatud tippjuht, kellel puudub varasem kogemus Eesti seadustega ja ID-kaart elektroonilise asjaajamise nautimiseks, ei suudaks täna enamikku neist plussidest loetleda ega isegi tõsiselt võtta.

Eesti keskkonna miinustest toon esmalt välja need, mis on riigi enda kontrolli all:

  • töötajatele optsioonide väljastamine ja maksustamine on jätkuvalt segane, kolme-aastane vestingutähtaeg tundub laest võetud, ettevõttele tekivad enne seda prognoosimatud erisoodustusmaksu-riskid jne. Isegi kui Eesti startup seda keskkonda ignoreerib ja varajaste töötajate tulevikuosalused lepitakse kokku kas aumeeste vahel või lihtsas võlaõiguslikus vormis (kus sageli keeratakse määramatu erisoodustus-risk töövõtja kraesse!), siis tõsised investorid nõuavad selgust.
  • kõrged tööjõumaksud, eriti sotsiaalmaks ja töötuskindlustus. Tekib kiusatus ka Eesti töötajaid hoida mõne välisfirma palgal, kui need firmad gruppi juba tekkinud on.
  • mitmete topeltmaksustamise lepingute puudumine takistab IT-teenuste eksporti Eestist ja tekitab teistpidi maksuriske mujal asuvatele investoritele.
  • jäik kahetasemeline juhatuse ja nõukogu süsteem, mis erineb Ameerika investorite nõudest jagada lepinguliselt ühe ainsa “board of directors” kohad.
  • erinevate aktsiaklasside lahendamise keerukus (common & preferred stock) ja ümbernurga-struktuurid ka teiste riskikapitali-maailmas tavaliste kokkulepete jaoks (liquidation preferences, anti-dilution jmt).
  • negatiivse omakapitali keeld, mis segab kiires kasvufaasis firma struktureerimist — liiga lihtne on ka firmal, kes suudab oma tegevust finantseerida, sattuda tehniliselt pankrotiseisu.
  • raske leida kohalikku/Euroopa kasvurahastust ja ka kohalikud kommertspangad on alustava ja IT-firmale tüüpiliselt varadeta ettevõtte teenindamisel paindumatud
  • välisinvestorile Eesti väärtpaberikonto avamine on “uskumatu seiklus”, kus paremal juhul pääseb notariaalsete volitustega, aga eriti hulluks läheb kui investor on väljastpoolt Euroopa Liitu. Ilma Eestis asuva kontota ei ole võimalik Eesti firmal osanikku EVKs registreerida.
  • tegutsedes reguleeritud valdkonnas (nt finants, maksed) on Eesti regulaatorite reaalne rahvusvaheline kogemus puudulik.

 

Kõlava refräänina nimetasid 100% küstletutest probleemina ühte ja kõige suuremat: Eesti keskkonna tundmatus välisinvestorite jaoks. Selle üle tunnevad muret ka need, kelle firma on täna Eestis, sest nad näevad, et teatud piirist suurema kasvukapitali kaasamisel suureneb ka neile surve kolida. Mõneti on see meie noore vabariigi ja veel noorema ettevõtluskultuuri puhul mõistetav, aga samas ka selgelt probleem, mille lahendamine ei ole ühegi konkreetse startupi võimuses. Ekstreemsemate näidetena toodi välja kogemus Eesti advokaadiga, kes oma kliendist Ameerika investorit aktiivselt veenis, miks siinne keskkond ei sobi riskiinvesteeringuteks, ja ühe välisinvestoriga, kes ka pärast iseseisvat uurimist ei tahtnud uskuda, et Eestis puudub ettevõtetel kasumimaks tagasi investeeritud rahalt.

Ettepanek konkreetseteks sammudeks

Ülaltoodut sünteesides ja et mitte jääda vaid virisema, nagu viimasel ajal kriitikuile ette heidetakse, pakuksin välja mõned konkreetsed sammud, mida Eesti riigis ettevõtluskeskkonna eest hea seisvad inimesed võiksid tõsta kõrgele kohale oma 2014 aasta tööplaanides. Vabandan, kui sel nimekirjal on mõnevõrra “tehtagu!”-maik juures, aga ma kardan, et sellise mastaabiga süstemaatilisi reforme riigis ei suuda ükski erafirma ette võtta omapäi. Ja õnneks on meil piisavalt juba olemasolevaid asutusi, kes on deklareerinud oma huvi kuulda, kuidas nad Eesti ettevõtteid aidata saavad. Palun, näiteks nii:

1. Süstemaatilne töö välisinvestoritega, kes võiksid investeerida Eesti idufirmadesse. Sihikule võtta Eesti firmad, kes on välisinvestoritelt juba raha tõstnud, ja seejärel nt Top50 Euroopa ja USA äriinglite ühendust ja riskiinvestorit, samuti neid teenindavad Eesti ja nende kodumaa juristid. Töö eesmärgiks võiks olla, et

  1. esmalt kaardistada nende emotsionaalsed hirmud ja praktilised probleemid Eestisse investeerimisel
  2. kokku panna tegevuskava konkreetsete sammudega, et neid adresseerida (kas sisulisi takistusi eemaldada või alusetuid hirme aktiivse kommunikatsiooniga likvideerida)
  3. neid reaalselt integreerida Eesti e-keskkondade hüvedesse (koolitada, väljastada soovijatele mitte-residendi ID-kaardid, jne). (Selgub, et mõned startupid on selliseid “stardipakette” juba lasknud oma juristidel oma investorite jaoks toota.)

 

2. Eesti äriseadustiku audit rahvusvaheliste era-investeeringute nurga alt. Nagu näiteks tarkvaral on oma loomulik elutsükkel ja ei ole ime kui seda iga 5-10 aasta tagant peab muutunud keskkonna jaoks ümber kohandama või -kirjutama, siis võiks sellisena käsitleda ka meie seadusandlust.

Oleks paras üle vaadata maailmas üha standardiseeruvad erinevate investeerimisringide (seed, venture, growth, etc) ja osapoolte (inglid, riskikapitalistid jne) tehingustruktuurid aastal 2014. Mis neist asjadest tegelikult täna Eestis töötavad ja millised mitte? Kas tavapärasest startupile pakutavast term sheet-ist saaks Eestis legaalselt ellu viia 10% või 50% või 80%? Ja millised võiksid olla muudatused seadustes, et Eesti firmad saaksid kapitalile ligi kodumaalt lahkumata?

Esmasteks värskendamisevajaduses punktideks oleksid: juhatuse-nõukogu struktureerimine, negatiivse osakapitali keeld, optsioonide maksustamine. Sealt edasi aktsiaklassid jm.

3. Topeltmaksustamise lepingud. Eksportivad ettevõtjad oskavad täpsemalt öelda, milliste riikidega ja millistes valdkondades on probleemid kõige suuremad. Minu isiklik kogemus piirdub California osariigiga, mis ei tunnista kõiki USA föderaalseid topeltmaksustamise-vastaseid kokkuleppeid Eesti Vabariigiga. Siit võiks kooruda vägagi taktikaline tegevusplaan meie välisministeeriumi ja saatkondade majanduspoliitikasse?

* * *

Rahandusminister on hiljuti seletanud, et 25 miljoni EUR jagu maksuauku tuleks täita sellega, et pätte rohkem pitsitada. Jah, muidugi, midagi neilt kindlasti saab, kuni nad leiavad uued augud ja järgmisena “radari all lendavate” 999 eurosteks tükeldatud petuarvete püüdmiseks tuleb ka ausal ettevõtjal varsti detailselt deklareerida superandmebaasi juba iga arveldatud sent. Jutt sellest, et käibemaksureform on suunatud ausa konkurentsi tagamisele ei ole ju ideloogiliselt samuti halb. Siin on ainult üks teine aga: need firmad, kelle muresid siin täna vahendan, ei konkureeri teiste käibemaksukohuslastega Eesti siseturul, vaid kogu maailmaga.

Meelde kipuvad vanasõnad lapsest ja pesuveest või raiumisest ja laastude lendamisest. Ja see noortest firmadest laastude lendamise protsess juba kahjuks käib, mitte ei oota järjekordet “ärge virisege, ettevõtjad-kaabakad, et teil kõigil jälle natuke ebamugavam on”-testi.

Need mõnikümmend miljonit tänast “auku”, ja sadu miljoneid rahvuslikku rikkust tulevatel aastatel lebavad veel käeulatuses. Tuleb edasi näha vaeva, et Eestis oleks samm-sammult üha enam selline keskkond, mis on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Väikeriikide näidetest rääkides on ehk Singapur tuntuim neist, kes on võtnud emafirmade koondamise enda õigusruumi prioriteediks ja mõõdab oma edu protsendiga kõigist välisfirmadest, mille Aasia peakontorid on valinud just neid. Eesti võiks meie unistustes samasugust Euroopa Liidu tugipunkti pakkuda nii idast kui läänest laienevatele firmadele. Ja selleks, et suurele hulgale maailma ettevõtjatele atraktiivsemaks muutuda, ongi hea esimene proovikivi, et meie enda hoogsalt alustavad firmad ei oleks sunnitud juriidiliselt Eestist lahkuma.

* Selle posituse aluseks olevad andmed tulid #EstonianMafia väärikatelt firmadelt: GrabCAD, Transferwise, ZeroTurnaround, Erply, Weekdone, Plumbr, Fortumo, Pipedrive, RealEyes, Fits.me, MetaMed, Now!Innovations. Suur tänu aega leidmast, Kristo Käärmann, Jevgeni Kabanov, Kristjan Hiiemaa, Jüri Kaljundi, Priit Potter, Rain Rannu, Urmas Purde, Mihkel Jäätma, Heikki Haldre, Jaan Tallinn ja Üllar Jaaksoo.

Sten Tamkivi on Memokraadi kaasautor.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jaanuaris võiks küsida sisulisi kommentaare kõrvale. Sh 2015 RK valimiste erakondade rahandus- ja maj-pol peatükkide eeldatavailt autoreilt, ja mõnest ministeeriumist. Valdavalt on sinu ettepanekud praktilised ja ideoloogilisi vaidlusi mitte-eeldavad (nojah, alati on võimalik öelda, et Eesti misiganessüsteemi eelis on ühetaolisus ja lihtsus ning sellega seista vastu igale ideele), v.a v-o mitteresidendi id kaardid.

    Eraldi teema on minu arust tööjõumaksud. Töötuskindlustuse osas on “vastuargumendi” ulatus selge – keegi ei kahtle ju kindlustusskeemi vajalikkuses (vähemalt üldiselt mitte), pigem on vaidlus määra tõstmise/langetamise üle, seos majandustsükliga, reservide maht jne. Sotsiaalmaksu suurus on teine ja ühtlasi minu (enda) seisukohast vähem läbiarutatud teema. Küllap oleme üksmeelel, et probleem pole Eesti liiga suures sotsiaalkulude määras – OECDs on madalam Iisraelis, Islandis ja Koreas http://stats.oecd.org/Index.aspx?DataSetCode=SOCX_AGG Probleem on selles siis, kuidas solidaarne ravi- ja pensionikindlustus kokku kogutakse, st iga töötaja sissetuleku pealt ja tööandjalt. (tööandja vs töövõtja maks on siiski semantiline vaidlus. Kuigi olen ka ise minevikus arvanud, et võiks olla osaliselt töövõtja maks, et töövõtja tunneks maksupiitsa oma turjal ja huvituks seeläbi rohkem ka selle kujunemise poliitikast). Atoneni seisukoht (vähendada tulude maksustamist ja kasvatada tarbimise maksustamist) on samuti midagi, mis kunagi oleks mulle sümpaatne olnud, aga viimase majanduskriisi õppetund oli paljude arvates pigem vajadus vähendada riigieelarve vahetut sõltuvust majandustsükli tulupoolest, st käibemaksust. Teeb väikese riigi fiskaalpoliitika ülivolatiilseks, mida ka kriisiaastate eelarveplaneerimise võimatus näitas). Ehk siis teisti, kuidas siis sotsiaalmaksu asemel rahastada solidaarsuskulusid? Mikroettevõtjana (7 töökohta, kõik Eesti mõistes “kõrgepalgalised”) on mulle muidugi sotsiaalmaksu barjäär uute töökohtade loomisel ka mulle ilmne, aga mul pole väga produktiivseid ideid, kust see raha asemele võtta. See peaks siiski olema võrdlemisi solidaarne maksumeede.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aitäh ja paar kiiret vastust:
    E-residentsusega on loodetavasti hästi. Jäi silma, mida ütles Juhan Parts Taavi Kotka tiimi tehtud infoühiskonna arengukava 2020 tutvustades: “Esimene – virtuaalne e-residentus, mis on põhimõtteliselt kontseptsiooni tasandil olemas ja me loodame, et me järgmine aasta suudame selle realiseerida. See põhimõtteliselt peaks tähendama seda, et Eesti nii-öelda ID-kaardiga, turvalise ID-kaardiga seonduvad võimalused, teenused nii avaliku kui erasektori poolt, Eestist ja mitte väljastpoolt avada tegelikult kõigile maailma kodanikele.”

    Nõus, et tööjõumaksud on eraldi teema, ja võib-olla on see isegi viga seda siia diskussiooni sisse tuua, sest võib tõmmata hoo maha ka lihtsamate punktide lahendamisel – aga ettevõtjatele läheb korda, mis teha. Pole nüüd paar aastat aktiivselt ise mõelnud selle peale, aga viimati mäletan, et kõige loogilisem kombo tundub siiski sotsmaksu lagi (eksportiva tippspetsialisti, mitte üksiku tippjuhi palgatasemelt) + tarbimise maksustamise katsetamine luksuse otsast (see pole nii volatiilne kah).

  • Jaanus Arukaevu

    Spetsiifilised startup-teemad ning üldisemad Eesti ühiskonna arendamise teemad tuleks kahes eraldi kuhjas.
    Muudatuste läbiviimiseks ja stabiilsuse tagamiseks on vaja legitiimsust, mis nõuab mõlema “kuhja” erinevat konsultatsiooni- ja surveprotessi.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    e-residentsuse üle hea meel, see on kindlasti hea asi.

    sotsmaksu lae osas ei oska numbreid pakkuda. Sotsmaksu osa riigituludes on väga suur, ka ilma töötuskindluseta – 1.9 mlrd EUR. Igasugune püsiv kärbe sellest on valus ja kindlasti väga raske paigata – ainult mõne teise väga solidaarse (st laia maksubaasiga) maksu abil, nt automaks jm sarnased. Mulle tundub pigem mõistlikum loobuda maksusüsteemi ühetaolisusest (mida ma ideoloogiliselt endiselt eelistan, aga oletame, et me ühiselt arvame, et ettevõtluse soodustamine on niivõrd oluline, et väärib küünlaid) ja kehtestada käibe- või ajatingimusega (nt kuni xxxk EUR aastatulu, esimesed 1.5 tegevusaastat jne) erandeid. Olgu siis sotsiaalmaksu tasumisega alustamise edasilükkamine või mingi muu ajutine maksurežiim, mis on eelnimetatud tingimustega seotud. Aga need ei toeta muidugi toimivaid, st emaettevõtteid, vaid on suunatud ettevõtluse alustamise ja sustainimisega toetamiseks.

  • ulokallas

    Välismaalt kapitali meelitamine on kindlasti oluline ja samas ka väga keeruline töö ja kõik esitatud ettepanekud on kaalumist väärt. Ma aga lisaksin nendele mõtetele veel ühe dimensiooni. Eesti on tõenäoliselt maailma kõige ebaefektiivsem riik kohalikul turul olemasoleva kapitali ärakasutamiseks. Üle 90% meie peamisest institutsionaalsest kapitalist (pean silmas 2. samba pensionifonde) on investeeritud välismaale ja praeguse süsteemiga ei ole võimalik, et see iseenesest muutuks. Võrdluseks Soomes on kohalikule turule investeeritud 40% ja Rootsis 55%. Ilma institutsionaalse kapitalita ei suuda me aga tõmmata kaasa ka ettevõtete ja eraisikute vabu vahendeid – tulemuseks ongi, et meil istub 10 miljardit pangahoiustel. Eesti jaoks on 10 miljardit suur summa. Nendest summadest osa võiks olla palju suurem osa investeeritud kas Eesti ettevõtete noteeritud väärtpaberitesse või fondifondidesse, mõlemat kanalit pidi liiguks raha riskikapitaliturule ja läbi seda kõige rohkem raha vajavatesse ettevõtetesse. Seda kõike on võimalik saavutada, ja valitsusele on esitatud ka konkreetsed ettepanekud, praegu pole aga toetust veel leidnud.

  • Kaur Kender

    Kõva, Sten! Kui sa ei ole mingil arusaamatul põhjusel kuri või vihane siis on sul endiselt üks vahedamaid mõistusi, kellega on au kohtuda olnud. Väga kõva lugu. Respect. Asloo, minu meelest on siin väga palju kiiret ja praktilist. Keep pushing, ja see teeb eestist reaalselt mõnusama koha.

  • Mihkel Uus

    Artiklis hea sissejuhatav kiirpilk probleemistikule professionaalilt. Küsimused topeltmaksustamise vältimise lepingutest ning neg.equity kohta on vägagi asjakohased. Meie topeltmaksustamise vältimise lepingud on reeglina ikka väga allutatud teise poole regulatsioonile läbirääkimiste käigus (vt. nt. Holland ja nende kinnisvara (ok, mitte tech venture) maksustamise regulatsiooni kohaldamine mis on toonud neile palju emaettevõtete registreeringuid ka Eestist). Ka neg.equity küsimuse tõlgendus on meil pigem industriaalajastust – kui paljudel ettevõttel usaldusväärsuses ja maksevõimelisuses tagab omakapital tegelikult Eesti väikeettevõtluses? Ei ole tõesti otstarbekas formaalselt sätestada kapitali struktuuri vastavusnõuet olukorras kus suurimad potentsiaalsed kaotajad riskiettevõttes naguinii arvestavad ettevõtte sisulise väärtusetusega algperioodil ning teisalt ka muudel väikeettevõtetel on omakapital harva sisuliselt tagatud. Küsimus on piiritlemise kriteeriumites – finantssuhtarvudes on mitmeid valikuid mis iseloomustavad jätkusuutlikust paremini, paindlik klassifikatsioon ettevõtete osas on mõttetöö fookus muidugi. Paindlikud lahendused pole kahjuks olnud enam regulaatorite tugevuseks viimati…

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Jäi täna silma üks hea relevantne link – USA startupide-jurist seletab lihtsas keeles uue firma moodustamise valikuid:
    * peatükk Incorporation siit: http://startuplawyer.com/incorporation/if-i-launched-a-startup-in-2014
    * ja spetsiifiliselt “why Delaware” näide, mis ühe (osa)riigi puhul loeb, siit: http://startuplawyer.com/incorporation/top-5-reasons-to-incorporate-in-delaware

  • Tormi Tabor

    Belgia juurtega, kuid Bostonis peakontorit pidava Acquia asutaja ja CTO Dries Buytaert kirjutab täpselt samadest asjadest üldisemalt Euroopa kontekstis: http://buytaert.net/entrepreneurs-not-the-government-will-save-europes-economy

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aitäh jagamast – Euroopat vaadates on tõesti mõned kihid probleeme veel (ühisturu reeglid jne). Driesiga nõus ka abstraktsemate murede pärast (egalitaarsem & riskivõtmist soosiv ettevõtluskultuur), aga samas mulle tundub, et Eestis on sellega juba täna paremini kui “vanas” Euroopas. Sestap tahakski konkreetsemaks ajada, et mis asjad veel korda teha tuleks järgmise sammuna – mis punktid, mis seadustes või eelarvetes.

  • Pingback: SAFE – what is it? (in Estonian) | LegalBooster()

  • Väino Reinart

    Kõigepealt tahaks tänada Välisministeeriumi head
    koostööpartnerit Sten Tamkivi Eesti investeerimiskeskkonna kitsaskohti
    analüüsiva kirjutise eest. Nii nagu ettevõtjad, püüame ka meie
    Välisministeeriumis oma võimaluste piires Eestile atraktiivsust lisada. Infotehnoloogiaettevõtete
    rolli Eesti tutvustamisel kindlasti ei saa alahinnata, mistõttu
    infotehnoloogiafirmade ees seisvate probleemide lahendamine on nii
    Välisministeeriumi, kui ilma igasuguse kahtluseta ka teiste valitsusasutuste
    oluline igapäevaülesanne.

    Konkreetselt Välisministeeriumi tegevusvaldkonda puudutava
    osas tahaks omalt poolt veidi selgust tuua topeltmaksustamise vältimist puudutavate
    lepingute, ehk suupärasemalt maksulepingute, temaatikasse. Rangelt võttes
    räägib neid lepinguid läbi küll Rahandusministeerium, võimalikke sihtriike nii
    Välisministeeriumi kui ka ettevõtlusorganisatsioonidega eelnevalt läbi arutades.
    Üldjoontes võime me senist tegevust maksulepingute osas pidada edukaks, täna on
    Eestil maksulepingud sõlmitud 56 riigiga, kusjuures pisut üle 86% Eesti
    väliskaubandusest toimub just nende riikidega. Olulisematest
    kaubanduspartneritest on maksulepingud puudu Venemaaga ja Jaapaniga. Need
    lepingud ei ole puudu mitte seetõttu, et Eesti ei oleks soovinud neid sõlmida,
    erinevatel põhjustel ei ole meie partnerid neid lepinguid, või Venemaa puhul
    selle lepingu jõustamist, seni vajalikuks pidanud. Mis kuidagi ei tähenda seda,
    et me oleksime neist loobunud. Näiteks Jaapaniga lepingu sõlmimise vajadus oli
    olulisel kohal päevakorras nii välisministri kui ka Vabariigi Presidendi
    käesoleval aastal toimunud visiitidel Jaapanisse. Venemaaga on meil maksuleping
    teatavasti olemas ja ka Riigikogu poolt ratifitseeritud, paraku ei ole Venemaa
    seda lepingut omalt poolt jõustanud.

    Eestisse tehtud investeeringute lähteriikide ja Eesti
    isikute poolt tehtud välisinvesteeringute sihtriikide osas on olukord
    maksulepingute osas üldjoontes sarnane, 92% investeeringutest on kas tulnud
    meiega maksulepingud sõlminud riikidest, või sellistesse riikidesse tehtud.

    Välisministeerium on Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni
    Liidul palunud detailsemalt välja selgitada, millised maksulepingud või
    milliste maksulepingute puudumine meie
    IT ettevõtjatele täna enim probleeme valmistavad. Lisaks lepingu puudumisele Venemaaga on meie
    lauale probleemidena jõudnud alljärgnevad küsimused:

    Ameerika Ühendriikide osariikide, konkreetselt California
    Osariigi poolne Eesti ettevõtete ja residentide maksustamine, hoolimata
    maksulepingu olemasolust Ameerika Ühendriikidega. Mida osariik ettevõtjate
    arvates justkui ei tohiks teha, kuna meil on selline maksuleping. Seda
    probleemi Välisministeeriumil paraku ei ole võimalik lahendada, Ameerika
    Ühendriikide Põhiseaduse kohaselt on
    osariikidel õigus kehtestada kohalikke makse, Ameerika Ühendriikide ja teiste
    riikide vahel sõlmitud maksulepingud ei saa mitte kedagi kohalikest, osariikide
    poolt kehtestatud maksudest vabastada. Keskvalitsusel puudub selliste
    osariiklike maksude suhtes jurisdiktsioon. California osariigis kehtib nii
    kohalik ettevõtte tulumaks kui ka osariigi tulumaks eraisikutele. 2014. aastal
    on eraisikute tulumaks kõige levinumas sissetulekute vahemikus 50.000 – 250.000
    USD aastas 9,3% ja ettevõtete (mittefinants) kohalik osariigi tulumaks on 8,8%.

    Välisministeeriumilt on ka küsitud, miks me ei sõlmi
    sellisel juhul maksulepinguid Ameerika Ühendriikide osariikidega, seda paraku
    Ameerika Ühendriikide Põhiseadus ei võimalda. Põhiseadus otsesõnu keelab
    osariikidel lepingute (Treaty) sõlmimise (Article 1 Section 10 – No State shall enter into any Treaty,
    Alliance, or Confederation …) Osariigid võivad küll Kongressi loal sõlmida
    leppeid (agreements), need aga ei kujutaks endast riikidevahelisi lepinguid
    Viini lepinguõiguse konventsioon tähenduses. Meile teadaolevalt ei ole ükski
    Ameerika Ühendriikide osariik ka ühtegi maksulepingut välisriikidega kunagi sõlminud.

    Teise probleemina on esile tõstetud USA
    maksustamispraktikat, mille kohaselt Controlled Foreign Corporation’i
    käsitletakse Ameerika Ühendriikide ettevõttena maksujurisdiktsiooni tähenduses,
    kui välisriigis registreeritud ettevõttest üle 50% kuulub Ameerika Ühendriikide
    residentidele. Ehk siis näiteks kui Ameerika Ühendriikide investorid omavad
    rohkem kui 50% Eestis registreeritud ettevõttest, rakendatakse Ameerika Ühendriikides
    sellise ettevõtte maksustamisel Ameerika
    Ühendriikide maksuseadusi. Sellised sätted on paraku enamuse arenenud riikide
    maksuseadusandluses, Ameerika Ühendriikide seadusandluses alates 1962. aastast
    ja need sätted ongi spetsiifiliselt selleks loodud, et Ameerika Ühendriikide
    residendid makse vältida ei saaks. Ei ole põhjust arvata, et Ameerika
    Ühendriigid oleksid nõus mõnedele välisriikidele selle seaduse rakendamisel
    erandeid tegema.

    Heade soovidega,

    Väino Reinart

    Välisministeeriumi asekantsler

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Aitäh, Väino, põhjalike ja sisuliste hetkeolukorra selgituste eest!

  • http://www.one-visa.com/services/singapore-visa/employment-pass-singapore Shaine Hognes

    See on väga raske saada viisat EP selts , on olemas veel üks võimalus saada viisa välismaal ja ?.