Autor: Tarmo Jüristo

Keeruline demokraatia

Eestis, nagu mitmetes muudes maailma maades, on ametlik seadusega sätestatud nõue, et avalikus teenistuses töötavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selle nõude aluseks on — täiesti arusaadaval moel — tõsiasi, et võime suhelda riigikeeles on nende tööga seotud ülesannete täitmise puhul vajalikuks eelduseks. Kuulates läinud nädalavahetusel Haapsalus kultuurifoorumil esinenud endist kultuuriministrit ja praegust riigikogu liiget Jaak Allikut, hakkas mulle tunduma, et samadel alustel oleks meil mõistlik seada sisse kvalifikatsioonieksam neile inimestele, kes teenivad meid valitsuses või riigikogus.

Ma olen loobunud ärritumast kuuldes kedagi avalikkuses märkimas — nagu seda Eestis paraku sageli juhtub — kuidas “demokraatia on enamuse võim vähemuse üle”. Kui aga Jaak Allik leidis olevat kohase Haapsalu kultuurimaja lavalt inimestele loengut pidada, kuidas “demokraatia on, lõppude lõpuks, süsteem, kus rahvas valib erakondadade vahel ning selliselt valitud esindajad otsustavad ühiskondlike küsimuste üle hääletuse teel”, siis oskasin ma selle peale ainult pead vangutada. Minu arvates oleks kena, kui inimesed, kes on meie demokraatlikult valitud esindajad, omaks vähemalt üldist arusaama sellest, mida tähendab “demokraatia” lisaks triviaalsele sõnaseletusele, et see on “rahva võim”.

#OWS: kokkuvõtteks

Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.

Toqueville’i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus.

#OWS: back with vengeance

Eile lõunaks meenutas laupäevast tormi veel vaid pilvelõhkujate katustel sulavast lumest kõikjal nirisev vesi ning Zuccotti park oli rahvast tihedalt täis. Nii tihedalt, et kohati oli raskusi ringi liikumisega. Kui tavaliselt üritab politsei pargi esisel kõnniteel inimesi liikumas hoida, et rahvamass seda ära ei ummistaks, siis eile olid nad sellest loobunud ja vaatasid kogu asja veidi eemalt oma autoderivi juurest pealt. Pargi idaosas käis suurema osa ajast paralleelselt vähemalt kaks suuremat inim-mikrofoniga diskussiooni või miitingut ning lisaks hulk väiksemaid töörühmade koosolekuid ja muidu vestlusringe.

Kuna rahvast oli nii palju, ei ulatunud inim-mikrofoni esimene laine kõigi kuulajateni – mille peale keegi korraldajatest peatas korraks kõneleja ning tegi kiirelt uue mic check-i, mis muutis mikrofoni nö. “kahelaineliseks”: kaugemalseisjad ootasid, kuni kõneleja sõnad läbi inim-mikrofoni nendeni jõudsid ja kordasid neid siis omakorda viibega, nii et need ka tagumiste ridadeni jõuaksid. Eilses külaliskõnelejate nimekirjas olid muuhulgas sellised nimed, nagu Alex Callinicos ja Angela Davis ning mingi seltskond 1958. aasta Brooklyni rassirahutustes osalenud tegelasi – ühesõnaga päris revolutsiooniline seltskond.

#OWS: tegu on väärt tuhat sõna


Fotod: Henri Laupmaa

Kui eile oli juttu konsensusest, siis teiseks #OWS-i läbivaks teljeks on direct action.

Kõige lühemalt ja elegantsemalt on direct action-i kandva printsiibi kunagi sõnastanud Gandhi: “ole ise muutus, mida sa tahad maailmas näha”. Direct action on liikumine/lähenemine, mis põhineb otsesel tegutsemisel ja algatusel, mitte ootusel, et olemasolevad institutsioonid probleemid meie nimel ja meie eest lahendavad. Eestis on selle kõige selgemaks ja tuntumaks näiteks kindlasti koristustalgud “Teeme ära”.

#OWS: argipäev

Eilne päev algas #ows-il kahe üllatusega. Umbes kella kümne paiku saabus Zuccotti parki New Yorgi tuletõrje, kes demonteeris politsei toel #ows-i ökodiisli peal töötavad elektrigeneraatorid ja viis need minema. Sellega seoses kadus ka kohalik #ows-i poolt üles pandud ja hallatud wifi ning võimalus infoleti juures oma arvutit laadida.

Teiseks üllatuseks oli umbes tund aega hiljem parki saabunud saadetis, mis sisaldas tervet virna Guy Fawkes’i maske. Täpset arvu on raske öelda, aga ühtäkki oli terve Zuccotti park täis Alan Moore “V for Vendetta” enigmaatilise peategelase nägusid. Maskidega ei liikunud ringi pelgalt pargi püsielanikud, vaid ka sajad turistid – ning see kõik oli üsna lõbus vaatepilt.

#OWS: revolutsiooni aritmeetika

Oma kuulsa “18. Brumääri” alguses viitab Marx Hegeli täheldusele, et ajalugu kordab ennast kaks korda — ning lisab omalt poolt täpsustuse “esimesel korral tragöödiana, teisel korral farsina”. Kõik inimkonna revolutsioonid üritavad palavikuliselt kopeerida varasemaid ning Marx oli sedalaadi “ajaloo kordamise” osas väga skeptiline. Teisalt aga võivad vanad, teatud ja tuntud ning emotsionaalselt laetud sümbolid ja viited olla inimeste mobiliseerimiseks väga võimsad tööriistad.

Üks näide sellisest revolutsioonilisest tsitaadist oli New Yorgis näha eile.

Kui ma poole seitsme paiku õhtul Zuccotti pargist lahkusin, et õigeks ajaks Ameerika kommunistide koosolekule jõuda, oli olukord seal igati rahulik. Kuuldavasti oli aga igaõhtuse kell 7 algava üldassamblee ajal Zuccotti parki jõudnud teade, et Oaklandis oli politsei kohaliku protestimiitingu laialiajamiseks kasutanud kummikuule ning pisargaasi — ning selle käigus tabas pisargaasigranaat õnnetul kombel üht demonstranti pähe ning Iraagi sõja veteranist protestija Scott Olsen viidi kriitilises seisundis haiglasse.

Pind su silmas

Pind su silmas on parim suurendusklaas. – Theodor W. Adorno, “Minima Moralia” NO-teatri Ühtse Eesti projekti lõppakordiks olnud Suurkogust on nüüdseks vast piisavalt aega möödunud, et kõik, kellel sel teemal midagi südamel kripeldas, on saanud […]