On tore, et mõned mu kirjutised ja sõnavõtud on leidnud vastukaja ja neid on kasutatud erinevates meedia tulevikku puudutavates aruteludes. Teiseks teeb suurt heameelt, et need arutelud on kõik ka meeldivas ratsionaalses vormis ja räägivad probleemi sisust. Viimane tagasiside tuli näiteks Andri Maimetsa blogist, mõni aeg tagasi kirjutas Indrek Ibrus aga Postimehes samuti meedia tulevikust, kus mainis ära mõned minu seisukohad (link?).
Siiski, nagu ma natukene olen ise ka kartnud, hakkavad mõned vestluspartnerid mind justkui vaikselt lahterdama tehno-optimisti värvilisest traadist punutud puuri ning see pole positsioon, kus ma tahaksin pikalt aega veeta. Sinna sattumine muudaks kogu keskustelu tüüpiliseks tehnofriik versus traditsiooniliste väärtuste austaja tüüpi vaidluseks ja see oleks pisut lame. Lisaks pole see päris õiglane, kuna ma lihtsalt tõesti ei arva, et tehnoloogia päästab maailma.
Jah, tehnoloogia on minu senises jutus olnud väga tähtsal kohal, kuid seda sellepärast, et uus tehnoloogia muudab tõesti info tootmist ja tarbimist väga tugevalt ning lisaks on mul olnud tunne, et just tehnoloogia vaatenurga alt meediaprobleemide käsitlemine on hetkel kõige produktiivsem viis kokku võtta, mis on senises olukorras valesti. Iga uue tehnoloogia kasutuselevõtt loob asümmeetrilise olukorra traditsioonide, seniste oskuste ja kultuuri suhtes ning see asi on just praegu juhtunud.
Paljud vastuväitjad üritavad aga justkui öelda, et meedia trükib filmib ja levitab ennast samamoodi nagu sada aastat tagasi. Vabandust, kuid nii see küll ei lähe.
Hästi, ilmselt on aga siiski oluline siinkohal täpsustada või isegi rõhutada, et hoolimata sellest, et tehnoloogilised arengud pakuvad mulle väga suurt huvi, ei usu ma, et a) tehnoloogia on oma olemuselt moraalne ja hea, või b) et näiteks blogid asendavad ajakirjandust. Kõik, mida ma tegelikult öelda tahan, on see, et vana moodi enam ei saa, ükskõik kui palju me ka ennast ise ei veenaks ja ei kinnitaks, et meediatööstuses on kõik hästi.
Ma olen seni väitnud, et blogidel on suured eelised teatud tüüpi info edastamisel ja kahjuks muudab see paljude ajakirjandusväljaannete sisu mõttetuks. Ma olen väitnud, et head kirjutajad võivad saada blogi kaudu väikeste kuludega palju lugejaid ning see on Eesti praeguse meediapraktika sõpradele väga halb uudis. Kuid ma EI OLE enda teada väitnud, et blogi või mingisugune kaval sotsiaalne võrgustik asendaks ajakirjandust kui institutsiooni. Selleks on ikkagi selgelt tarvis toimetuse vastutust ja nii edasi, täpselt nagu ka Indrek Ibrus ütles.
Loomulikult ei ole samas info edastamise kanal ja vorm määrava tähtsusega ning väga palju loeb sisu. Ma usun, et kui ajakirjanikud oleksid piisavalt ettevõtlikud, võiksid nad luua uusi meediaväljaandeid, mis kasutavad erinevaid uusi tehnoloogilisi võimalusi ning loobuksid kulukast toimetuse infrastruktuurist. Seega oleks võimalik opereerida vähemate kuludega ning eksperimenteerida uute mudelitega. Ma usun, et oleks võimalik saada isegi kasumit, kuid ma ei tea, kuidas täpselt. Võimalik, et sellised eksperimentaatorid ei kasva üldse välja seniste ajakirjanike seast, seda näitab aeg. Aga kõigest sellest edaspidi ka pikemalt.
