Daniel Vaarik
Hiljuti praksatas Twitteris korraks lõkkele diskussioon selle üle, mida Eesti võiks Singapurist üle võtta ja mida mitte. Tikku tõmbas Henrik Roonemaa:
“… praegu on mitmed it-ärimehed, keda sinna veetud. räägivad põlevil silmil, et ka eestis peaks asju säärasel viisil otsustama”
Juhuse tahtel sõitsin ma ise järgmisel nädalal Singapuri. Ühel hilisel õhtul läksin ma linna peale jooksma. Jõe äärest pöörasin mingisse parki ning läbi põõsaste teerada otsides nägin kännu otsas istumas ühte taati, laptop põlvedel helendamas ning heitmas sinakat kiirgust ka tema heatahtlikult naeratavale näole.
See tuletas mulle meelde Henriku alustatud diskussiooni ning ma mõtlesin, et panen siis oma kogemustest ka mõned mõtted Singapuri kohta kirja. Aga hakkame otsast pihta. Nii, lennuk maandus. Tõdõsh…
—
Kuna see oli mul esimene kord Singapuri tulla, siis ma loll läksin ja deklareerisin sõbrale kaasa võetud 8 pakki sigarillosid kohe lennujaama tollipunktis ära.
Ruum oli tühi nagu pinal. Ainult kaks ametnikku istusid leti taga ja proovisid nüüd natuke aega tulutult küünt Al Pacino Sweetside kilepakendi vahele ajada. Lõpuks tulin tulema päris mitmesaja kroonisest tollimaksust vaevatuna, ent tõendiga, mis lubab neid suitse rahus pahvida.
Jäin mõtlema, et järelikult ei olnud minuga samas Airbusis lennanud 250 inimesel ühtegi lisatilka alkoholi ega pakkigi sigarette kaasas. Ega ka ühegi teise lennuki reisijal, mis samal ajal maandus. Yeah, right. Nii palju siis kepihoopidest ja rangest korrast. Ometi oli ju selge sõnaga öeldud, et kõik tubakatooted tuleb deklareerida.
Olin üsna pettunud, kuna tahtsin näha riiki, mille rangest korrast räägitakse ju toredaid lugusid! Või siis võtame selle tänavale sülitamise keeluvärgi. Hea et pükste pihta ei saanud, kui üks vanamutt Hiinalinnas huuled torru ajas ja tatilaraka rentslisse lennutas. Järgmiseks – lugesin ühte silti, kus oli kirjas, et silla alt tunnelist ei tohi ratta seljas läbi sõita ja just sel hetkel oleks üks silla alt läbi pedaaliv tüüp mu lihtsalt jalust maha sõitnud.
Kui me aga taksoga raudteejaama sõitsime, siis pani juht küll õigest teeotsast mööda, kuid õnneks tuli peagi koht, kus oli kirjas: “No U-turn”, mispeale taksojuht sai oma Toyotaga sooritada elegantse U-pöörde, otse jaamahoone kõrvale. Ma tegin natuke sellest temaga juttu ning ta vastas: “Ah, pole midagi, vihma sajab, politseinikud istuvad jaoskonnas ja joovad kohvi!”
Singapuri linnapilti täiendavad juba mõnda aega kolm kerkivat kõrghoonet, millesse ehitatakse kasiinod. Pärast 40 aastat kestnud keeldu seadustas Singapuri valitsus lõpuks kasiinoäri ning kuigi kompleksi nimetatakse igaks juhuks “integreeritud puhkekeskusteks”, saab olema tegemist võimsa kasiinokeskusega, mis avatakse üsna pea.
Keskus on mõeldud loomulikult eeskätt turistidele ning värske seadus sisaldab sätet, et kui kasvõi ühel pereliikmel on kahtlusi, et Singapuri kodanik on kasiinosõltuvuses, saab selle kahtlase isiku panna nimekirja, mis keelab tema sisenemise ühtegi Singapuri kasii… vabandust, integreeritud puhkekeskusse.
Ma ei ütle, et Singapuris ei ole tegelikult ranget korda. Aga kui te just narkoärikas ei ole, siis ärge kõike ka uskuge, mida räägitakse. Ja on olemas veel selline huvitav asi nagu väärtused. Aga sellest järgmine kord.
Jätkub.
