Daniel Vaarik
Andris RazÄns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.
Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!
Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.
Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.
Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.
Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.
Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.
Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.
Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.
Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on CÄ“sÄ«s palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.
On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.
Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.
Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.
* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.
