Ma mõtlesin tükk aega, et mida kirjutada Andrus Veerpalu ja meedia kohta. Tegemist on ju viimaste aastate ühe tähtsaima ajakirjandusliku juhtumiga ning korraga on meedia ees valikud, kus lugejad loovad meediavastaseid FB gruppe ja kutsuvad üles tellimustest loobuma.
Seni lugejate huvi kõrgele tõstnud meedia on korraga seisus, kus ta peab endalt küsima: Milline pool valida? Kellele olla lojaalne? Kas tõe mõõk või vale labidas?
Antud juhtumi puhul pole ju tegemist autotulede vihku koos kuluhüvitisega kekslema jäänud parlamendisaadikuga, kellele otsa ajamine lugejale üldiselt meeldib. Tegemist ei ole ka värskelt kokku kolinud kuulsustepaariga, keda läbi teleobjektiivi nende korteris tabada ning kelle pilte meeldib lugejale vaadata.
Tegemist on olukorraga, kus kirjeldatud madalal rippuva õunana haaratavad praktikad tulevad pigem kahjuks, sest kui ajakirjanik pole igapäevaselt harjutanud püüdlemist objektiivsuse suunas ning delikaatset suhtumist allikatesse, siis kust see ikka ühe päevaga välja peaks tulema?
Siis mõtlesin ka sellele, et milline võiks olla selline meediakajastus, mida ma ootaks, kui kedagi tabab skandaal (ja mitte ainult siis kui see tabab rahvuskangelast).
Seejuures ma ei taha selles dopinguskandaalis kedagi süüdistada, sest asi on ilmselt mõlemalt poolt keerulisem, kui näib, kuid ma tahaks teha mingit vahet nende ajakirjanike vahel, keda ma saan uskuda ja nende vahel, kes on pigem ajakirjanikulaadsed tooted.
Leidsin, et ajakirjanik, kes vastab kõigile allpool asuvatele küsimustele kindlalt “jaa”, kui ta usub “jaa” vastamise võimalikkusesse ning ei hakka ütlema “jah, aga…”, on ka ajakirjanik, kelle lugusid ma ostaksin ning keda ma usaldaksin kodanikuna kajastama Andrus Veerpalu või ükskõik kelle muu tegemisi.
Tähtis on seejuures selle ajakirjaniku pidev püüdlus nendes lausetes peituvate ideede suunas, sest tegemist on meelelaadiga, maailmavaatega, kompassiga, mitte millegi sellisega, mis saaks ühel hetkel lihtsalt valmis. Ja see eeldab, et ta kirjutab neile lausetele mõttes alla iga kord, kui ta peab tegema keerulisi valikuid.
Niisiis…
Mina, ajakirjanik, luban, et…
1) oma ametis ei lõpeta ma kunagi küsimuste küsimist
2) ma pean pühaks fakti ning vabaks kommentaari
3) olen avatud uutele teadmistele ja olen valmis tunnistama oma vigu
4) ühegi ettevõtte ärihuvid, kaasa arvatud selle väljaande omad, milles ma töötan, ei saa sekkuda otsesesse toimetustöösse ega ka minu poolt loodud kajastusse
5) ma ei kajasta asju selleks, et meeldida lugejale, vaid selleks, et edastada võimalikult adekvaatset informatsiooni
6) ma teen kõik, et vältida põhjendamatuid kannatusi neile, kellest kirjutan (kas siis oma tegevuse või tegevusetusega)
7) lahkun ettevõttest, mis sunnib mind rikkuma ülaltoodud põhimõtteid.
I want to believe.
