Eesti deemon, 2011. (Vaata suuremalt).
Hiljuti nägin juba kuuendat artiklit metsamarjade küljes ringipurjetavast paelussist, millesarnased on kümne aasta jooksul suutnud Eestis nakatada… kolm inimest. See artikkel on Eesti Ekspressi artiklite loetavuse tipus.
Meedia sünnitab paratamatult kurjasid konstante ja hüpohondrilisi müüte. Kurioosumist on seksikam kirjutada kui normaalsusest, see viib aga kergesti selleni, et kurioosumist saab uus normaalsus. Ohust on seksikam kirjutada kui turvalisusest, see viib aga kergesti selleni, et turvalisuses näeme pidevalt uusi ohte.
Marju Lauristin on öelnud, et moodne inimene õpib meediat lugema ning ta suudab liialdustest mööda vaadata. Aga sel juhul, miks mul see suvi marjaisu läinud on? Miks ma juba kahetsen, et ma üldse olen mustikaid söönud? Miks on mul tunne, et olen juba nakatunud? Ilmselt seetõttu, et meediast “läbi lugemine” pole siiski lõpuni võimalik, eriti kui sa ise kajastatavat eriala ei tunne.
Kriitikud on juhtinud tähelepanu, et tõenäosus terroriaktis surma saada on maailmas keskmiselt väga väike, umbes sama väike kui endale kogemata pastakaga ninna lüüa ja palju väiksem kui basseini ära uppuda. Ometi on terroristlik agenda see, mida meediat jälgides võiks pidada teisele poole mineku peamiseks põhjuseks või vähemalt valdavaks ohuks meie heaolule.
Võitlus terrorismi vastu võtab ka reaalsuses märksa suuremaid ressursse kui võitlus palju suuremate, kuid vaiksemalt levivate surmapõhjustega ning inimesed on valmis loobuma oma vabadustest, kaasa arvatud vabadusest mitte tunda turvatöötaja kätt vales kohas – kõik selle nimel, et moes olevat ohtu vältida. Nii suur on selle suhtumise jõud, et maailma võimsaim riik on terrorismi ja sellega võitluse agenda tõttu täna muutunud tundmatuseni ja samal ajal vajumas kreeni kõigi teiste lahendamata põhjuste ripneva korba all.
Eelmise sajandi alguse ajalehed eesrindlikemas riikides õppisid kajastama krimiuudist ning avastasid, et see huvitab inimesi. Tulemuseks oli see, et ajalehed olid täis uudiseid juhuslikust vägivallast. Pussitamised tänavatel ja verest tühjaks jooksvad ohvrid olid igapäevane teema. Samas ei toeta ajalooline statistika seda, et kuritegevus ka tegelikult oleks suurenenud. Krimiuudised on ka Eestis reeglina teletoppide vaadatavuse tipus.
Meediateoorias nimetatakse teemavalikut agendaks. Agenda määrab selle, millest räägitakse ja selle, millest ei räägita ning see kõik omakorda kujundab inimeste arusaama reaalsusest. Kahjuks mahub agendasse vähe asju, nii et kui maa elanikud parajasti rõõmustavad planeedist napilt mööda läinud komeedi pärast, ei ole neil aega muretseda AIDS-i pärast. Või noh, näiteks, miks üldse ründas Venemaa Gruusiat samal ajal kui algasid Pekingi olümpiamängud?
Agendal on ka teine pool, ehk see, mis on positiivne, mille valguses näivad asjad ilusamad ning mida käistletakse reeglina edukamas kontekstis. Sellised head konstandid on tihtipeale sama kriitikavabad kui kurjad konstandid ning nende seos reaalsusega pole mingis mõttes parem. Nad on lihtsalt meeldivamad vaadata.
Mõtlesin mitu päeva, kuidas kaardistada Eesti agendat ning lõpuks tegin kaks illustratsiooni. Ühe peal on Eesti deemon, ehk asjad, mis panevad meid muretsema, asjad millega seondumine tähendab meediaformaadis sõnumit “meil on probleem”.
Teisel poolel on Eesti ingel, ehk asjad, millega on hea koos olla. Inglipildi peal on mainitud teemasid, mis valdavalt tagavad meedia positiivse suhtumise. Nii et kui tahad olla meeldiv ja populaarne, võta aga kaks-kolm elementi selle pildi pealt ja poseeri koos nendega. Eriti hea on, kui õnnestub näiteks spontaanselt laulupeol koori dirigeerida.
Ka Memokraadil on oma agenda, mis seisneb nendest asjadest kirjutamises, millest laiem meedia ei kirjuta ning teiseks, teemadest kirjutamine nii, et neil poleks taga seda ingli ja deemoni siluetti (või vähemalt pakkuda alternatiivset vaadet selle silueti kuju osas).
Ilmselt olekski programmiline ja Memokraadi agendale siinkohal sobilik öelda, et meediatarbija peaks õppima küsima küsimust “Miks?” Kahjuks jõuab see arusaam vähesteni ning lõpuks on see kõik muidugi vana hea pimeduse võitlus valgusega, mis läbib kõiki lugusid. Deemoni piitsaplaks ja ingli tiivakahin on iidsed ning meie jaoks lõpuks ja ikka vaid varjud seinal.
Eesti ingel, 2011.(Vaata suuremalt).
