Eile hilisõhtul kogunes üle saja inimese Põhuteatrisse pika laua taha, et öelda head aega suve jooksul omaseks saanud teatrihoonele. Must põhk, lumivalged laudlinad, sirged küünlaread, pidulikes riietes külalised. Vaikse muusika saatel öeldi oma viimased toostid, tühjendati pitsid ning seejärel naelutati uste ette laudadest ristid. Viimased teatrisõbrad seisid veel pikalt Skoone bastioni nõlval, pea kohal sügisesed tähed ning tünnides lõõmamas lõkked. Samal ajal kangutasid töömehed hoone küljest esimesi detaile.
Ka minul paluti toost öelda ning see kõlas nii.
Omal moel on kõik ehitised ajutised. Aga mõne puhul tundub meile, et nad on sunnitud meie seast lahkuma ebaõiglaselt vara. Kui neis pole tuntud veel piisavalt palju tunde rõõmu. Kui neile pole antud piisavalt aega lihtsalt tühjalt seismiseks ning öise linna siluetti sulandumiseks, puudutades hiliste möödujate hinge seletamatu ilu ja ärevuseseguse tundega. Teatri puhul muidugi räägime aplausidest. Kokkuliidetuna päevi, kuid, võib olla isegi aastaid kestvatest aplausidest.
Aga me ju teadsime, et Põhuteater on ajutine.
Seetõttu jäin täna mõtlema ajutiste ehitiste peale kogu maailmas. Tuntuimate seas on muidugi need ajutised, millest on saanud uue aja sümbolid ja mida keegi pole enam tahtnud maha lammutada. Nagu Eiffeli torni või siis üks kirik Jaapanis. Need on toredad eeskujud.
Ent mulle meenus üks hoopis teist sorti ajutine ehitis, millega ma tahan täna Põhuteatrit võrrelda. See on piiramistorn. Piiramistorne kasutati vanasti sõdades selleks, et rünnata vastase kindlustusi, tungida neisse ja need vallutada. Korraga kujutasingi Põhuteatrit ette piiramistornina – kuidas see seisab vastakuti andetuse, ükskõiksuse ja keskpärasuse müüriga.
Sel suvel lennutati selle piiramistorni kaudu kangelaslikult üle nimetatud müüri maailmatasemel mõtet, elamusi ja soovi maailma paremaks teha. Me kõik nägime seda juhtumas. Me kõik tundsime seda etendustel. Edasi on meie endi teha, et põhuteatri elu piiramistornina ei kaoks jäljetult ajalukku. Meie endi teha on see, et tema idee kanduks järgmistesse tegudesse. Kui me sellest aru saame, siis saavutas Põhuteater oma mõnekuulise elu jooksul rohkem kui mõni hoone kümnete aastatega.
Põhuteatri terviseks!
