Mul on hea meel, et kahe antidepressantide teemalise postituse peale kokku on tulnud palju huvitavat tagasisidet ning kui minu esialgne postitus oli kriitilisemat laadi, siis järgnev lugeja vastukaja vastas sellele isikliku kogemuse pinnalt ja tasakaalustas kriitikat.
Ei taha seda teemat veel minna lasta, sest nagu ilmselt kõik ühel meelel võivad nentida, on tegemist valdkonnaga, millest räägitakse liiga vähe ning millega kaasneb palju tabusid. Samas, nagu näitavad numbrid, erinevate antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite tarbimine Eestis kasvab.
Kui mõnele tundub, et ma ajan mingisugust medikamentidevastast kiusu, siis tegelikult on asi hoopis järgnevas mõttekäigus: iga uus tehnoloogia annab meile mingi uue omaduse või tugevdab vana, kuid alati toimub kasutuselevõtuga ka mingisugune vahetuskaup, mille käigus me anname midagi ära. Faustlik tehing toimib kindlasti ka ravimite puhul ning siin ei saa mööda kriitilistest küsimustest. Mida me ära anname? Milline on selle kõige laiem mõju? Igatahes on mitmeid närivaid momente, millele minul siiski pole head vastust aga äkki teil on. Näiteks:
1. Ravimite pooldajad on väitnud, et nagu jalaluu kipsi panemine, on ka meelt muutva tableti võtmine lihtsalt nagu iga teine vana ja hea taastusraviprotseduur. Ehk siis, kui midagi on katki, siis pakume sellele toe, et see miski saaks korralikult paraneda. Selle väite puhul on üks oht. Metafoorid on head asjad, sest nad teevad selgitamise lihtsaks, kuid nendega kaasneb alati ka risk üle lihtsustada või jätta märkamata olulisi erinevusi.
Jalaluumetafoor sisaldab korraga mitut lihtsustust, millest üks on see, et aju on põhimõtteliselt samasugune asi kui inimese luustik ning teine on see, et keemilisi aineid sisaldav tablett on peamistelt omadustelt sarnane kipsist lahasele. Kolmandaks ei räägi me ju nende kujundite abil tegelikult ainult ajust, vaid ka teadvusest, mille puhul on jätkuvalt palju rohkem mõistatuslikku kui jalaluu puhul. Seega riskime kaotada olulist informatsiooni ning seetõttu kutsuksin selles osas üles ülimale ettevaatlikkusele ja küsin hoopis, et kas me midagi tähelepanuta pole jätnud?
Ja kui jalaluu puhul on võimalik tõesti vähemalt röntgenipildi abil öelda, et ta on “katki”, kas siis inimese meele puhul on see niisama lihtne?
2. Tänu esimesele postitusele tekkis mul jutuajamine ühe perearstiga. Tema väitis, et paljud arstid peavadki oluliseks depressiooni ravimise viisiks terapeudi juures käimist. Probleem tekib aga sellest, et terapeut on suurele hulgale inimestest liiga kallis ning Haigekassa seda ei kompenseeri. Lihtsam ja odavam olevat välja kirjutada tablette. Kindlasti muudab see tablettide mõju hindamise keerulisemaks juhul kui kasutatakse mõlema raviviisi kombinatsiooni, sest terapeudi juures käimine võib olla iseenesest juba raviva toimega.
Teine lugu on muidugi inimestega, kes võtavad ainult tablette (ja selliseid on Ameerikas näiteks täna väga palju). Kuidas neil läheb?
3. Proovisin mõttelise eksperimendina lauses “tablett aitab mul august välja tulla” asendada sõna “tablett” näiteks sõnaga “kokaiin”. Lisasin sellele veel üleskutse “tarbida mõõdukalt ja vastutustundlikult” ning leidsin, et ilmselt tõesti, eriti kui tarbimisega kaasneks veel koosviibimine meeldiva inimese või terapeudiga, siis uskudes varajast Freudi, oleks tõenäoliselt tulemuseks meelerahu taseme tõus. Ma möönan, et sellel punktil võib olla teatud demagoogiline iseloom, kuid kas ainult?
4. Nagu igal tehnoloogial, on ka ravimitehnoloogial erinev mõju ühiskonnale siis, kui seda kasutatakse vähe ja erinev mõju siis, kui seda kasutatakse palju. Kui näiteks kümme protsenti elanikkonnast võtavad tablette, mis muudab nende tuju, siis ma usun, et kuskil ühiskondlikul tasandil hakkab toimuma samuti mingisugune muutus. Kui aga valdav osa inimesi peaks võtma samu ravimeid, siis muutub ühiskond ilmselt tundmatuseni.
Kas suures koguses tarbitavad rahustid muudavad meie maailma turvalisemaks? Rõõmsamaks? Vaiksemaks? Loomingulisemaks? Milline saab olema nende jalajälg 10 aasta pärast, kui jätkub tabletitarbimise kasv? See pole sugugi süütu küsimus ning muidugi saab seda küsida praktiliselt iga tehnoloogia kohta, kuid kui infotehnoloogia puhul seda küsitaksegi tihti, siis ravimitehnoloogia puhul märksa harvemini.
5. Kas pole mitte viga, kui me jätame aruteludest kohe välja asjaolu, et teaduslikult ei ole lõplikult selge, kas erinevad tabletid tegelikult on meile kasulikud või mitte. Näiteks psühhiaatriaprofessor David Healy Cardiffi ülikoolist on antidepressantide kohta öelnud, et need on osa moest, psühhohaibist mis asendas Lääne popkultuuri 1960. aastate narkohaipi. Antidepressantide seos enesetappudega on lõpuni läbi vaidlemata samuti nagu nende mõju ja kõrvalmõjud üldiselt. Ometi nende tarbimine kasvab ja on jõudnud mõnedes riikides väga arvestatavate tasemeteni. Mida arvavad Eesti sõltumatud eksperdid?
6. Ravimitööstuse teavituskampaaniate analüüsi vaidlusest kõrvalejätmine on samuti natuke pesuvee ja lapse teema, sest kui mängus on suured kasumid, siis ei saa lihtsalt loota, et asi toimib iseenesest. Seetõttu oleks põnev kuulda, kas ja kuidas käib antidepressantide ja antipsühhootikumide turundamine Eestis. Milliste argumentidega? Kellele?
Siin me siis oleme. Keegi võib olla nõus, kuid millega? Keegi on võiba olla vastu, kuid millele? Aga tahaks julgustada lugejaid, kes usuvad, et oskavad vastata mõnedele neist küsimustest kirjutama Memokraadile, kas siis kommentaariumisse või otse meiliga: memokraat@gmail.com.