Riigikohtu esimees Priit Pikamäe avaldas hiljuti Sirbis artikli "Süüdistus kui hüpotees", mis Memokraadi toimetuse arvates on saanud teenimatult vähe avalikku tähelepanu, sest see, kuidas sünnib tõde ja õigus kohtusüsteemis puudutab vist iga inimest Eestis. Seetõttu sündis artikli põhjal alljärgnev vestlus Priit Pikamäe ja minu vahel.
Tarmo Jüristo: Ülalmainitud Sirbi artiklis puudutasid mitmel puhul ühte suurt küsimust — põhimõtteliselt sedasama, mida Johannese evangeeliumis (Jh 18:37) esitas Pontius Pilatus Jeesusele: “mis on tõde?”. Sa mainid, et “eeluurimise peamiseks ülesandeks [on] juhtumi faktiliste asjaolude retrospektiivne väljaselgitamine”, ja nagu sinagi leiad, leian ka mina, et sellel on selge paralleel ajaloouurimisega — eeskätt just nimelt selle vana hea rankeliku printsiibiga, et ajalugu peab rääkima asjadest “nii nagu nad tegelikult juhtusid” (wie es eigentlich gewesen). Tavaarusaamas kipubki see vist “tõega” kokku langema. Enamusel inimestel on raske leppida sellega, et mingi ajaloosündmuse suhtes võib kehtida erinevaid “tõeseid” seisukohti. Ning ehk tundub neile ka kohtumenetluse ning laiemalt õigusemõistmise puhul, et kui juhtumi faktilised asjaolud on välja selgitatud, on ühtlasi selgunud ka tõde selle kohta, mis siis täpselt juhtus. Õigusmenetluses on see aga, nagu Sa isegi mainid, paremal juhul alles pool teed. Kuidas siis ikkagi on omavahel seotud “faktid” ja “tõde”?
Priit Pikamäe: Mõistagi on küsimus sellest, mis on tõde, filosoofilisemat järku probleem, millele polegi ühest vastust. Õigusmenetlustes redutseerub see siiski sedavõrd, kuivõrd see on vajalik nende ülesannete täitmiseks. Rääkides näiteks tõe tuvastamisest kriminaalprotsessis, peetakse eeskätt silmas minevikus aset leidnud teo asjaolude väljaselgitamist. Ehk nagu juuras tavatsetakse öelda – kuriteo faktiliste asjaolude tuvastamist. Miks see on oluline? Aga seetõttu, et riigil saab karistamisnõue olla vaid sellise isiku vastu, kes tegelikkuses kuriteo toime pani.
On selge, et isikul, kelle suhtes menetlust läbi viiakse, on huvi näidata toimunut talle soodsamais valguses. See on loomulik ning selle ülesande tarvis on kriminaalmenetluses kahtlustatavale ja süüdistatavale ette nähtud kaitsja. Oma vaatenurk teole võib olla ka kannatanul või teistel menetlusosalistel. Ka selles pole midagi kummastavat. Eks ole teoorias menetlusosalise üks levinumaid definitsioone määratletud seeläbi, et menetlusosaline on isik, kellel on isiklik huvi menetluse käigu ja tulemuse vastu. Seega on menetlusse kaasatutel oma subjektiivne nägemus asjade käigust.
Kohtu roll on siiski mitte piirduda menetlusosaliste isiklike seisukohtadega, vaid püüda välja selgitada, mis objektiivselt aset leidis. Tuvastanud kuriteo asjaolud, saab sündmuste rekonstrueeringu põhjal otsustada, kes ja mil määral peab vastutust kandma. Iseenesest on need põhimõtted universaalsed kõigile õigusmenetlustele ega kehti kitsalt kriminaalprotsessi kohta. Võtame kasvõi näite, et keegi esitab kohtusse hagi teise isiku vastu seetõttu, et viimane pole talle tagastanud laenu, kuid too teine vaidleb hagile vastu põhjendusega, et ta pole kunagi midagi hagejalt laenanudki. Siin tuleb kohtul esmalt selgitada, kas laenu andmine ja võtmine leidis aset või mitte ehk kumma poole väide on tõene?
Kokkuvõttes ei erine õigusmenetlus selles osas eriti ajaloo uurimisest, tõsi küll, uurimisobjektid on erineva kaaluga. Tõe mõistet kitsendatakse selliselt, et selle all mõeldakse menetluse esemesse kuuluva juriidilise tähtsusega minevikusündmuse asjaolude selgitamist. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et see on vaid asjade faktilise küljega tegelemine ega ütle midagi veel selle kohta, milline on kaasuse lõplik õiguslik lahendus. Õiguslik hinnang – nt karistusõiguses küsimus sellest, kas süüdistatav vastutab ja kas teda tuleb karistada – tuleb lahendamisele tõendatuks tunnistatud faktiliste asjaolude pinnalt.
Tarmo Jüristo: Teise aspektina selle konkreetse diskussiooni juures jäin ma mõtlema selle peale, et päris paljudes menetlustes ei ole ju isegi eeluurimise puhul keskne küsimus mitte “sündmuste rekonstrueerimine”, mitte küsimus sellest, et “mis tegelikult juhtus”, vaid sellest, kuidas me peaksime seda mõistma, mis juhtus? Näitena tuli mulle pähe praegu prokuratuuris uurimise all olev Kaur Kenderi kaasus — selle puhul ei tohiks ju “juhtumi faktiliste asjaolude retrospektiivne väljaselgitamine” kuigi keeruline olla, ja mul on raske näha, et neis faktilistes asjaoludes eri osapoolte nägemused üksteisest oluliselt erineda saaksid. Siin tuleb vast eriti reljeefselt esile see, et “tõde” on ennekõike hinnang?
Priit Pikamäe: Täiesti õige tähelepanek! Kohtuasjad on paljuski erinevad ning sugugi mitte kõigis asjades pole vaja tegeleda faktiliste asjaolude kindlakstegemisega, kuna nende osas võib valitseda täielik üksmeel. Sellisel juhul tuleb üksnes otsustada, milline on kaasuse õiguslik lahendus. Õigusliku hinnangu andmine võib aga sageli osutuda veelgi keerulisemaks. Tüüpiline näide võiks siinkohal olla hetkel eriti päevakajaline vihakõne. Meil võib olla kaasus, kus on täiesti selge, kes, kus ja mida täpselt ütles ning ka ütleja ise ei eita seda sugugi, mistõttu küsimus taandub vaid avaldatu juriidilisele hindamisele – kas seda vaadelda vaenu õhutavana või mitte? Kui vastus selle küsimusele on jaatav, tuleb ütlejat karistada, vastupidisel juhul aga mitte.
Või teine, ilmselt üks tuntumaid kohtuasju Eesti õigusemõistmise lähiajaloost, mis vaadati läbi ka Euroopa Inimõiguste Kohtus – kas väljend "rongaema" on au ja väärikust riivav? Tegelikult ongi asja õiguslik lahendamine see koht, kus avaldub õigusemõistmise ja üksikut asja lahendava kohtuniku täielik suurus. Otsuse tegemine võib teatud asjades osutuda rängaks ülesandeks. Sellega on põhjendatav ka kohtusüsteemi mõningane kalduvus puhthinnangulistes asjades kaasata ka erialainimeste ekspertteadmist (nt semiootikute abi), et vastutust mingilgi määral jagada. Küsimus pole siiski mitte ainult selles, et otsustada asi õigesti, samavõrd oluline on ka langetatud otsustuse põhistamine. Viimasest peavad nähtuma need motiivid, miks kohus nimelt sel viisil asja lahendas. Kohtu argumentatsioon peab olema otsuse lugejale veenev. Põhjendustest peab olema näha, et kohus on arvesse võtnud kõiki tähtsust omavaid tegureid. Kohtukaebemenetluste põhjal võib ka väita, et teinekord esineb juhtumeid, kus otsus on õige, kuid lahendit on põhjendatud ebaõigesti. Eelkirjeldatud kontekstis ei kõnelda õigusteaduses siiski enam mitte tõe tuvastamisest, vaid pigem õiglase kohtulahendi tegemisest kui õiguse ülima eesmärgi saavutamisest.
Tarmo Jüristo: Kuid siinkohal jään ma mõtlema, et kas "õiglane lahend" — või siis õiglus üldse — on eesmärk iseenesest, või pigem vahend mingi veelgi üldisema hüve saavutamiseks? Ja see küsimus viib meid omakorda tagasi Su tähelduseni Sirbi artiklis, kuidas "punitiivne spektaakel [on] rahvamasside meeli erutanud hallidest aegadest peale." Mitte, et ma sellega ei nõustuks, aga ma kahtlustan, et siin võib taustal olla midagi enamat, kui pelk verejanu. Ma kahtlustan, et kohtumõistmise avalikkusel on paar päris olulist tahku ja funktsiooni, mis ei ammendu sugugi lihtsalt "vaatemägu" pakkumisega. Kõige selgemalt tuleb see vast ilmseks siis, kui me korraks vaatame nn. taastavat või restoratiivset õiglust, mille puhul on õigusemõistmise avalikkus ju kogu protsessi puhul täiesti olemuslikult tähtsaks osaks. Ja kas ei ole mitte nii, et ka retributiivse õigluse puhul ei saa me sellest avalikkuse aspektist päriselt mööda, ka selle puhul on oluline mitte ainult see, et kuriteod saaks karistatud, vaid ka see, et avalikkus teaks, et need karistatud saavad?
Priit Pikamäe: Kindlasti on avalikkuse kaasamisel õigusemõistmisesse mitmeid ülesandeid. Nii pole protsessiõiguslikult vähemalt kriminaalmenetluses kunagi eitatud seda, et kohtulik arutamine mitte ainult ei pea toimuma kõigile ühiskonnaliikmetele juurdepääsetavalt (kohtuistungite avalikkuse põhimõte), vaid nad peavad olema ka vahetult õigusemõistmisesse kaasatud kui kohtunikud. See viimane on iseäranis oluline, et kindlustada kohtulahendite ühiskondlik aktsepteeritavus ja vältida õigusemõistmise võõrandumist tegelikust elust.
Kohtupidamise täielik professionaliseerumine ehk selle koondumine vaid tegevkohtunike kätte, kätkeb endas mõlemat nimetatud ohtu. Õigusemõistmine ei tohi kunagi kujuneda pelgalt juristide omavaheliseks vaidluseks õigusfinesside üle, unustades täiesti ära need, kelle elulisi küsimusi õiguskord on määratud lahendama.
On mõistagi omaette teema, kuidas ühiskonnaliikmete osavõttu õigusemõistmisestellu viia. Suures plaanis on siin kasutusel kaks erinevat lähenemist. Üks, mida praktiseeritakse valdavalt anglo-ameerika kriminaalmenetluse mudelis, seisneb vandekohtu instituudis. Vandekohus on tavakodanikest moodustatud kogu, kelle ülesandeks on langetada otsus süüdistatava süü kohta. Arusaam on siin selline, et kuna süü on sotsiaalne konstrukt, siis on iga kodanik ka ilma juriidiliste eelteadmisteta võimeline kohtualuse süülisuse või süütuse üle otsustama.
Eesti õigussüsteemis pole vandekohtuid siiski kunagi kasutatud. Üsna huvitatavatel põhjustel muide. Nimelt kui vandekohtud Vene 1864. a kohtureformiga sisse seati, siis ei laiendatud seda kunagi Balti kubermangudele. Formaalselt seetõttu, et siin kehtis n.ö Balti erikord, kuid sisuliselt seisid rüütelkonnad sellele vastu põhjusel, et kohaliku talupoegkonna ning aadli õigusteadvuse vahel haigutas tohutu lõhe.Oli oht, et vandekohtud eestlaste osavõtul poleks järginud kehtivat õigust, vaid oleksid asunud sellele hoopis vastu töötama.
Seda, et see hirm sugugi mitte alusetu ei olnud, kinnitab kaudselt Vera Žassulitši süüasja arutamine 1879. aastal Peterburi ringkonnakohtus. Selles asjas süüdistati kohtualusest revolutsionääri Peterburi linnapea kindral Trepovile tehtud atentaadis. Kuigi süütõendid kinnitasid vaieldamatult kohtualuse süüd, mõistis vandekohus V. Žassulitši ometigi õigeks. Vandekohtunikud soostusid kaitse väitega, et kohtualust oli ajendanud pahameel selle üle, et varem oli linnapea andnud korralduse jagada ihunuhtlust ühele üliõpilasest poliitvangile. Pidades silmas kindral Trepovi teguviisi tagurlikkust ja seda, et selline käitumine võis tõesti põhjustada Žassulitšis suurt nördimust, asus vandekohus seisukohale, et kohtualune tuleb õigeks mõista. See tuntud kaasus vene õigusemõistmise ajaloost kinnitab veenvalt, et omamoodi miniparlamendina õigusemõistmise küsimustes, ei pruugi rahva esindajatest koosnev vandekohus teise rahvaesindajate kogu – päris parlamendi – antud seadusi endale alati väga siduvaks pidada. Selles väljendub vandekohtu üks suur risk ehk kuidas hoida üksteisest lahus õiguse kohaldamine ja selle loome.
Igal juhul pole Eestis kunagi olnud vandekohtute traditsiooni ning selle asemel tagatakse meil üldsuse osavõtt õigusemõistmisest rahvakaasistujate ehk rahvakohtunike kaudu. See, ka šeffenikohtuks nimetatud institutsioon koosneb üheaegselt professionaalseist kohtunikest ja kohtulikku arutamisse kaasatud tavakodanikest. Kuigi kohtulahendi kirjutamine jääb siin üldjuhul professionaalse kohtuniku hooleks, langetatakse kohtuotsus nagu kollegiaalses kohtukoosseisus ikka hääletamisega, mis tähendab, et rahvakohtunikud üldsuse esindajatena ei pruugi üldse tegevkohtunikuga nõustuda.
Seega on ühiskonna kaasamine kohtupidamisse alati olnud oluline küsimus ning läbi ajaloo on selle elluviimiseks ka eri variante välja töötatud. Selle kõige juures ei saa tähelepanuta jätta, et aeg-ajalt tõusetub ka Eestis vähem või rohkem intensiivne vaidlus selle üle, kas meil ikka on rahvakohtunikke tarvis. Tänaseks ongi need meil veel säilinud vaid kriminaalmenetluses kõige raskemate kuritegude arutamise juures, samas kui tsiviil- ja halduskohtumenetlusest on nad välja tõrjutud. Isiklikult olen seda meelt, et rahvakohtunikud peavad säilima.
Tarmo Jüristo: See aga viib meid järgmise keerulise probleemini. Kui näiteks meenutada alles hiljuti väga suurt tähelepanu saanud Andrus Veerpalu kaasust, mis lõppes rahvusvahelises spordiarbitraažis õigeksmõistmisega, siis kohtuotsust lugedes on raske seal näha midagi muud, kui Pyrrhose võitu. Kohtu otsus oli, et Veerpalu ei ole süüdi — aga kuna see otsus on täistekstina avalik, siis on igaühel võimalik seda lugeda ning teha omad tähelepanekud selle kohta täpselt millistel asjaoludel kohus sellise järelduseni jõudis. Ja ma kahtlustan, et kui me ka nõustume (nagu me seda tegema peame), et kui kohus otsustas, et Veerpalu ei ole süüdi, siis ta seda ka tõesti ei ole, siis ometigi on meil võimalik selle info alusel hinnata seda, milline oli antud juhul see "tõde", millest me eelpool rääkisime. Omamoodi sarnane juhtum on siin ju ka see, kuidas prokuratuur lõpetas 2012. aastal Kristen Michali asja uurimise, kuid avalikustas samas suure osa menetlusmaterjalidest. Kui küsimus oleks lihtsalt "õiglase kohtulahendi tegemises", siis sellisteks asjadeks ju mingit väga head õigustust ei oleks?
Priit Pikamäe: Õigusemõistmise ajalugu sisaldab üksjagu kaasuseid, mille puhul sisulise lahendi dikteerivad menetlusõiguslikud probleemid. Tüüpiliseks näiteks siin on lubamatust kogumisviisist tulenev süütõendi ärakukkumine, mistõttu kohtualune tuleb tõendamatuse tõttu õigeks mõista (nt on politseiametnikud tõendi hankinud ise kuritegu toime pannes). Kuna kohtulahendit legitimeerib ka sellele eelnenud menetlus siis on paratamatu, et kui lahendini viinud menetlus on ise kantud rasketest eksimustest, siis ei saa sellise protsessi põhjal teha ka legitiimset lahendit. Taoline lahend ei oleks lihtsalt aktsepteeritav, sest õigusemõistmises ei saa juhinduda tuntud jesuiitlikust arusaamast, et eesmärk pühitseb abinõu. Õigusriigis ikka ei pühitse küll!
Oluline on siinjuures aga see, et ka selline lahend jääb üksiku kohtualuse suhtes kehtima koos kõigi sellest tulenevate järelmitega, seal hulgas keeluga samade asjaolude pinnalt uut kohtuvaidlust alustada. Kuigi see võib üldsuses mõnikord tekitada arusaamatust ja hämmingut, siis teiselt poolt räägivad taolise lahenduse poolt samuti väga tugevad argumendid. Ehk spordi näite juurde tagasi pöördudes – kui meil ikka ei ole täit teadmist näiteks teatud ainete tekkemehhanismi ja nende mõõtemetoodika kohta, siis kas tohib sellist teadmistelünka kasutada konkreetse isiku kahjuks? Arvan, et mitte.
