Daniel Vaarik
Eestlased usuvad, et neil on infotehnoloogiaga eriline suhe. Pildil Laar läbi rääkimas Doomi kollidega. (Montaaž).
Wikileaksi üles pandud USA diplomaatide kirjavahetus ei ole ootamatu, see on lihtsalt üks episood aeglaselt toimuvast võimuvahetusest, mida juhib infotehnoloogia ning millesarnased on varem alati aset leidnud samaaegselt oluliste tehnoloogiate levimisega.
Nagu aeg-luubis toimuv plahvatus pillutab see võimumuutus laiali nende inimeste jalgealuse, kes usuvad, et informatsiooni saab jätkuvalt kinni hoida ning lõhub ja kõigutab sellele usule rajatud organisatsioone, firmasid, riike, meediat, sest nagu öeldakse, informatsioon tahab olla vaba.
Algul tundus, et need organisatsioonid suudavadki vanast elukorraldusest kinni hoida. Nii nagu feodaal võis oma varandust üle vaadates ja karmimalt majandades ja mingeid moodsamaid teadmisi ära kasutades mõnda aega oma oma valdusi valitseda isegi siis kui paarikümne kilomeetri kaugusel tehasekorstnad juba suitsema hakkasid, nii võivad ka tänased luureteenistused, muusikatöösturid ja suurfirmad hoida infot kinni täiesti arvestatava eduga.
Aga see on kallis.
Oli kallis juba siis, kui infotehnoloogia alles hoogu võttis ja läheb üha kallimaks sedamööda, kuidas see levib. Ühel hetkel see ei tasu enam ära. Ning me näeme seda, kuidas infotehnoloogiline muutus mängib ümber rikkuse ja võimu, kuivatab vana allikad ja kastab uue juurikaid.
Okei, sa saad sellest aru, et su vanad kogemused ja iganenud haridus on nagu kitsas ülikond, milles on kehva liigutada ning otsustad, et võtad IT revolutsioonist osa. Ostad endale iPadi ja installeerid sinna Angry Birdsi ja kukeaabitsa, et lapsel oleks ka parem haridus, kuid ühel päeval jõuab sulle kohale, et sellest ei piisa. Sa avastad, et isegi tehnoloogiaga kaasa liikumine ei taga seda, et tehnoloogia sind armastaks või välja valiks.
Võib olla isegi sinu väikeseks rõõmuks õõnestab käimasolev muutus ka nende jalgealust, kes on ostnud iPhone’i enne sind ja kellel on taskus ID-kaart algusest peale. Tegelikult on asi selles, et toimuv on põhimõtteliselt nagu maavärin ning sellel ei ole lemmikuid. Muutumas on maailmakord ja see ei ole mingisugune aktsionäride koosolek kohvi ja kookidega.
Meie eestlased kipume uskuma, et meil on infotehnoloogiaga sõlmitud oma diil. Umbes nagu, et Mart Laar käis 1990ndate alguses kuskil ristmikul Doomi kollidega rääkimas ja nad lubasid, et kui me maapiirkondadesse interneti viime, siis meil jääb ikka siin riik ja rahvas suhteliselt puutumata. See on muidugi täiesti ekslik arvamus nagu näiteks seegi, kui kristlased arvasid kunagi Konstantinoopolit kaitstes, et kahurid töötavad ainult “heades” kätes ning olid elu ja jumala peale päris solvunud, kui türklased kuskilt eriti suure paugutajaga välja hüppasid.
See, et meil on suhteliselt varajased IT lahendused ja eestlane orienteerub infotehnoloogias päris hästi, on muidugi pigem eelis, kuid liigsetele optimistidele tahaks öelda, et oh teid naiviste, peagi näete, kuidas teie enda e-mailid, salasõnumid ja kõik muu kraam on netis kõigile näha ning kübersõda võivad pidada ka “pahad”.
Irooniliseks näiteks sobib ka Delfi, mis kutsus ehk pisut optimistlikult inimesi üles Delfile “kahtlaseid” dokumente lekitama, kuid mis sai ise just maitsta sama relva, kui Marek Strandberg lekitas oma üsna populaarses blogis Delfi omanikeringi kuuluva Hans H. Luige poolt talle saadetud e-kirja, mis kindlasi polnud mõeldud lekkima. Milliseid saladusi võib veel lekkida Postimehest, Delfist ja mujalt?
USA on olnud infotehnoloogia tähtsamaid eestvedajaid kogu maailmas, võib öelda, et internet ongi ju välja arendatud USA-s, kuid cablegate’i valguses näeme, kuidas suur riik, kes varem kritiseeris Hiinat tema virtuaalse tulemüüri pärast, on iseenda võttest selili.
Ei, tehnoloogia ei hooli meie varajasest truudusest. Tehnoloogia loob lihtsalt uusi reegleid ning selles mõttes on ta pime selle suhtes, kes parajasti hoiab enda käes klaviatuuri või lennuki juhtimiskangi.
Mis juhtub edasi? Need, kes oma positsioone kaotavad, saavad muidugi vihaseks ning suutmata uskuda oma kaotust, hakkavad nad rakendama jõudu. USA paneb püsti üha uusi piiranguid, mida ta ise varem Hiina puhul kritiseeris. Julian Assange tehakse terroristiks ja need ja nood püüavad teda luurekeeles öeldult “neutraliseerida”.
Kuid loomulikult pikas plaanis see ei pruugi aidata, kuna Assange’i maailm võib osutuda uue tehnoloogia tingimustes pisut loogilisemaks.
Infotehnoogilises uues maailmas on võimu ja raha drastilise ümberjagamise käigus võimalikud väga tõsised konfliktid, isegi sõjad, mis peetakse vahenditega, mida me seni pole näinud ja mis kestavad seni kuni uue tehnoloogia tingimustes on tasakaalupunktid saavutatud. Ja siis kui me just ära oleme harjunud, astub lavale mingi uus asi nagu näiteks nanotehnoloogia.
Kas see mis toimub, on hea või halb? See ei ole kumbagi. See on lihtsalt see, kuidas maailm nüüd on ja olema hakkab. Selge on see, et tulevad uued võitjad ja kaotajad. Kes need täpselt on? Seda me veel ei tea. Rihmad tuleb kinnitada kõigil.
