Hans H. Luige alfa-isaste puudumise mure peale kutsuti Kristjan Kolmeraudsesse uuema ja vanema põlvkonna Eesti ettevõtjate erinevusi arutama. Kuna televisiooni raamistikus pikema struktureeritud mõtte edastamine keerulisem, siis otsustas mõtted ka kirja panna. Mõtteid vahetama liitus ka Sten Tamkivi, samast põlvkonnast.
Kristjan Lepik: Mäletan, kui millieeniumivahetuseks ülikooli olin lõpetamas ja esimesi samme ettevõtluses tegin. Siis ka mõtlesin – milline jama, et ca. 7 aastat varem ülikooli ei lõpetanud, kuna tundus, et minu lõpetamise ajaks olid Eesti ettevõtluses jõujooned juba jagatud ja võimalused piiratud. Kahtlemata üsna rumal mõte (loodetavasti noorusest!), eriti tänast keskkonda arvestades, kus muutused maailmas on suured ja barjäär uutel ettevõtetel alustamiseks paljudes sektorites madal.
Sten Tamkivi: Jah, mina asutasin oma esimese ettevõtte kohe peale keskkooli lõppu aastal 1996 ja naljakas, aga mäletan täpselt sama rongist maha jäämise tunnet. Kahekümnekaheksa-aastased juhtisid panku (ja neid oli meil enne kainestavat ’97 börsikrahhi palju), kolmekümne-midagised ministeeriume. “Ärimees” ei olnud enam päris “Viru ärikaga” võrdne termin, aga agresiivne ja natuke kahtlaselt kiiresti rikas tüüp sellegipoolest. Tundus, et väljaspool tasapisi vajalikuks muutuvaid “nohiku-teenuseid” toonased alfa-ärihaid ja noored IT-ettevõtjad siiski eriti ei segunenud.
[KL:] Eesti ettevõtluskultuur on kahtlemata väga noor, pidid ju 90-ndate alguses ettevõtjad sisuliselt ise jooksu pealt praktika põhjal õppima – hariduslik baas ettevõtluse alal puudus. Puudus ka kultuuriline baas ettevõtluseks – meil puudusid ja puuduvad need vanaisad, kes palju majandustsükleid läbi käinud ja oskaksid näiteks 1970-ndate naftakriisi kogemust jagada. Seetõttu meil ka suur arenguruum ettevõtlushariduselt võrreldes lääneriikidega.
[ST:] Jah, üks asi on tõesti kriisikogemuste edasi andmine, aga teine pool ka puht praktilised, ja tihti lausa akadeemilised teadmised. Kui üritad globaalses äris läbi lüüa, siis ei ole lihtsalt aega absoluutselt igas valdkonnas jalgratast leiutada: katse-eksituse teel proovida, kuidas multikultuurset tiimi juhtida, kuidas teha edukat koostööd nii Brasiilia kui Hiina partneriga, kuidas turunduseelarvet iga päevaga keerulisemaks muutuvas kanali-miksis juhtida, kuidas ehitada ülemaailmset tarbija-brändi, aru saada kuidas mõtleb riskikapitalist ja kuidas pankur laenukonsortsiumis.
Meil on Eestis ärimehi ja -naisi, kellel on kogemusi paljudel neist teemadest ja oleks suurepärane kui nad leiaksid rohkem aega ja jaksu ka noores ettevõtluses kaasa lüüa, ingelinvestoritena, mentoritena, nõukogu liikmetena. (Alfad ikka õpetada võivad, eks?) See ehitaks kõvasti sildu — “meie ja nemad” osunduste asemel, mida me siingi harrastame — ja kokkuvõttes aitaks nii noori ettevõtjaid, hoiaks vanemaid värskena ja kokkuvõttes turgutaks kogu Eesti majandust tasapisi.
Samas olgem realistid ka selles osas, et ühe-kahe põlvkonna jooksul ei ole meil pea üheski neist teemadest siia riiki saanudki tekkida maailma tippkompetentsi. Seega olen jätkuvalt veendunud, et võimalikult paljud noored juhid ja ettevõtjad peaksid ka heas koolis ja/või kõvas rahvusvahelises firmas praktikal oma aega investeerima, et teadmiste-tühimikku täita. Su tele-vestluskaaslane rääkis riskist saada “üleharitud”, aga ma usun, et ta ei mõelnud selle all, et nt rahvusvahelist ärijuhtimist peaks õppima ainult etteantud töö käigus, ühes riigis ja eesti keeles.
[KL:] Mainitud põlvkondade vahe on teemaks kogu maailmas, sest uus generatsioon ettevõtjaid tegutseb ja mõtleb hoopis erinevalt senistest traditsioonidest. Oluliseks põhjuseks siin tehnoloogia areng, mis on paljudes sektorites võimaldamas nii meeskondi kui äri moodustada üle riigipiiride. Lisaks loob tehnoloogia areng palju uusi ärivõimalusi ning kustutab ka minu jutu alguse hirmu – uued ettevõtted ei pea mitte vana majandusega asemele kerkima, vaid loovad sageli uue äri. Mõte ei liigu selle ümber, kuidas olemasolevat teistest paremini teha, vaid – mida uut ma saan luua?
[ST:] Selgelt on rohkem esile kerkinud ka ettevõtluse sotsiaalne mõõde, naiivne rõõm muuta maailma, mitte teha pappi, sõltumata sellest, mida selleks ostad-müüd-vahetad. Siin on muidugi suur oht libastuda sama ebaõiglastesse üldistustesse nagu “hukas noorsoo” oma — ega me kumbki ju ei usu, et lahe noore Eesti Ekspressi startup-legend Olümpia hotellitoast oleks olnud motiveeritud rahast. Aga 90ndatel oli tõesti ka palju neid, kellel polnud vahet, mis äri ajada, peaasi, et ajasid.
Igatahes, “missiooniettevõtlust” on tehnoloogia areng kindlasti toetanud: ettevõtet teha on oluliselt odavam (s.t ettevõtja peab vähem käima oma investori tootluse-ootusest dikteeritud nööri mööda), ka väikesel tiimil on reaalselt võimalik mõjutada miljonite inimeste elu jne. Ehk siis, ka oluliselt tagasihoidlikum (inglise keeles on hea sõna “humble“) ja vähem-agressiivne inimene, ehk isegi beeta saab endale lubada endas tõelist kirge tekitavas valdkonnas tegutsemist just ettevõtluse vormis. Varem oleks ta ehk valinud mõne “turvalisema”, vähem riskantse tee, olnud teadlane või palgatöötaja.
Lühiajaline fookus raha paljundamisele, tuleb see siis äsja langenud kommunismi-piirangute järgsest vaakumist 90ndatel või mõnest sügavamast grupiviisilisest väärtushinnagust tekitab läbi-kiviseinte kultuuri, paneb õilistama karme diile, kus võtja võtab kõik. Eks suures vaidlemislustis me ka pisut mõistatame, mida HHL täpselt “alfa”-käitumise all mõtleb, aga äkki seda? Minu jaoks lihtsalt püsivus ja riskivõtmine ei ole mingid alfadele ainuomased oskused.
Veel üks huvitav asi: kui raha on Su tegevuse kõrvalprodukt, mitte ainueesmärk, toetab see vajadusest tingitud oskust olla mõnda aega peksupoiss. Olla “beeta”, nähtamatu kui mitte naerualune, ja oma idee kallal itereerida ja itereerida ja lõpuks läbi lüüa (või siis mitte). Korralik alfa ilmselt pikalt oma visiooni nimel pakinuudleid ei söö.
[KL:] Hiljuti Itaalias istusin ühes mägikülas kohvikus, kus sama pere mitu generatsiooni koos kohvikut pidasid. Nendega juttu peale saades ütlesid nad, et nii ongi kombeks – lihapoe müüja poeg läheb sinna tööle ning kohvikupidaja tütar kohvikusse. Samamoodi oli vanasti sageli ka ettevõtlusega – tegutseti ühe riigi piires, nii töötajad kui kliendid olid samas kohas.
Kuid uus äri on sellest hoopis erinev – äri on sageli seotud sektoriga ning vähem riigiga. Pea kõik Eesti uuema generatsiooni ettevõtted, mida juhivad noored juhid, keda ka väljaspool kodumaad tähele pannakse on sellise struktuuriga – programmeerijad Ukrainas või Valgevenes, üks kontor Eestis, üks Londonis (kuna kliendid rohkem seal). Mis riigi ettevõttega on tegu? See ei olegi paljude jaoks enam oluline.
[ST:] Oi, see on mu vana lemmikteema – juba pea kümme aastat leidub iga Skype-teemalise teksti juures mõni anonüümne kommentaator, kes jaurab sellest, kuidas Skype ei ole Eesti firma ja siin on ainult must tööjõud jne. Nokia oli Soome firma siis kui 100% nende töötajatest, omanikest ja juhtidest olid soomlased. Ja Nokia saavutas oma rahvusliku uhkuse tipu kui kõigist kolmest kategooriast ehk 10% olid veel soomlased. Kõige edukamad globaalsed firmad on need, kes suudavad paljud riigid ja rahvad panna tundma, et see firma ja nende tooted on just nende “omad”.
Mind ei väsi kummastamast see negatiivne energia, mida eestlased on valmis panema selle alla, et läbi mõnitada ja jõuliselt lahti haakida ennast näiteks neist startuppidest, kes ennast ise “Eesti omaks” peavad. See, et meie noortel juhtidel ja ettevõtjatel on nii palju uhkust oma päritolu üle ja patriotismi on imetlustvääriv. Seda õrna seost peaks väga hoolega hoidma, sest uskuge, innovaatilise Eesti maine ehitamine Londonis või New Yorkis ei ole Eesti ettevõtjal oma firma kõrvalt ratsionaalne tegevus ka pärituule korral, aga kui kodust ainult rahet vastu lendab, siis pannakse selle alla järjest vähem aega.
Rahvusriigid on oma olemuselt virtuaalsed ja mõne ettevõtte (ja ka sünnilt mitte kohaliku inimese, aga see on eraldi teema) soov ennast nendega vaimselt või füüsiliselt siduda on kõva eelis selle riigi jaoks. Eriti väikese riigi jaoks. Ja see on jällegi hooliv ja püüdlik ja tagasihoidlikkust väärtustav keskkond, mis tipptalente oma kontorit või vähemasti holding-firmat kolimast hoiab – mitte hierarhiline alfade võitlus pisikeses kohalikus äris.
[KL:] Rahvusvaheliste võrgustike muutumine tehnoloogia arenguga on väga huvitav teema, Steven Johnson on oma raamatus Future Perfect just kajastanud nii sotsiaalsete kui ettevõtlusvõrgustike muutumist uues keskkonnas. Uued võrgustikud ei allu sageli traditsiooniliste võrgustike reeglitele ning toimivad teistmoodi. Kui võtta kasvõi Wikipedia või Kickstarter (või kohalik hooandja) – detsentraliseeritud võrgustikud, mille kaudu üksikisikute tegevuse summa võib tuua väga suure muutuse kogu ühiskonna jaoks. Ja mitte ühe riigi sees, vaid oluliselt laiemalt.
Ja rahvusvahelisus muudab ka ettevõtte struktuuri oluliselt. Traditsioonilises ettevõtluses on USAs tavapärane, et mitte-juhte omanike hulka eriti ei kaasata. Statistika näitab, et nende osalus on keskmiselt ettevõttes ca. 2%. Kuid uue majanduse ettevõtluses on omanike ring sageli laiem ka mitte-juhtide hulgas – ettevõtted on vähem tsentraliseeritud. Mitte-juhtide osakaal on ettevõtetes 10x kõrgem vana majandusega ettevõtete keskmisest ehk koguni 19%. Meenub ühe tuttava ettevõtja lugu, kes ütles, et Leedus on suuremates ettevõtetes “direktoras” kellel on ka eraldi WC, kus teised ei tohi käia. Ja kõrvale Mark Zuckerberg kellel Facebooki juhina ei ole isegi oma kabinetti – need on kaks eraldi maailma ja uues majanduses ei ole sageli vajalik sõjaväekindralik alfaisasus.
[ST:] Vahemärkusena, HHL rääkis silmakriipiva rõhuga tõesti just alfa-isastest. Huvitav kas Facebooki #2 kindral, Sheryl Sandberg oleks Eesti võitjate põlvkonna jaoks piisavalt alfa? Isane ei ole ta kohe mitte, ja ma arvan, et oleks ka üsna jabur üritada 21. sajandi Eesti juhtide ja ettevõtjate otsinguid jätkuvalt rajada soorollide ja stereotüüpide vundamendile.
Ja veel üks koht kus tundub põlvkondade dialoog tuksi minevat on (üsna alfalik?) eeldus, et “võitjate põlvkond” saab hinnata järeltuleva põlve riskijulgust ja südikust… kui ta on enda ettevõttele juhti palkamas. Ma kardan, et lootus, et järgmise põlvkonna potentsiaalikaimad käivad, müts peos eelmise põlvkonna juures tööintervjuudel on juba definitsiooni poolest ebaõnnestunud filter, mis suurima ettevõtja-tulevikuga noored radarilt välja jätab… Ei käinud ju ka 90ndate ettevõtjad endale eelnenud “võitjate”, kolhoosiesimeeste ja vabrikudirektorite juures ülevaatusel, kui vähegi midagi targemat teha oli?
[KL:] Nüüd kui Eesti majanduse kontekstis seda juttu vaadata, siis on eelnevast näha, et erinevused uue ja vana majanduse vahel on suured. Ja ma ütleks ka nii, et tööstusettevõtte juht ei olegi sageli võimeline rahvusvahelist idufirmat juhtima. Ning ka edukas startupi juht ei pruugi tööstusettevõtte juhtmisega hakkama saada. Need on väga erinevad spordialad ning Eestil on mõlemaid vaja. Kuigi tehnoloogiatrende vaadates on mu meelest kahtlemata suurem kasvupotentsiaal uuel majandusel, ei saa me ka läbi vana majanduseta.
Ning uue ja vana majanduse puhul ei ole vaja vaadata kumb “parem” või “pikem” on, vaid tulebki neid võtta kui eraldi alasid. Ja ka kindlasti mõelda seda, kuidas nad saavad üksteisele kasulikud olla – näiteks praegu on maailmas kiiresti kasvav trend tööstuse automatiseerimine ehk robotite kasutamine tööstuse efektiivistamiseks. Seega peaks vanem generatsioon ettevõtjaid kasutama ka uuema generatsiooni tehnoloogilist teadmist, muutudes sellega globaalselt konkurentsivõimelisemaks.
[ST:] Ma selle “uue” ja “vana” majanduse eristamisega nii selgelt kaasa ei läheks selles alfaisaste teemas. Võta kasvõi tööstuse robotiseerumise ja automatiseerumise trend. Eestit kummitab pidevalt Euroopaga võrreldes hirm-madal lisaväärtus töötaja kohta. Selle probleemi lahendamine viib ka “vana majanduse” jälle sellesse punkti kus alfast “vana majanduse” ettevõtjal on vaja õppida elama tehnoloogia-nohikutega. See on hoopis teistsugune juhtimisoskus kui sinikraeliste betade (või isegi hierarhias veel madalamate “omegade”, nagu ma just wikipediast lugesin) kamandamine. Nohikul on optsioonipakiga startupid reas ukse taga, automatiseeri ise oma tehast kui tema jaoks põnevat, inspireerivat ja kaasavat ärikultuuri hallata ei oska.
Tarmo Jüristo viitas hiljuti Ulrich Beck’i raamatule Riskiühiskond. Beck argumenteerib, et hilise 19. ning 20. saj esimese poole lääne nö. “klassiühiskond” oli defineeritud läbi “hüvede jaotuse” (“distribution of goods”). Samas 20. sajandi lõpu läänelikus “heaoluühiskonnas” on määravaks “distribution of bads”: hüvede pool on suurtes piirides tasandunud – muidugi on mõned inimesed rikkamad, kui teised (ja mõned on palju palju rikkamad), aga *tavalistes* oludes ei oma see erilist tähtsust, e. siis teisisõnu: jõukuse erinevus ei ole oluliselt nähtav elustiilide erinevusena.
Ehk siis, mõni võitjate põlvkonna esindaja võib olla noorest ettevõtjast suurusjärkude võrra jõukam, aga nende igapäevane elu ja tarbimine ei erine suurusjärkude võrra. Mõlemad sõidavad autoga, lendavad lennukiga ja söövad restoranis kui tahavad. Samas 90ndate Eestis jõukuse erinevus transleerus väga selgelt elustiilide erinevuseks ja see tähendas, et riskide võtmisel oli hoopis teistsugune käegakatsutav ja nähtav tulemus.
Mündi teine külg, mida Beck rõhutab, on see, et “riskiühiskonnas” on jõukus endiselt oluline, aga hoopis siis, kui asjad lähevad halvasti (e. kui riskid materialiseeruvad), muutub su varaline ja ühiskondlik positsioon äkki väga tähtsaks. Ja see tähendab, et kaasaegset ühiskonda ei ole väga mõtet vaadata selles tüüpilises varamarksistlikus “klasside” kategoorias, mis põhineb oma olemuses sellel, et “ühtedel on ja teistel ei ole” (mis on selline alfade ja beetade skaala jälle). Targem ja täpsem oleks vaadata mitte kellegi vara või mida ta hetkel teeb, vaid tema riske – mis kellegagi juhtub, kui asjad tuksi lähevad.
Ja siin on igal uuel põlvkonnal riskide võtmisel eelmisega võrreldes fundamentaalne eelis: on vähem, mida kaotada ja rohkem järele jäänud aega, et taastuda.
Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik on Memokraadi kaasautorid.
