Read More

Vestlus vabadusest

Räägi, miks sa ratastoolis oled? See tavaliselt huvitab tutvuse alguses kõiki. Mul on üks lihashaigus nimega Duchenne lihasdüstroofia, mis tähendab seda, et keha ei tooda düstrofiini, mis aitaks lihastoonust hoida.  Igapäevaselt kasutan siis liikumiseks elektriratastooli, […]

Read More

See ei lõpe kunagi

Enne iga valimistsüklit püüavad  ennast parempoolsetena esitavad erakonnad vallutada rahvuslike kannatuste mäetippu ja Urmas Reinsalu inkassonõude  avantüür Venemaa vastu on alles esimene baaslaager. Tõsi, võib-olla on idee laudatoojal hoopis mittepoliitilised eesmärgid. “Mis on hästi tähtis, […]

Prosuumer. Sissejuhatus.

tumblr_n04nt2e8Mt1tqwckgo1_1280

“Kaua te enda isikuturundusega juba tegelenud olete?”

“Ma ei tegele sellega.”

“Ah? Miks te siia siis tulite?”

“Teie ju ise tahtsite minuga intervjuud teha…”

“Ja kui te intervjuuga nõustusite, siis te juurdlesite kindlasti selle üle, millist kasu te sellest saate?”

“Ei, see ei olnud minu esimene mõte! Ma mõtlesin, et miks mitte juua üks kohvi huvitavas seltskonnas ja vestelda näiteks blogidest…”

“Aga kui see intervjuu tuleb hästi välja, siis te saate ju sellest kasu?”

“Mingil tasandil kindlasti … aga see on väga kaudne kasu…”

“Super, ma panen siis kirja, et te kasutate isikuturunduse kaudseid meetodeid!”

“Ma ei kasuta neid!”

Reekviem Suur-Ameerika ühele

Võib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.

Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.

Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.