1. Ma ajaksin tülli Eesti progressiivid ja konservatiivid, heterod ja geid, insenerid ja humanitaarid, poliitikud ja mittepoliitikud, noored ja vanad. Isegi lapsed ajaksin tülli, kui mitte teisiti, siis juuksevärvi alusel. Ma ajaksin inimesed pimedalt vihaseks, solvates neid nii meedias kui sotsiaalmeedias. Lõhe esimese ja teise Eesti vahel poleks midagi selle kõrval, mida mina teeksin – ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud. Ja ma ütleksin neile, et see ongi teie nägu, kallid eestlased. See ongi reaalsus, et me kõik oleme vaid kalakesed vihameres.
Televisioonide kuvandiraamistik 2.0
Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna.
Mis otsast Eesti avalikkus ussitab?
Sten Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: "Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum." Jagan seda diagnoosi ("totaalselt" on ehk väike lõiv löövusele), mistõttu nopin pakutud kujundi üles ja kirjutan veidi konkreetsemalt lahti.
Põlev kardin
Me tuleme tagasi Eestisse. Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, […]
Kõigi poliitikute määraja
Memokraat sai hiljuti kirja Endlilt, kes palus lahti seletada mis tööd teeb poliitik. “Mida teeb poliitik, kui ta ongi lihtsalt poliitik, mitte näiteks minister?” küsis ta meilt.
Vaata, Endel, erakondades on inimestel palju rolle ning mitmeid selliseid huvitavaid ameteid, mida ei ole üles loetletud ametlikel kodulehtedel. Memokraadi poliitikavaatlejad panid märkmed kokku ning sul on nüüd võimalus piiluda sellesse veidrasse ja huvitavasse maailma.
Arvamusveskid
Alljärgnev on õuduslugu. Põhjamaine death metal. Lõpus saavad kõik surma. Kuid alustagem sellest, et Homo Sapiensi sotsiaalmeediakäitumise sarnasust niinimetatud sipelgaveskitele on varemgi täheldatud. Sipelgad, kes on teatavasti pimedad, jätavad üksteisele erinevaid lõhnasõnumeid, mis aitavad leida […]
Meie avangard
Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle […]
Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt
Tere Ilmar,
Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles'i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid "kas riik võib rääkida?"
Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et "kõri", ja "vatsa" puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei "neela" ega "seedi". Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.
Küsimus "kas riik võib rääkida?" on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks "kes võib riigi nimel rääkida?" või "millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?" – ja ühtlasi "kuidas on kõik see seotud psühholoogia" või kaitsega"? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.
Ennustame valimistulemusi?
Memokraat avaldab täna Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi teaduri Mihkel Solvaku analüüsi erakondade valimistulemuste ennustamisest. Üks selle analüüsi kainestavamaid järeldusi on see, et Eesti poliitika on ülimalt stabiilne ning hoolimata valimistevahelise ajal toimuvatest kõikumistest erakondade reitingutes, liiguvad reitingud valimiste ajaks tagasi sinna kohale, kus nad olid eelmistel valimistel. Reform käib vahepeal ikka põhjas, Kesk käib vahepeal ikka tipus, kuid valimiste ajal on nad tagasi seal, kus olid varem.
Mis saab kevadel? Kui seda analüüsi võtta aluseks, saab tõenäoliselt suurimaks valimistulemuste mõjutajaks olema majanduse käekäik. “It’s the economy, stupid!” Aga tutvu ise lähemalt ja ütle, mida arvad.
Minu Õllereklaami sees on midagi*
Eellugu, erinevad hoiatused ja countdown
Eestis tehakse alkoholireklaami 18 miljoni euro eest aastas, väidab Terve Eesti Sihtasutus. Millega seda summat võrrelda? Mäletad seda Reformierakonna “Uhke” kampaaniat 2011. aastal, mil bussipeatused olid kollased ning teles jooksis prime time reklaam, kus inimesed olid uhked? Kuidas see kõik käis mitu kuud üle Eesti, lehtedes, raadios, online’is? No see maksis ametliku info kohaselt kaksteist korda vähem. Nii et jaanuarist detsembrini kulub alkoholiturundusele iga kuu umbes samasugune summa, mis aitas ühel erakonnal võita valimistel peaministritooli.
Poolteist aastat tagasi palus Terve Eesti Sihtasutus (TESA) mul kaasa mõelda alkoholireklaami mõjude teemal ning kuigi osa tööst olen teinud tasuta, olen ma saanud nende käest tasu 3344.- eurot koos käibemaksuga. Ma mainin seda sellepärast, et sa teaksid edasi lugedes, kus ma istun ja seisan. Sest alkoholireklaamist rääkimine on üpris radioaktiivne värk, eriti pärast seda, kui alkoholist on saamas julgeoleku kõrval üks lähenevate valimiste keskseid teemasid.
Alkoholireklaamid on aja jooksul väga kõvasti muutunud. Vaata kasvõi seda fotot 1990. aastate alkoholireklaamist. Kas see võiks ilmuda mõnes tänases ajalehes ilma, et avalikkuses ei hakkaks kõlama süüdistused purjuspäi autoga sõitmise propageerimises?