Võib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.
Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.
Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.
1. Ma ajaksin tülli Eesti progressiivid ja konservatiivid, heterod ja geid, insenerid ja humanitaarid, poliitikud ja mittepoliitikud, noored ja vanad. Isegi lapsed ajaksin tülli, kui mitte teisiti, siis juuksevärvi alusel. Ma ajaksin inimesed pimedalt vihaseks, solvates neid nii meedias kui sotsiaalmeedias. Lõhe esimese ja teise Eesti vahel poleks midagi selle kõrval, mida mina teeksin – ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud. Ja ma ütleksin neile, et see ongi teie nägu, kallid eestlased. See ongi reaalsus, et me kõik oleme vaid kalakesed vihameres.
2. Et kõik lõplikult tülli jääksid, hävitaksin ma igaühe, kes soovib teistele midagi selgitada. Oi, kuidas ründaksin teda jõhkralt ja isiklikult. Ma küüditaksin ta mõtteliselt. Ma teeksin tema räsitud avatarist teistele alandava eeskuju. Alguses värbaksin selleks väikese pundi trolle, kuid ma olen kindel, et varsti trolliksid inimesed üksteist juba vabatahtlikult.
Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna.
Sissejuhatus
On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi "Suure teleraamatu" televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.
Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis, kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.
Sten Tamkivi püüdis hiljuti siinsamas ühe Eesti ühiskonda kummitava probleemi löövasse kujundisse: "Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum." Jagan seda diagnoosi ("totaalselt" on ehk väike lõiv löövusele), mistõttu nopin pakutud kujundi üles ja kirjutan veidi konkreetsemalt lahti.
Me tuleme tagasi Eestisse. Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, mille California numbrimärgil ilutseb sõna "Tartu". Märt ja Merle, Magnus ja Irmelin kolisid tagasi kevadel. Silver, Rainer, Anu, Ott, Monica,… Read more »
Memokraat sai hiljuti kirja Endlilt, kes palus lahti seletada mis tööd teeb poliitik. “Mida teeb poliitik, kui ta ongi lihtsalt poliitik, mitte näiteks minister?” küsis ta meilt.
Vaata, Endel, erakondades on inimestel palju rolle ning mitmeid selliseid huvitavaid ameteid, mida ei ole üles loetletud ametlikel kodulehtedel. Memokraadi poliitikavaatlejad panid märkmed kokku ning sul on nüüd võimalus piiluda sellesse veidrasse ja huvitavasse maailma.
Alljärgnev on õuduslugu. Põhjamaine death metal. Lõpus saavad kõik surma. Kuid alustagem sellest, et Homo Sapiensi sotsiaalmeediakäitumise sarnasust niinimetatud sipelgaveskitele on varemgi täheldatud. Sipelgad, kes on teatavasti pimedad, jätavad üksteisele erinevaid lõhnasõnumeid, mis aitavad leida teed näiteks toidu juurde. Vahel aga hakkavad sipelgad üksteise sabas ringiratast marssima, kuni surevad väsimusse. See ongi sipelgaveski. Kunagi arvasin… Read more »
Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle tundub, et tänapäeva ühiskonna lõpmatute nüanssidega aruteludes taandub vestlus väärtustest ja sellest, mida mõni filosoof kunagi mõtles või mis on… Read more »
Tere Ilmar,
Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles'i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid "kas riik võib rääkida?"
Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et "kõri", ja "vatsa" puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei "neela" ega "seedi". Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.
Küsimus "kas riik võib rääkida?" on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks "kes võib riigi nimel rääkida?" või "millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?" – ja ühtlasi "kuidas on kõik see seotud psühholoogia" või kaitsega"? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.
Memokraat avaldab täna Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi teaduri Mihkel Solvaku analüüsi erakondade valimistulemuste ennustamisest. Üks selle analüüsi kainestavamaid järeldusi on see, et Eesti poliitika on ülimalt stabiilne ning hoolimata valimistevahelise ajal toimuvatest kõikumistest erakondade reitingutes, liiguvad reitingud valimiste ajaks tagasi sinna kohale, kus nad olid eelmistel valimistel. Reform käib vahepeal ikka põhjas, Kesk käib vahepeal ikka tipus, kuid valimiste ajal on nad tagasi seal, kus olid varem.
Mis saab kevadel? Kui seda analüüsi võtta aluseks, saab tõenäoliselt suurimaks valimistulemuste mõjutajaks olema majanduse käekäik. “It’s the economy, stupid!” Aga tutvu ise lähemalt ja ütle, mida arvad.