Kahvel

 Jul 24, 2010 | 4

Daniel Vaarik

On asju, mis on igal pool meie ümber kirjas ja me arvame, et me teame seetõttu neist midagi. Näiteks vabadus. Kui  triviaalne aga samas kui keeruline! Ja vahel ma mõtlen, et kui paljud sellele demokraatia asjale pihta saavad ja siis kui lõpuks pihta saavad, kui paljud demokraatiat üldse tahaksid.

Just loen Icon Magazine’i, kus sõnastab seda probleemi Itaalia disainer Gaetano Pesce: “Demokraatia on midagi, mida me ei mõista veel väga hästi. Enamus inimesi mõtlevad, et demokraatia tähendab võrdsust. See pole tõsi. Demokraatia on erinevuste kaitsmine.”

Kunagi varem tsiteerisin Memokraadis filosoof Hannah Arendti raamatut The Origins of Totalitarianism ja see tsitaat sobib jätkuvalt hästi ka siia:

Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad…

2009. aastal kirjutasin kunagi natuke pikemalt Balti riikidest kui maandamata utoopiatest, kus samuti puudutasin  võrdsuse teemat. Ehk kuhu ma sellega tüürin? Valimised on tulemas, äkki ei olekski nii imelik ja piinlik kui avaks rahaloopimise ja ebakarismaatilise visioonitamise kõrval taas teemad nagu, et mida tähendavad demokraatia  ja võrdsus Eestis. Ja ei piisa ainult sellest, kui kaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna liiget sellest kuskil Sirbis keeruliselt räägivad.