Masinate poolt kasvatatud inimesed

Daniel Vaarik


1986. aastal muukisime sõpradega lahti Vanemuise tänava arvutiklassi ukse, et saaksime natukenegi kasutada 8-bitiseid Yamaha MSX personaalarvuteid. Üks tüüp pidi kogu aeg valves olema ja kui ta ühel hetkel jooksuga mööda koridori tuli, siis  oli selge, et tuleb arvutid ülepeakaela kinni panna ja uks lukku lajatada. Selleks hetkeks kui mõni õppejõud  kohale jõudis, leidis ta meid ülepingutatult tüdinud nägudega aknalaual jalga kõigutamas.

Ma olen aastaid hiljem mõelnud, mis mind arvutite juures algusest peale võlus? Mis oli selles nii erilist, et arvuti tegi minu käsu peale mingeid kohmakaid kandilisi geomeetrilisi kujundeid või sättis numbreid ühte tulpa? Mida kuradit?

Vaadates tänapäeval, kuidas mõne tuttava laps suudab Google’i otsingusse kirjutada “WII” veel enne kui ta rääkimagi on hakanud, muutub see küsimus aina müstilisemaks. Mis on arvuti “vastupandamatu laheduse” põhjus  ja miks ta tõmbab enda poole nii paljusid  lapsi ja täiskasvanuid nagu virvatuluke hilist teelist?

Tänaseks olen ma selgele veendumusele jõudnud ning ma usun, et ma ei avasta sellega midagi, mida juba poleks avastatud, et oluline komponent arvuti külgetõmbevõimest peitub ühes väga lihtsas asjas, mida arvuti teeb.  See on … garanteeritud ja kohene tagasiside.

Kujutage ette last, kes togib ema, et tähelepanu saada. Vahel ta saab seda, vahel mitte. Nüüd kujutage ette, kui seesama laps läheb arvuti juurde. Iga kord, kui ta vajutab klahvi, saab ta arvuti tähelepanu. Veel enam, iga kord kui ta vajutab klahve kindlas järjestuses, juhtub alati ka täpselt seesama asi. Garanteeritud tagasiside.

Muidugi ka varasemad masinad on head tagasiside garanteerijad olnud. Televiisor või auto ei pruugi anda alati väga isiklikku tagasisidet aga vähemalt on see tagasiside enamjaolt garanteeritud. Arvuti läheb seda teed mööda palju kaugemale.

Miks see tagasiside oluline on? Inimolendid ja tegelikult kõik elusolendid planeedil Maa toetuvad oma eksistentsis  fundamentaalselt väliskeskkonnast tuleva tagasisidele. Võib öelda isegi nii, et tagasiside on ainus asi, mis annab meile teada, et me oleme tegelikult ka olemas. Peale selle annab tagasiside  meile tunde, et me kontrollime midagi ning tagasiside on ainus võimalus midagi õppida.

Päris elu on tagasiside koha pealt muidugi üpris julm, sest inimesed saavad tagasisidet erinevalt. Üks Kanadas läbi viidud uuring väidab lausa,  et vanemad pööravad oma lastele vähem tähelepanu, kui lapsed on koledad. Kui nii, siis  mida me  räägime veel sellest ajast, kui kunagised lapsed saavad vanemaks ja ootavad tagasisidet erinevatelt inimestelt, kes ei armasta neid pooltki nii palju kui isa ja ema tavaliselt oma lapsi armastavad?

Maailma inimesed võib vabalt jagada ka tagasiside poolest rikasteks ehk nendeks, kes saavad kogu aeg signaale selle kohta, kuidas neil läheb ja tagasiside poolest vaesteks, kellele ei öelda isegi seda, et tal on kaks meetrit vetsupaberit kingatalla külge jäänud. Pole vist pikemalt vaja seletada, miks kergem on neil, kes saavad varem teada, kui nad midagi valesti teevad.

Tänaseks on arvutid õppinud inimese tagasisidevajadust üha paremini ära kasutama. Arvutimängude loojad on avastanud, et mõõdetud koguses tagasiside andmine punktide näol tekitab sõltuvust. Ja sotsiaalvõrgustikud on rajatud ülisuures mahus tagasiside peale. Ametnikud, turvamehed, õpetajad, poliitikud, kõik käivad ühtemoodi sotsiaalvõrgustikes vaatamas, kas nende viimast fotot või teravmeelset ütlust on keegi “laikinud”.

Ehk siis teisisõnu, arvutid annavad meile nüüd pidevalt kinnitust, et me oleme olemas. Samas on see üsna õhuke jää, sest asi, mis on disainitud mulle ütlema, et “jah, sa oled olemas” või et “jah, sul läheb hästi” ei valmista mind ette tagasiside puudumiseks ehk siis selleks olukorraks, mis tegelikus elus tihti puudub. Nii me näemegi, kuidas nutitelefonidega inimesed ei suuda kannatada enam ühtegi igavusehetke ning jooksevad igal vabal hetkel virtuaalsusse tagasisidet otsima nagu nende elu oleks kaalul.

Sõltuvusetsüklisse sattumine on üks infotehnoloogia tõsine varjukülg ning probleem on selles, et see süveneb üha sedamööda, mida rohkem tarkvaradisainerid inimpsühholoogiat mõistma hakkavad.

Ja siis veel see, et tagasiside  jätmine masina hooleks on mugav. Näiteks lastevanematel, kes tahavad sõpradega juttu ajada ja annavad lapsele Nintendo DS-i, et ta vait oleks.

Theodor Adorno kirjutas kunagi sellest, et mehaaniliselt sulguvad uksed võtavad inimestelt võime uksi sulgeda nii nagu inimesed seda vanasti tegid. Sellised inimesed on teistsugused inimesed, kui vana aja inimesed, kes tükk aega haagiga logistasid, et uks kinni läheks, need uued, need ei vaata enam tagasigi, kui külmikut sulgevad. “Uut inimtüüpi ei ole võimalik mõista teisiti kui mõistes kõigepealt millele ta on pidevalt avatud läbi tema ümber oleva asjade maailma…” kirjutas ta.

Kui juba ukselink kui tehnoloogia muudab inimest, siis millise inimese teeb temast arvuti, World of Warcraft, Facebook? Kas see uus on üldse vanas mõistes inimene? 20. sajandi inimene polnud muidugi ka mitmes vanas mõttes inimene, kuid kas me oleme juba jälle muutumas millekski uueks?

Ei, kindlasti mitte ei taha jätkuvalt anda tehnoloogiale mingeid moraalihinnanguid, et see on halb ja too hea, ma tahan öelda, et me peame mõistma, et ükski vidin ega ukselink ei potsata meie ellu ilma jälge jätmata. Võiksin siinkohal tsiteerida Fausti aga võib olla on värskem tsiteerida Jaapani mangat Full Metal Alchemist:

Human kind cannot gain anything without first giving something in return. To obtain, something of equal value must be lost…

Seepärast kutsuksin lugejat järele mõtlema, kuidas kasutada kasulikult ja paremini seda suurepärast asjaolu, et arvutid avardavad meie tagasiside saamise võimalusi ja kuidas mitte langeda selle lõputusse tsüklisse, kuni me peast lolliks läheme.

Häid näiteid on ka palju. Näiteks World of Warcraft, mõistlikus koguses mängituna, treenib juhiomadusi, mis sobivad tänapäevasesse võrgustuvasse ettevõtluskultuuri. Näiteks kui netikommentaarid on normaalselt autentitud ja modereeritud, on need meeletult kasuliku tagasiside allikad blogi autorile. Ning mine tea, ehk annavad arvutimängud meile idee, kuidas koolis anda hindeid teistmoodi kui mitusada aastat vana viiepunkti süsteem.

Jõuame ka siin tõdemuseni, et igasugused tagasiside mudelid ei ole head ega kasulikud, vaid ainult mõned on. Kuidas teha neid mudeleid paremaks ja sellisteks nagu meile sobib? Ning äkki on lihtsalt nii, et masinate poolt antav tagasiside kompenseerib vahel midagi, mille meie, inimesed, kogemata tegemata oleme jätnud ja milleks meil tegelikult masinat vaja olema ei peaks.

  • http://twitter.com/karmenr Karmen Reinpõld

    Kuulsin / lugesin (aga ei mäleta kust), et laste “armastus” arvuti ja TV vastu tuleneb valikuvabadusest, mida annab pult tema käes või vabadus minna sellele veebilehele, mida ta soovib. Kui päev läbi on käske ja keelde pidanud kuulama (nii see kipub olema), siis nad tunnevad vajadust “vabaduse” järele. Absoluutne kivi ühiskonna (lapsevanemad, õpetajad jt., kes tegelevad igapäevaselt lastega) kapsaaeda.

    Lahendused on ju olemas, aga need nõuavad aega ja tahet, mida meie kiirustavas ühiskonnas kipub nappima.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Võis just olla sellesama 1986. aasta paiku, kui just sealsamas Vanemuise tänavas vanaisa Ülikoolis töö juures ka arvutit näitas. Pöördeliseks võiks nimetada hetke, arvuti lummus oli midagi enneolematut. Mäletan, kuidas muust ei suutnud mõelda, kuidas taas seda arvutit saaks taas kasutada. Seega kindlasti olen täitsa tuntavas osas arvutite poolt kasvatatud.

    Ja see oli ju aeg, kus arvutimängude tootmine oli ikkagi peamiselt programmeerimine, täna on suuresti ka psühholoogia ja marketing, ehk et inimloomuse nuppudel vajutatakse veelgi osavamalt. Näiteks mu keskmine poeg omab viis aastat vanust ja on korralik unekott. Ühel hetkel hakkas ta hommikuti kella 6 paiku ärkama, peatselt selgus põhjus – siis saab segamatult arvutiga mängida, muidu 2×10 minutit päevas. Võiks ju pahandada, kuid meenub seesama tunne enda noorusest, mil oleks ükskõik mille vahetanud 15 minuti vastu arvuti taga.

    Ma olen Danieliga täitsa nõus, et oleme tehnoloogia arenguga sellises kriitilises kohas, kus hakkab palju (plahvatuslikult?) tulema uusi lahendusi, mis jõuavad ka massidesse. Ehk et ajaks kui lapsed on puberteetikud, on neid ümbritsev tehnoloogiline maailm ilmselt totaalselt teistsugune kui täna. Kas vanematena suudame sellega kaasas käia ja mõista jätkuvalt kuidas nende silmad seda näevad?

    Ma tean paari noort inimest, kes on ilmselt rohkem arvutite poolt kasvatatud kui oma vanemate poolt ja võiks öelda, et üle 50% nende elust ongi “arvutis”. On näha, et nad tunnevad ennast üsna ebamugavalt “päriselus” ja eelistaks võimalusel ilmselt kogu aja vaid arvutiga seotuna elada. Ja tehnoloogia edasise arenguga lähevad sellised tõmbed pidevalt tugevamaks ning tõenäoliselt üsna tempokalt.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Võis just olla sellesama 1986. aasta paiku, kui just sealsamas Vanemuise tänavas vanaisa Ülikoolis töö juures ka arvutit näitas. Pöördeliseks võiks nimetada hetke, arvuti lummus oli midagi enneolematut. Mäletan, kuidas muust ei suutnud mõelda, kuidas taas seda arvutit saaks taas kasutada. Seega kindlasti olen täitsa tuntavas osas arvutite poolt kasvatatud.

    Ja see oli ju aeg, kus arvutimängude tootmine oli ikkagi peamiselt programmeerimine, täna on suuresti ka psühholoogia ja marketing, ehk et inimloomuse nuppudel vajutatakse veelgi osavamalt. Näiteks mu keskmine poeg omab viis aastat vanust ja on korralik unekott. Ühel hetkel hakkas ta hommikuti kella 6 paiku ärkama, peatselt selgus põhjus – siis saab segamatult arvutiga mängida, muidu 2×10 minutit päevas. Võiks ju pahandada, kuid meenub seesama tunne enda noorusest, mil oleks ükskõik mille vahetanud 15 minuti vastu arvuti taga.

    Ma olen Danieliga täitsa nõus, et oleme tehnoloogia arenguga sellises kriitilises kohas, kus hakkab palju (plahvatuslikult?) tulema uusi lahendusi, mis jõuavad ka massidesse. Ehk et ajaks kui lapsed on puberteetikud, on neid ümbritsev tehnoloogiline maailm ilmselt totaalselt teistsugune kui täna. Kas vanematena suudame sellega kaasas käia ja mõista jätkuvalt kuidas nende silmad seda näevad?

    Ma tean paari noort inimest, kes on ilmselt rohkem arvutite poolt kasvatatud kui oma vanemate poolt ja võiks öelda, et üle 50% nende elust ongi “arvutis”. On näha, et nad tunnevad ennast üsna ebamugavalt “päriselus” ja eelistaks võimalusel ilmselt kogu aja vaid arvutiga seotuna elada. Ja tehnoloogia edasise arenguga lähevad sellised tõmbed pidevalt tugevamaks ning tõenäoliselt üsna tempokalt.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne

    Ma tean paari noort inimest, kes on ilmselt rohkem arvutite poolt kasvatatud kui oma vanemate poolt ja võiks öelda, et üle 50% nende elust ongi “arvutis”. On näha, et nad tunnevad ennast üsna ebamugavalt “päriselus” ja eelistaks võimalusel ilmselt kogu aja vaid arvutiga seotuna elada.

    Eks siin ongi küsimus sellest, milliste tehnoloogiate kaudu see “päriselu” defineeritud on. Tänaseks on ilmselt nt. nii sinu kui minu arusaam normaalsest päriselust seotud selliste asjadega, nagu köetud tuba ja soojad riided. Meie elukeskkond on linn, kus on tänavad nii autodega sõitmiseks kui jala kõndimiseks, ristmikel on foorid ja majades liftid. Meie kodudes on külmkapid ja kontorides konditsioneerid, ühest punktist teise liikumiseks kasutame me autot, trammi, rongi või lennukit, oma vanematega räägime üle mobiiltelefoni ja muusikat kuulame iPodist. See kõik on tehnoloogia ning ilmselt võib arvata, et me mõlemad tunneks end mõneti ebamugavalt igapäevases “päriselus”, kus kõike seda ei oleks — kuni selleni, et inimesena ei suudaks me tõenäoliselt 100% “looduslikus” ja tehnoloogiavabas päriselus üle paari päeva eluski püsida. Ja nii on arvutid lihtsalt järgmine selline kiht või suund meie reaalsuses.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Mulle tundub, et siin on päris suur vahe selles, et enamus sinu toodud tehnoloogiatest ei anna meile tagasisidet, aga arvuti (või siis üha rohkem ka juba telefon/iPod) suhtleb meiega ning hakkab seda targemalt ja inimlikumalt tegema.

    Arvuti (siin peaks kasutama küll mingit muud terminit, sest ei saa siin vaadata enam ainult klaviatuuri ja hiirega instrumenti) muutub üha tugevamaks konkurendiks reaalsele näost-näkku suhtlemisele ning selle realistlikkus toob kaasa tõenäoliselt kiiresti kasvava sõltuvus-efekti, mida ehk võib võrrelda narkootikumidega – nõrgemad natuurid võivad kiiresti sõltuvusse jääda.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000644613250 Artur Tuur Kuus

    jaa. 1985 samade riistadega ja mentaalne nihe osutus pöördumatuks

  • Anonüümne

    Soe tuba ja asfaldist k6nnitee annavad ka tagasisidet, parematki veel kui igasugune arvutividin.

    Vidinad lihtsalt teevad seda kiiremini ja ilma suurt fyysilist pingutust.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, ma olen ka pigem seda meelt, et tehnoloogiasse on alati sisse ehitatud mingi tagasiside.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Jajah. Siinkirjutaja jaoks perekondlike sugulussidemete tõttu juba 80ndate alguses riigiringhäälingu arvutuskeskuses – ainulaadsed hetked, mil avanes võimalus ekraanile oma nimi toksida. Ent programmeerimine läks lahti vist kah 86 ja Tallinna Pioneeride Palee MSX ühtedel. Ja paar aastat hiljem progesin ma MSX kahtedel juba Assembleris.

    Aga “tagasisidest” kah. Mehed, lugege ikka raamatuid kah – Lotmani järgides areneb kultuur läbi autonoomsuse (taastootmise) ja (väliskeskkonnaga peetava) dialoogi pinge. Väliskkeskonna vaatlus on selle pinge mehhanism. Arvutid on ses mõttes huvitavad massinad, et interaktiivsete aparaatidena nad võimaldavad korraga nii autopoieesi, kui ka vahendavad meile maailma teisesust. Nende kahe funktsiooni pinge teeb nende aparaatide funktsooni kultuuriloome instrumentidena jube huvitavaks. Ja poliitökonoomilisest perspektiivist on seejärel oluline, et mõlemad funktsoonid oleksid võimalikult “vabad” – mitte, et miski vahva firma ei hakka ütlema, et kuidas interaktiivne olla, millist “äppi” ja millistel tingimustel me saame oma massinasse laadida ja millist osa maailmast tuleb meile vahendada.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Heh, tundub, et väga paljud meist on samast “koolist” ja õpetaja MSX-i käe alt läbi käinud :).

    Aga see Lotmani viide on väga hea täiendus siia. Põhimõtteliselt just Lotmani süsteemi abiks võttes ja äärmusesse pöörates on võimalik ette kujutada nukrat olukorda, kus mingil inimene on 24/7 facebookis ja tal on ainult üks sõber, keda ta pidevalt laikib. Sellel sõbral on ka ainult üks sõber ehk siis see esimene kutt ja ta laikib teda vastu. Tulemuseks on suletud ring, millele võõraste tekstide ligipääs on piiratud ja mille tulemuseks on kaks üpris braindead kuju.

    Nagu Lotman ütleb, tekib intensiivne tähendusloome just arusaamatute/võõraste tekstide ümber ja need kaks kutti jäävad sellest asjast nüüd mõnevõrra ilma. Seda liialdatud näidet tegelikku ellu tuues näeme, et see kardetavasti tihti nii ongi… mingite inimeste jaoks arvuti seda maailma teisesuse lubadust ei täida.

    Rääkides raamatutest ja suurtest firmadest, siis mingil hetkel on vist paratamatu, et need dikteerijad suurfirmad tulevad ja leiavad mooduse kontrollida määravat osa “eetrist”. Loen praegu raamatut The Master Switch: The Rise and Fall of Information Empires, mis küll mitte ehk niivõrd akadeemiliselt, kuid siiski üpris suure põhjalikkusega ja Schumpeteri mudelit aluseks võttes toob paralleele sellest, kuidas ühel või teisel moel mingi monopol platsi puhtaks lööb. Paratamatu? Let’s enjoy while it lasts?

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen

    Kus Adorno ustest rääkis? Mul nendega oma võitlus pidada http://kika.trip.ee/node/494

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Minima Moralias.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonüümne
  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Minu hinnangul on üks tulevate aastakümnete lahedaid potentsiaale see, et keegi lülitab selle vahetu tagasisidevõimaluse ühiskonnakorraldusse.

    Keegi filtreerib infot, saab punkte, keegi annab ideid, saab punkte, kellegi idee kiidetakse heaks: Achievement unlocked