Pollakise bluus

Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.

Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud paanikast, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.

Ma ei tea täpselt, kuidas see Eesti erinevate “ekspertide” maailm lugejale ja kuulajale paistab ja mul pole mandaati teiste ekspertide seisukohast liiga palju arvata, kuid ma ise tean, et kui ma üldse milleski ekspert olen, siis heal juhul paaril kitsal teemal, mis on enamasti seotud maine ja infoedastusega.

Samas leidsin kuni eelmise sügiseni  ennast ikka ja jälle kuskilt mikrofoni või kaamera tagant midagi arvamas. Küll pensionist, küll ametiautodest, küll sellest, kuidas sportlane istuli kukkus või firmajuht raamatu kirjutas.

Nälg valve-ekspertide järele pole suur ainult meedias, vaid arvajate legitiimsust vajavad ka igasugused nõukojad, ettevõtted, üritused, vastuvõtud, paneelid, konverentsid. Nii avastasin ennast ühe päeva jooksul täpselt samade inimestega kohtumas hommikul kell üheksa mingis hotellis Eesti tulevikku arutamas, et siis neid näha juba järgmisel üritusel kell üks, millele järgnes vabaõhukohviku hooaja veinivaliku degusteerimine õhtul kell viis.

Siin kohtusid tegelikult mitu probleemi. Mingisugune pime usk sellesse, et kui keegi juba kuskil on sõna võtnud, siis ta oskab seda igal teisel teemal ka teha. Samuti see, et Eestis pole kuigi palju erinevate erialade esinejaid, kes seejuures suudaksid ja tahaksid ennast väljendada, kolmandast küljest näib, et paljud inimesed hoiduvad meediast kõrvale ning ei leia mingisugust lisaväärtust seal esinemises, nii nagu ma kirjeldasin kunagises postituses  Kui minu inimesed on rumalad.

Aga miks üldse mina? Ma ei tea. Miks ma nõus olin? Põhjuseid oli palju. Vahel oli kutsuja näiteks keegi, keda ma hästi tunnen ja kellest ma muidu lugu pean. Ühekaupa olid need asjad ju tihti ka väärikad. Ja näiteks vahel on mul olnud soov mõnel teemal omi mõtteid väljendada mitte-eksperdina, lihtsalt kodanikuna (õnneks blogi pidamine on selleks andnud tänaseks piisava väljundi). Vahel aga on tegemist olnud piinliku valearvestusega. Ja mõnikord tõesti ka teemaga, milles ma ennast enda arvates kodus tunnen.

Ainsad korrad, mille üle ma hiljem õnnelik olen olnud, on need viimased. Teistel puhkudel tundsin ennast lihtsalt toorainena, kergekaalulise täitematerjalina, mingisuguse rääkiva peana, keda on alati lihtne eetrisse tirida. Formaalsus täidetud. Mission accomplished.

Täna teen ajalehe lahti ja kahtlustan, et näen seal saatusekaaslasi tunnistamas ilmselget, nentimas poolikuid mõtteid, viskamas kiireid repliike igal teemal, mida küsitakse. Jooksmas lati alt läbi nagu chaplinid triumfikaare alt. Võib olla õigustusega, et müüvad end. Mõnes mõttes miks ka mitte, kuid milline on sündiv väärtus? Meelelahutus?

Jätame hetkeks kõrvale selle, et paljud meediaformaadid ei eeldagi tõsidust ning mõtleme, kas poleks äkki õige käsitleda meedias esinemist tõsisemas võtmes? See tähendab, et kui kutsutakse, siis käia harvemini kohal, kuid valmistada ennast paremini ette? Töötada materjale läbi? Sõnastada mõtteid? Muuta elusid?

Kunagi elas üks mees, kes oli alati olemas, kui sõbrad tahtsid. Mõneski mõttes võis teda nimetada valvejoodikuks, kuid sõbrad panid talle nimeks Pollakis, mis tähendab kreeka keeles ‘sageli’. Sagelist võib aga kergesti saada mitte kunagi. Kõigest teadmisest aga mitte millestki teadmine. Varsti on algamas uus meediahooaeg. Äkki teeks nii, et kui esineda, siis põhjalikumalt?

P.S. Sarnasel teemal: Hans H. Luik: Visioonihullus. Konverentsikatk ja Mihhail Lotman: Mittesemiootilisi ääremärkusi.

  • Nele H

    Tuleb nõustuda. Eriti tervitatav on avastada, et mõned “valveeksperdid” siiski ka ise teemast teadlikud on ning oma väljaütlemiste konteksti suhtes valivamaks muutuvad. Avaldan tunnustust sellise ausa postituse eest!

    Ilmselt on Eesti tõesti piisavalt väike selleks, et igas valdkonnas saaks olla piisav hulk tõelisi eksperte, kelle käest seisukohti pärida just neisse puutuvate teemade osas. Teisalt kipub meie meedia kiirelt muganduma – kui kellegagi on ikka tore juttu vesta (ja sageli on veel tegemist tuttavatega), siis suva, et küsime bioloogilt ajaloo ning luuletajalt poliitika kohta – nad oskavad ju nii hästi pajatada… Aega ka ju ei ole, et uusi inimesi otsida, tööjõudu napib alati jne.

    Heakene küll.
    Tahtsin tegelikult tõstatatud teema valguses lihtsalt tuua paar mumeelest head näidet, mis Eesti ühiskonnas praegu teravalt silma torkavad. Näiteks leiame end täna olukorrast, kus meie auväärsed akadeemikud kuulutavad tuumaenergia “puhtaks energiaks” sel ajal, kui ülejäänud maailm kurssi muutma asub ning oma senist tuumapoliitikat täiesti uue kriitilisusega läbi vaatab – ikka selleks, et tulevaste põlvkondade heaolu nimel kuidagigi riske vähendada ja (metsikute kulutustega, muide) olemasolevaid tuumajaamu sulgema asub. Meil kujundavad tuumaenergiaga seotud arvamusfooni inimesed, kes ilmselt ei ole asju pikemas perspektiivis läbi mõelnud. Mitte kurb, vaid lausa masendav. Saaks ju veel vältida sama reha otsa astumist!
    Või teine näide meie muidu päris toredatest kirjanikest-luuletajatest, kes aga mingil põhjusel võtavad täiesti hämmastava enesekindlusega sõna religiooni küsimustes, avaldades (paraku siiski arvamusliidritena) oma isiklikke ja kohati täiesti jaburaid seisukohti küsimustes, millest neil ilmselgelt väga aimu pole. Kah üsna vastutustundetu ja teadlikumale kõrvaltvaatajale lihtsalt piinlik jälgida…
    Kas need klikid on tõesti seda väärt??

    Seega võiks ehk lõpetuseks tõesti poolretooriliselt küsida, et kas ja mida saaks meie avalikkus teha, et selliseid ekspertide valimise “loogikavigu” tulevikus vähem oleks…? On see üldse võimalik…?

  • http://www.facebook.com/imbi.ernitskaljuste Imbi Ernits-Kaljuste

    Vahel on tõesti raske nii aru saada, miks ajakirjanik kommentaari küsib, kui talle ka viisakalt ära öelda. Sest äraütlemine võib samuti parema puudumisel jõuda meediasse. Vahel on küsimus nii triviaalne, et vastus eeldaks a la 10 käsu ettelugemist. Ja kui jätta vastuseks ütlemata, et nt sina ei pea mitte tapma, siis võid pärast leida kommentaari: “organisatsioon N ei mõista tapmist hukka.”
    Organisatsioonis valitseb õnneks hierarhia, et tähtsamaid küsimusi kommenteerivad kõrgema kategooria kõneisikud ja suvalisi küsimusi nt PR-juht. Tippjuhid reeglina võõralt numbrilt tulevatele kõnedele ei vasta või siis on ajakirjanike kontaktid endale salvestanud.
    Eriti raske on ära öelda telekaamerate ees, sest kätega vehkimine ja ärajooksmine on meediale ka parem kui mitte midagi, pealegi saab sama klippi edukalt järgmisetel kordadel taaskasutada. Üks telesaatejuht soovitas kommentaari andmisest pääsemiseks: “Olge igav!”

  • Marek Tamm

    Daniel tõstatas teema, mis on mindki painanud. Ja olen päri, et see on kompleksne probleem. Esiteks on n-ö eksperdi kaasamine mõnes mõttes ajakirjandusdiskursi paratamatu osa; valitseb tava, et isegi kaunis enesestmõistetavaid tõsiasju ei sobi ajakirjanikul endal sõnastada, vaid ta peab need vormistama kellegi teise seisukohana; muidu saaks teda süüdistada “tõestamata väidetes” ja “subjektiivsuses”. Teiseks valitseb vähemalt Eesti ajakirjanduses mu meelest printsiip, et ajakirjanik loeb ainult teisi ajakirjanikke, s.t. tema inforuum koosneb ajakirjandusest, see aga tähendab, et ainsad n-ö eksperdid, keda ta teab, on need, kes ajakirjanduses juba esinevad. Tulemuseks on suletud ring, kus arvamust peavad avaldama pidevalt ühed ja samad inimesed. Mõistagi selekteerib aeg nende seast välja need, kes on valmis igas asendis igat teemat kommenteerima, ja nendest saavadki ajakirjaniku mugavuslõks. Tean, et nii mõnigi arvamusliider, nt. majanduse valdkonnas, tekitab ajakirjanikes endaski muigeid, ent kummatigi pöördutakse ikka ja jälle tema poole, sest tulemus on turvaline ja ennustatav. Piltlikult on igal ajakirjanikul oma väike nimekiri teemadest, mille taga üks-kaks nime, kellele vastavalt vajadusele helistada. “Valvefeminist” Barbi Pilvre on kunagi seda fenomeni oma nahal analüüsinud — kuidas ta muutus korraga kõikide ajakirjanike märkmikus selleks, kes peab kommenteerima naisküsimusi. Ma usun, et enamik oskab meist nimetada, kes on meie valvemajandusteadlane, valveajaloolane, valvehomo, valveroheline, valvepolitoloog, valveenergeetik jne. Kolmandaks ei saa salata, et avalikkusega suhtlemine, mis võiks olla iga erialaspetsialisti üks vajalikke oskusi, on Eestis kaunis haruldane ja seega mõistan ajakirjaniku meeleheidet, kui ta otsib välja oma eriala hea asjatundja, ent see osutub lootusetuks tummahambaks või ei suuda oma erialaslängist väljuda. Ja seega pöördub ta järgmine kord uuesti kulunud, ent äraproovitud “arvamusliidri” poole. Kui otsida olukorrast väljapääse, siis üks konkreetne võimalus oleks mu meelest tihendada koostööd ülikoolide ja ajakirjanduse vahel. Meil on Eestis selgelt enam arukaid ja asjatundlikke inimesi, kui ajakirjandust lugedes mulje jääb. Kuid neid kõiki ei tunta ja nende esinemine pole tingimata piisavalt voolujooneline. Seega võiksid ülikoolid ühelt poolt näidata rohkem oma peidetud varandusi ajakirjandusele, korraldades ajakirjanikele temaatilisi seminare aktuaalsetel teemadel jms. Teiselt poolt võiksid aga ajakirjanikud (või laiemalt PR-eksperdid) korraldada akadeemikutele seminare meedia ja avalikkusega suhtlemisest, koolitada nende kõnepruuki ja juhtida tähelepanu tüüpilistele vigadele. Vahest sünniks sellest koostööst kasu nii akadeemiale, ajakirjandusele kui ka avalikkusele. (Tegelikult tean, et üht-teist on viimases vallas isegi tehtud, ent kindlasti mitte piisavalt.)
    P.S. Veidi sarnasel teemal kirjutasin mitte väga ammu ka EPL-is: http://www.epl.ee/artikkel/581905

  • Anonüümne

    Kaks sõna:

  • Anonüümne

    TTÜ on sellise asjaga juba algust teinud. Neil on väga tänuväärne
    ja muljetavaldav kõneisikute nimekiri
    (http://www.ttu.ee/public/p/pressikeskus/koneisikud_2011.pdf).

    Kahjuks näib mulle, et seal liigutakse teise äärmusesse – inimese kompetentsi
    ning avalikku platvormi nähakse kitsalt erialaste küsimuste raames. Sõnavõtmise
    valdkonnad on fikseeritud uurimisteemade raamesse ning näiteks kõrgharidust ja
    teadust üldiselt puudutavate küsimuste kõneisikutena nähakse ainult peetakse
    kuute inimest juhtkonnast. Selline töödejaotus paneb keerulisse olukorda nii
    vastaja kui küsija. Väga paljud sealt nimekirjas on vägagi kompetentsed
    laiemates teadust ja kõrgharidust (teadust ja ettevõtlust, kõrgharidust ja
    tööturgu …) puudutavates küsimustes ning tihti on teatud küsimustes nende pilk selgem,
    positsioon konkreetsem ja keel vähem ohjeldatud kui juhtkonna esindajatel.
    Sellegipoolest eelistaks kommunikatsiooniga tegelev seltskond (ja/või ka
    juhtkond) näha neid pigem nišispetsialistide kui haritlastena laiemas mõttes.
    Pigem soovitakse neid eemale puksida ühiskondlikest teemadest, kus nad on
    adekvaatsed (jällegi teadus, kõrgharidus, nende suhted ühiskonna, riigiga…).

    Sellegipoolest tuleb TTÜ-le au anda, et nad on võtnud
    vaevaks säärase nimekirja valmis teha. Ma mõistan ka, kui see nimekiri on pigem suunava või soovitava iseloomuga, kuid siiski tekib küsimusi: kuidas suhtuvad vastajad sellesse, kui neilt võtta kommentaari väljaspool “nende teemasid” või kuidas suhtub ülikool, kui arvamust palutakse avaldada mõnel nimekirjast puuduval isikul (kes pole TTÜ “kõneisik”), millised institutsioonisisesed reeglid ja (kirjutamata) kokkulepped säärase loetelu taga ennast peidavad ning küsitletavaid ja vastuseid mõjutavad…

  • Kadri Kunnus

    Väga tänuväärne teemaarendus. Tahtsin lihtsalt lisada, et ka Tartu Ülikoolil on sarnane kõneisikute nimekiri täiesti olemas. Veebi seda riputanud ei ole, oleme saatnud otse neile, kellega jutuks on tulnud.
    Oleme nimekirjas üritanud valdkonnad määratleda võimalikult laialt, kuid tõsi, eks ta on pigem tööalaste vastutusalade keskne.
    Ja mõneti ta ei saagi olla liiga üldine, see ainult soodustab valveteadlaste nähtust. Oluline on määrata ära ühe inimese pädevusega seotud märksõnad.

    Sest pigem on ju vajadus leida õige inimene, kelle käest küsida “Mida võtta
    ette majavammi vastu?” ehk tahaks sisestada kontaktiotsingusse märksõna
    “majavamm” või “seen”. Mitte aga nuputada, et selleks on vaja Tartu
    Ülikooli kontaktilehelt navigeerida: TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond
    > ökoloogia ja maateaduste instituut > mükoloogia õppetool >
    mükoloogid/mükoloogia professorid.

    Aga me liigume selles suunas (küll vaevaliselt), et ülikooli töötajaid saaks otsida märksõnapõhiselt ehk vähemasti teadlaskonna nimed oleks nende ekspertiisi puudutavate märksõnadega seotud ja nii ka otsitavad.

    Kui otsisüsteem ükskord nii tark on, anname kindlasti teada! Seni aga tasub suhelda otse ülikoolide pressiinimestega, kes peavad ajakirjanikele leidma õige inimese.

    Head
    Kadri Kunnus, TÜ avalike suhete peaspetsialist

  • http://www.facebook.com/annela.laaneots Annela Laaneots

    Vahepeal on ka TLÜ kõneisikute otsingu oma veebi riputanud, nii et teemale kommenteerijat peaks olema lihtne leida: http://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=6271