Kas keegi on kodus?

Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.

Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.

Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.

On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.

Ma ei taha ka seisukohta võtta, kas see on hea või halb, kuid ma tahaksin rohkem mõista, mis võib olla antidepressantide või sarnaste ainete laialdase kasutamise jalajälg. Mida me võidame ja mida me kaotame? Nagu iga tehnoloogia puhul, nii arvan ma, et ka ravimitehnoloogiate puhul tuleks vaadata nende võimalikku mõju ühiskonnale nii heas kui halvas. Ja kui ravimid on tõesti nii head, kas me siis tahame tõesti seda, et valitsuse kriisikomisjoni kohtumisteruumis oleks kapike ärevushäirete vastase Xanaxiga?

Nagu näitab statistika, ei kuulu Eesti veel riikide hulka, kus antidepressante ja ka ärevushäirete vastaseid ravimeid kasutatakse väga palju, kuid nool graafikul näitab ülespoole. Kuigi minul endal otsesed kokkupuuted  puuduvad, olen kuulnud, et tuju muutvaid ravimeid kasutatakse peale meditsiiniliste eesmärkide ka lihtsalt elustiili osana, leevendamaks elus esinevaid teravamaid momente.

USA-s on see ammu nii. Prozac tuli turule võimsalt ning 1990ndate alguses ilmus ajakirjas Newsweek artikkel noortest professionaalidest, kes kasutasid antidepressante lihtsalt igapäevaeluliste eeliste saamiseks. Järgnevate aastate jooksul sai Prozacist üsna tavapärane tarbimisvahend, mida anti isegi lemmikloomadele ning lastele (vahel näiteks maitsestades seda piparmündiga).

Paari aasta taguse USA statistika alusel võttis seal antidepressante 11 protsenti üle 12aastastest elanikest ning näiteks 40-59aastastest naistest lausa viiendik. Igapäevaelu teemade kõrval tekib paratamatult üles ka see küsimus, et kui antidepressandid on sedavõrd tavalised, kas see võib tähendada, et inimesed, kes teevad tähtsaid otsuseid, nagu näiteks sõja kuulutamine mõnele riigile, on samuti mingisuguste ainete mõju all. Ja kui nad ongi mingi litri all, siis millises suunas need ained neid mõjutavad?

Päris sõjatandritel on sõduritele alati toonust tõstvaid aineid antud, kuid Wikileaksi kaudu avalikustatud kopterivideos kaamerat kandva Reutersi ajakirjaniku pihta tule avanud sõduri rahulik ja kuidagi võõrandunud “ha-ha” omandab teise varjundi, kui lugeda, et näiteks 2011. aastal võttis 110 000 tegevteenistuses olnud USA sõdurit antidepressante.

Me muidugi ei tea, kas konkreetsed sõdurid võisid tarvitada ravimeid ning tõtt-öelda teame ikkagi väga vähe ka nende ravimite tegelikust mõjust. Infoväli pole ka just sugugi tasane, sest ravimifirmade turundus- ning PR-pingutused uute medikamentide turuletoomisel on olnud suured.

Kui ravimite toimeainetel on tavaliselt mingi üsna igav nimi nagu näiteks fluoksetiin, siis ravimifirma Eli Lilly, kes sellenimelise aine antidepressandina välja töötas, tellis maailma ühelt tuntumalt brändigufirmalt Interbrand brändinime, mida oleks kergem turundada. Nii sündiski juba mainitud Prozac ning see toodi turule suurte teavituskampaaniate saatel. Eli Lilly teenis selle ravimi pealt 1999. aastal 2.5 miljardit dollarit.

Carl Elliott kirjutab raamatus Prozac As a Way of Life, et ravimifirma GlaxoSmithKline kulutas 2000. aastal Paxili nimelise antidepressandi reklaamimisele rohkem raha kui Nike oma sporditossude reklaamile. Arvestades, et ravimite reklaamimiseks on võimalused pisut kitsamad kui Nike’i tossude reklaamimiseks, siis seda intensiivsem on ilmselt olnud see infojuga, mis valitud kanalitesse jõuab.

Selline puhas turundussurve tekitab muidugi ka ehmatavaid paralleele varasemate ajaloo hurraa-kampaaniatega. Loodetavasti on seosed siiski vaid näilised, kuid näiteks kirjutas noor Sigmund Freud kunagi kokaiini kiituseks, et selle tarbimisega kaasneb “kõrgendatud meeleolu ja kestev eufooria, mis ei erine millegi poolest terve inimese eufooriast” ning et kokaiini tarbimisega ei kaasne “absoluutselt mingisugust tungi seda uuesti tarvitada”.

USA tootja Parke-Davis aga müüs 19. sajandi lõpus kokaiini erinevates vormides, nii sigarettidena kui ka süstitava lahusena ning lubas, et nimetatud toode teeb “argpüksi vapraks, vaikse inimese vaimukalt jutukaks ja kannataja valu suhtes tundetuks”. Kõlas nagu kindel asi ja ilmselt oli tõsi ka, kui mõned kõrvalprobleemid tähelepanuta jätta.

Värskelt leiutatud röntgenikiirte aparaate kasutati omal ajal kõikvõimalike haiguste raviks, kaasa arvatud laste kilpnäärmete kiiritamine. Eelmise sajandi keskpaigas astus lavale aga DDT, geenimutatsioone esile kutsuv  imepulber, mida raputati absoluutselt kõigele, kaasa arvatud toit, et lahti saada ükskõik millistest putukatest. DDT kasutusvõimaluste avardamise eest sai Paul Hermann Müller isegi Nobeli.


Antidepressantidest rääkides on võimalik segi ajada palju erinevaid aineid ning lisaks on oluline ka see, et antidepressandid ei ole sama, mis suur hulk unerohtusid, rahusteid ja nii edasi. Ravimiameti statistikas märgitakse ära eraldi veel ka ärevushäirete vastaseid ravimeid, mille hulka kuuluv Xanax ei kuulu antidepressantide alla. Tema toimeaine on teine, kuid samas võiks selle mõjusid siiski vaadata sarnases kontekstis antidepressantidega, eriti arvestades, et Xanax on väidetavalt üks väärkasutatumaid ravimeid maailmas.

Nii Xanaxi kui ka antidepressantide kasutamine kasvab aasta aastalt, samal ajal kui vana hea palderjanijuurt ostetakse nii vähe, et viimastel aastatel on graafikus selle koha peal kriips. Ilmselt võib öelda, et me siseneme maailma, kus pinge ja kurbus on meditsiinilised probleemid ning sellel on kindlasti omad tagajärjed. Sündinud on pisut teistsugune inimene, pisut teistsuguste reaktsioonidega. Kas me teame tegelikult, kes see inimene on? Kas see, keda me peame uueks inimeseks on tegelikult üldse olemas? Kas me olime varem üldse olemas?

Ei ole vähe ka neid, kes kiidavad antidepressante ning räägivad sellest, kuidas need lõpuks võimaldavad olla “mina ise”. Küsitledes tuttavaid, kohtasin ühte, kes teadis veel kedagi, kes oli tänu antidepressantidele väidetavalt tulnud välja “mustast august” ja elavat täna täisväärtuslikku elu.

Võib olla juuakse kuskil tänu neile ravimitele isegi vähem viina, võib olla lähevad mõned peresuhted vähemalt väliselt ladusamalt, võib olla tehakse vähem enesetappe (kuigi selle osas pole kõik teadlased ühel meelel ning osadel Prozaci pakkidel pidi olema lausa hoiatus, et need võivad suurendada enesetapu tõenäosust).

Iga asjaga me võidame midagi ja kaotame midagi. Nagu armastab öelda üks mu tuttav – kui Prozac oleks olnud olemas juba 19. sajandil, kas siis me teaksime midagi Friedrich Nietzschest? Või Juhan Liivist. Või nagu armastab laulda Smashing Pumpkins: please come back, pale horse.

Lisavaatamist ja lisalugemist:

Videod:
Mother’s Little Helper, Rolling Stones (vaaliumist ja koduperenaistest)

Artiklid:
The Culture of Prozac, Newsweek, 1994

Eternal Sunshine, Guardian, 2007

Antidepressant Use in Persons Aged 12 and Over: United States, 2005-2008

A Fog of Drugs and War, Los Angeles Times, 2012

Raamatud: 
The Loss of Sadness: How Psychiatry Transformed Normal Sorrow into Depressive Disorder, Allan V. Horwitz and Jerome C. Wakefield

Prozac As a Way of Life, edited by Carl Elliott and Tod Chambers

 

 

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    meenub lugu isiklikust kogemusest, aasta oli 2001. Olin aasta aega töötanud, hakkamasaamise pinge segunes hakkamasaamise elatsiooniga. Mitmete koduste murede koosmõjus tekkis ajuti tasakaaluhäireid. Käisin igaks juhuks Viimsis (elasin toona sealkandis) perearsti juures, kes suunas närviarsti juurde. Pikk jutt lühidalt – paariminutine vastuvõtt tipnes antidepressantide väljakirjutamisega. See oli mu jaoks paras šokk – sest esiteks ei arvnud ise, et ma mingitlaadi depressiooni käes vaevleks ning teiseks, et ilma minusse kuidagigi süvenemata oli arstil lahendus käepärast võtta. Muidugi isegi ei proovinud neid kunagi, mõnda aega hoidsin kapis trofeena, hiljem viskasin kolimise käigus ära. Hilisemad vaadatud dokud ja loetud uuringud antidepressantide mõju efektiivsuse võrreldavusest platseeboga on skepsist ainult suurendanud.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Hea artikkel, mõned mõtted/küsimused siia juurde.

    – 11% USA 12-19 aasta vanustest noortest kasutab antidepressante või ADHD ravimeid. Need on ju noored, kellel isiksuse areng alles käimas!
    – Millised on lääneriikide pidevalt väheneva valutolerantsi mõjud?
    – Kui palju viib antidepressantide juurde inimesi USA keep-smiling sotsiaalne surve?
    – 60% USA antidepressantide kasutajatest on seda teinud rohkem kui kaks aastat.
    – Xanaxi toimeaine benzodiazepin (vt. Danieli graafik) on suuremat sõltuvust tekitav kui LSD, kanep või ecstasy: http://en.wikipedia.org/wiki/Substance_dependence#Addictive_potential
    – Kui meil täna loodaks ainete lubatuse reeglid nullist ja lobby oleks keelatud, milliseks siis reeglid kujuneks?
    – Millised oleks reeglid, kui Kolumbia oleks maailma sõjaliselt kõige tugevam riik?
    – Kas riigid võtavad Interneti üle üha suuremat kontrolli seetõttu, et vahepeal muutus ajupesu tegemine Interneti arengu tõttu keerulisemaks?
    – Lars von Trieri looming, kui ta oleks filmimise ajal antidepressante võtnud?

  • Ede Schank Tamkivi

    Daniel, üks vastus Sinu (retoorilisele) küsimusele on siin: http://www.who.int/mental_health/prevention/suicide_rates/en/
    ehk enesetappude hulk riikides on üsnagi täpselt pöördvõrdeline antidepressantide tarvitamisega (vt Korea, Ungari ja Eesti numbreid).
    Kristjan (ja empiirilise kogemusega Andreas), kas mitte pole nii, et antideprekaid ei kirjutatagi välja vähemaks kui kuueks kuuks korraga, muidu “pole mõju piisav”?

  • http://www.facebook.com/karli.lambot Karli Lambot

    Tahaks öelda, et las antidepressantide mõju individuaalsetele organismidele selgitavad välja teaduslikud uuringud, aga see vist ei ole õige. Pigem karta kui kahetseda. Näiteks DDT-ga tõesti tapeti Kesk-Lääne puhkepiirkondades inimestele ebamugavaid sääski ja tehti muud kasulikku ning mõjudest saadi aru alles aastakümneid hiljem.

    Aga Pronksiöö tuli korduvalt meelde eile, st esmapäeva õhtul kui ETV-st jooksis järjekordne osa Putini-teemalisest dokumentaalfilmist. Tegelikult näidati seal päris huvitavalt aasta hiljem toimunud Vene-Gruusia sõja arenguloogikat, aga midagi ei olnud teha – kodused sündmused tundusid nii sarnased. Võib-olla oleks (vastutav asjamees) pidanud rahusteid varem võtma hakkama?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma samas usun, et enesetappude hulk on teatud riikides olnud teistest kõrgem ammu enne antidepressantide kasutuselevõttu. Samas küll leiab üsna palju uuringutel põhinevat infot selle kohta, et teatud antidepressantidel on soovimatu seos suitsidaalse käitumisega. http://www.guardian.co.uk/science/2000/may/22/drugs.uknews

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mõju puhul ma eristaks kahte tasandit, millest mõlemad on problemaatilised ja olulised. Esimene on mõju üksikisikule ja teine on mõju ühiskonnale, tingimusel, et piisav hulk inimesi kasutab.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    hmm.. kas see on mingi laiemalt täheldatav seos, mida sa tsiteerid? ma praegu tervet tabelit risti võrdlema ei hakanud, aga soome nagu küll sama mustrit ei järgi – antidepressantide kasutamine on eestiga võrreldes ca. viiekordne, enesetappude suhtarv aga sisuliselt sama. ja isegi kui see seaduspära üldiselt kehtima peaks (s.t. kui soome on lihtsalt erand), siis correlation does not imply causation – ma kaldun arvama, et nt. hispaania ja eesti enesetapumäärade erinevusel on hulk muid väga häid selgitusi, kui antidepressantide kasutamine või mittekasutamine (mis küll kindlasti ka oma rolli mängib).

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Muuseas, minu lühikestest punktides ei paistnud see välja, kuid ma arvan, et teatud olukordades on antidepressantide kasutamine väga õige. Kui “allolek” on kestnud pikemalt, siis serotoniini ja dopamiini varud vähenevad pea olematuks ja inimene ei saa aju keemiliste protsesside juhtimisega ise hakkama.

    Kuid ka see on midagi, mida saab ennetada. Viitan ühe artikl, kus on toodud looduslikke viise serotoniini tõstmiseks – rohkelt valgust, sport, toitumine. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2077351/

    Eks see väga personaalne, kuid mulle toimib jooksmine kui antidepressant, kui pea paksuks läheb, aitab 10 km selle jälle õhemaks saada. Ka teadlased leidnud, et veidi pikemalt kestev sport aitab nii serotoniini kui endorfiine ajus tõsta.

  • Kair Käsper

    Üldmõttega olen nõus – antidepressante promotakse ebaproportsionaalselt palju (nii patsientidele kui arstidele) võrreldes erinevate alternatiivsete ravivõimalustega (vt nt http://podcasts.ox.ac.uk/series/new-psychology-depression ja http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed?term=21334442).

    Eks see tulene paljus ka sellest, et läänelikus ühiskonnamudelis domineerib tagajärje/sümptomi/tabletikultuur, kuna ennetuses on lihtsalt vähem raha.

    Kuigi huvitav artikkel, siis algne eesmärk (“Ma ei taha ka seisukohta võtta, kas see on hea või halb, kuid ma tahaksin rohkem mõista, mis võib olla antidepressantide või sarnaste ainete laialdase kasutamise jalajälg. Mida me võidame ja mida me kaotame?”) jäi täitmata. Seisukoht on ilmselge ja seda enam oleks põnev siia kõrvale lugeda uuringuid, mis reaalselt näitavad antidepressantide negatiivset mõju mingit laadi otsustele. Spekulatsioon Wikileaksi “ha-ha”- tulistaja arvelt ja kokaiinivõrdlus pole ikka päris see. Ja küsimusele kas me teaksime midagi Nietzschest võib vabalt vastu küsida, et kas teaksime midagi Hitlerist?

    Tulen nüüd vastasleerist jälle tagasi ja kordan, et tasakaalustavad teemapüstitused sellel teemal on väga tervitatavad. Lihtsalt tundus, et artikkel kuidagi väga ühes suunas kaldu ja teatud juhtudel antidepressandid ikka abiks ka (vt nt http://www.nytimes.com/2011/07/10/opinion/sunday/10antidepressants.html?_r=1&pagewanted=all).

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    lisan ühe mure ka Danieli esseega seoses. Nimelt ei meeldi mulle anonüümnsel sõbral põhinev, aga potentsiaalselt suurt hulka inimesi puudutav süüdistus Pronksöödel üleval olnud ametnike suunas. Pigem olid need ööd õppetunnid halvasti toimuvast kriisiohjest (igal pool polnud sisseviidud vahetusi ja inimesed olidki väga, väga pikalt magamata), kui antidepressantidega maiustavatest teenistujatest.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma olen murega põhimõtteliselt nõus, arutasin enne paari inimesega, kaalusin nii ja teistpidi ja lõpuks siiski teema tähtsa aspekti kojutoomise nimel kasutasin, koos mitme disclaimeriga, kuid tagasiside peamist pointi jagan ja arvestan.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    tänud tagasiside eest

  • Ede Schank Tamkivi

    Loomulikult on see seos üks paljudest (võimalikest). Enesetappude põhjuste üle arutamine on omaette teema ja siin on lisaks sotsiaalsetele teguritele kindlasti omal kohal ka Kristjani poolt viidatud valgusnappus, ühekülgne toitumine jms (so Eesti/Hispaania telg?).

  • http://toehk.com/ Tauno Tõhk

    Ma olen Danieliga nõus, et antidepressandid ei peaks olema arstide jaoks lõdva käe lahendus. Stress või kurbus pole depressioon ja nende peletamiseks ei peaks olema antidepressandid üldse kättesaadavad. Teisalt pole depresioon lihtsalt suur kurbus või stress, ehkki kõrvaltvaatajana võib olla üsna keeruline vahest aru saada.

    Kuigi miks peaks serotoniinitaseme tõstmine sporti tehes, süües või päevitades olema aktsepteeritavam kui serotoniinitaseme tõstmine tabletti võttes? Kas niikaua, kuni me räägime samadest keemilistest ühenditest, mida me keha toodab või peaks väljastpoolt saama, pole põhimõtte tasandil ükskõik, mil viisil me neid manustame või nende tootmist stimuleerime?

    Ja kui tabletid muudavad inimest, siis milline on see joon või skaala, mille piires on mõju veel selline, et saab öelda, et inimene on ta ise? Kas depressiooni või ärevushäireid põdev inimene on ta ise? Või kroonilises valus vaevlev inimene? Aga lihtsalt viimased kaks päeva hamba- või kõhuvalu kannatanu? Või tugevas nohus tööle minev kontoritöötaja, kas tema on ta ise? Või päev läbi suitsunäljas olnud otsustaja? Tõenäoliselt paljud sellistes olukordades olijad reageerivad mingites nüanssides teisiti kui nad reageeriks muidu. Mul igatahes võtab juba tugev nohu ligi pool tegutsemisvõimest.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Põhimõtteliselt nõus, et seda lauset saabki võtta artikli lubadusena ning nii öelda ühe poole argumendid said vähem sõna. See probleem tekkis aga seetõttu, et mida rohkem ma asja kaevusin, seda vähem ma tahtsin teise poole argumente hakata puhtalt formaalse tasakaalu huvides esitama ning võib olla oleks õigem olnud see lause artikli kirjutamise lõpus üldse ära kustutada.

    Soovitan tõsiselt lugeda artikli lõpus lingitud Guardiani artiklit Eternal Sunshine. Lisaks ei tekitanud erilist poolehoidu juhtumid, mille puhul väidetakse ravimifirmad nagu Eli Lilly oleks üritanud tsenseerida teatud ravimite kohta liikuvaid kriitilisi arvamusi. Raamat Prozac as the Way of Life kirjeldab sissejuhatuses ühte sellist juhtumit ning üks selline on olemas ka siin: http://www.ibls.com/internet_law_news_portal_view.aspx?s=latestnews&id=1685

    Ühesõnaga, artikli toon muutus kirjutamise käigus natuke ühepoolsemaks kui ma kirjutamise alguses plaanisin.

  • http://www.facebook.com/jaan.ross Jaan Ross

    Loodetavasti ei lähe mu reaktsioon teemast mööda, ent olen mõelnud, peamiselt oma sugulasi ja iseennast silmas pidades, et liiga kergesti kirjutatakse välja ka vererõhku alandavaid ravimeid. Mu 92-aastane ema on perearstilt suutnud välja kaubelda õiguse elada kõrgema süstoolse vererõhu tasemega, kui arsti arvates oleks õige, sest ta ütleb, et tunneb end nii paremini. Ise olen üle 10 aasta võtnud üht kõrgvererõhutõve vastast ravimit ja üle 5 aasta teist – arstide soovitusel muidugi -, kuid mind kiusab üha sagedamini mõte, et peaksin püüdma end nendest võõrutada. Ma muidugi tean, et nii püütakse maandada infarktiriski, ent samas ei tea kuigi hästi, millised võiksid olla süstemaatilise ravimite neelamise kõrvaltoimed ning kui palju mõjutab ravimifirmade lobby arstide poolt välja kirjutatud retseptide hulka.

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Jaan, ma olen oma kunagise infootsingu käigus vanemate inimeste vererõhu teema otsa komistanud.

    Joel M Kauffman on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Malignant Medical Myths”, milles autor purustab meditsiinis levinud kahjulikke müüte (tuginedes teadusartiklites avaldatud uuringute tulemuste analüüsile). Üheks käsitletavaks teemaks (müüt nr 4) on vanematele inimestele vererõhuravimite väljakirjutamine.

    Kokkuvõte raamatust on loetav siit: http://davidpratt.info/kauffman.htm

  • http://www.facebook.com/jaan.ross Jaan Ross

    Priidu, aitäh, oli huvitav lugemine. Veel pisut empiirilisi tähelepanekuid konspektiivses vormis. Esiteks, mu juba mainitud ema ütleb, et pool sajandit tagasi rääkisid arstid, kuidas süstoolse vererõhu taseme normi määrab eluaastate hulk, millele on liidetud arv sada. Teiseks, millalgi 1980ndate aastate alguses, kui olin umbes 25-aastane, mõõtis Pelgulinna polikliiniku arst mu süstoolseks rõhuks 170 ning piirdus märkusega, et see olevat mu eluaastate kohta pisut kõrge. Kolmandaks, mõned arstid on eraviisiliselt valmis möönma, et nad ei suuda (ei taha, ei ole valmis) vältima ravimifirmade mõju oma kutsetegevusele.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ei lähe sugugi teemast mööda!

  • Rahel Otsa

    Üks probleem veel, millele antidepressante välja kirjutavad arstid tähelepanu ei (oska) pööra(ta). Mõnel juhul võib tegemist olla legaalsete narkootikumidega, mille pealt maha tulemiseks puudub skeem. Tsitaat U.S. Food and Drug Administrationi dokumendist:
    “Lilly has not developed and fielded a clinically proven protocol for safely discontinuing Cymbalta”
    Link dokumendile: http://www.fda.gov/downloads/AdvisoryCommittees/CommitteesMeetingMaterials/Drugs/PsychopharmacologicDrugsAdvisoryCommittee/UCM172866.pdf

  • krõll

    tsiteerin: ” Küsitledes tuttavaid, kohtasin ühte, kes teadis veel kedagi, kes oli tänu antidepressantidele väidetavalt tulnud välja “mustast august” ja elavat täna täisväärtuslikku elu”. kõlab nagu Matrixi “blue pill or red pill”. kas need “rohud” mitte ei ole loodud selleks, et inimestel oleks nö legaalne võimalus selle maailma koledast reaalsusest ennast lahti haakida?

  • http://www.facebook.com/einar.aleksejev Einar Aleksejev

    Erialaarsti määratud vähiravi üle vist väga vaidlema ei kukuta, aga kui sama õppeasutuse lõpetanud teise eriala arst määrab antidepressandid, siis on nagu arvamise koht? Psühhofarmakoloogia on teadus iga teinegi. Kõhutundel seal kohta pole. Seos tõsine depressioon <- antidepressandid = abi on läbinud platseebotestid.

  • blue pill

    Kord sattus mu teele blue pill – Viagra. Ehkki olen naine, pistsin selle suhu. Ja väidan, et tegemist oli amfetamiinilaadse tootega, millel puudus ecstasy emotsionaalne toime. Kordasin katset veel 2 korda – külmavereline push up kogu organismile. Ma usun küll, et selle mõju all võib sõda alustada.