Singapuri märkmeid II. Olla nagu Singapur…

Daniel Vaarik

Eelmises postituses ma rääkisin asjadest, mis minu tillukeste reisikogemuste põhjal  on Singapuris rohkem näilised kui tegelikud. Nüüd räägin väärtustest, mis tunduvad olevat olulised. Jätkame seejuures seda mängu, et “saagem asiaatideks aga jäägem eestlasteks” ehk  “et eestlased võiksid singapurlastelt nende edu kopeerida”.

Mida see kopeerimine õieti tähendab? Kas peaks andma mingile Eesti autoritaarile ohjad kätte ja laskma tal nii neli aastakümmet riigitüüri juures müdistada? Arvestades, et eestlased on valmis isegi kiiruskaamera vastu hangudega ülestõusu alustama, on raske ette kujutada, et mingisugune autoriteetne isakuju tuleks kuskilt rahvast ühendama. Kes selline isik kasvõi teoreetiliselt võiks olla? Ansip? Aaviksoo? Savisaar? Laar? Haa-haa-haa! Palun vabandust… Ja ausalt öelda, me keegi ei tea, kas selle tulemuseks oleks Singapur, Põhja Korea või pätsuaegne Eesti.

Ja kui me tahaksime olla nagu Singapur, siis me peaksime vist hakkama noorsugu “kasvatama”, tsenseerima internetti ning kinos jooksvatest filmidest lõikama välja ropud sõnad ja palja ihu? Komöödia. Ja need on kõik muidugi naljaasjad selle kõrval, et me peaksime mõned veel olulisemad alusväärtused ümber hindama…

Ametlikult on Singapuri tähtsaimateks väärtusteks perekond, rahvustevaheline ja rassiline võrdsus, konsensus, kommuunikesksus. Kes lähemalt lugeda tahab, lugegu siit ja siit.

Teataval määral rahvustevahelist halvustamist esineb ka Singapuri igapäevaelus, kuid see on ilmselt paratamatu ja seda on vähe. Samas on Singapur kõige kõrgemal tasemel algusest peale deklareerinud rahvuste võrdsust ning sellel jutul on tõsi taga. 

 Singapuris eksisteerib suhteliselt harmooniliselt koos väga mitmeid rasse ja rahvuseid. Hindud, malaid, hiinlased ja mingi üle saja tuhande läänlase elavad ja töötavad turvaliselt koos. See on kultuuride, tavade (ja lisaboonusena ka kulinaarsete traditsioonide) sulatuspott. Mõned nopped esimese peaministri Lee Kuan Yew kõnest, mille ta pidas pärast Singapuri nii öelda väljasaatmist liidust Malaisiaga aastal 1965:

We are going to have a multi-racial nation in Singapore… This is not a Malay nation, not a Chinese nation, not an Indian nation… Everybody will have a place in Singapore…We unite regardless of race, language, religion or culture…We are prepared to trade with anybody, including Russia, China and even Indonesia if they want to trade with us — just trade…

See on juba tõsisem jutt ja see on umbes sama kaugel Eesti riigi rahvuslikust reaal-loogikast kui… ma ei teagi, mis asi. Ehk, mis asi see siis nüüd olla saaks, mida me tegelikult sealt kopeeriksime? Kes oleks kopeerimise algataja? Kes paneks natsionalistliku dzhinni pudelisse tagasi ning ütleks, et jah, kõik rahvad, kaasa arvatud venelased, ukrainlased, valgevenelased jne on Eesti riigi väärtus? Kes ütleks, et “te olete meie venelased, ukrainlased ja valgevenelased, mitte Putini omad”?

Kes on see julge ja samas kaugelenägelik poliitik, kes saaks aru, et see on asi, mida Putin kõige rohkem kardaks?  Sellist täna pole ning senikaua kuni sellist meest ei ole, pole meil mõtet hellitada ennast arusaamaga, et meist saab põhjamaine Singapur.

Jah, oleme kuulnud ka neid lugusid, et Singapur jahib kõrgeimal riiklikul tasemel ajusid. Ei peeta paljuks, et majandusministeeriumi kõrge ametnik otsib perspektiivse Singapuri külastava inimese ise üles ja küsib, mida peaks riik tegema, et “aju” sinna elama jääks. Eestisse saabuv “aju”, kui ta üldse siia üldse lennukiga kohale saab, kuuleb oma sõpradelt, et Eesti on muutunud viimaste aastatega kinnisemaks ja ksenofoobsemaks ja et meie meedia teenib elatist vihkamist õhutavate keskkondadega. Ametnikuga kohtumiseni ta ilmselt (õnneks!) ei jõuagi.

Muide, rääkides perekonnaväärtustest, siis peaksime loobuma ka põhjamaisest pensionisüsteemist ja võtma vastu uue perekonnaseaduse, mis paneb lastele kohustuse vanemate eest hoolitseda ja seda mitte sellises leebes vormis nagu meie praegune perekonnaseadus. Rääkimata sellest, et sellist asja ei saa ainult seadusega paika panna, peavad olema ka tugevad traditsioonid.

Järgmiseks muidugi tekib ka see teema, et miks me üldse peaks olema nagu Singapur? Singapuril on mitmeid varjukülgi, mõned neist naljakamad, mõned neist tõsisemad. Kõige koomilisemaid neid kajastab Neil Humphreys on Singapurist rääkivas triloogias, mis algab raamatuga Notes From an Even Smaller Island. Kõige rohkem saavad pihta huumorivaesed ametnikud ja poliitikud, kellest üks on väitnud näiteks midagi sellist:

“…our country has to pursue fun very seriously to stay competitive in the 21st century”

Ilmselt sellist asja me ei tahaks üle võtta. Samuti on üha süvenev efektiivsuse taotlus ja “kompetitiivsus” viinud selleni, et paljud muud väärtused saadetakse aeg ajalt puu taha, joostakse üksteisest taksosabas ette või visatakse vana ema hoolimata perekonnaseadusest korterist välja. Vähemalt selliseid näiteid toob Humphreys ning millegi pärast on ta raamatud Singapuris endas bestselleriks. Ehk seal on natuke tõde.

Kokkuvõttes, Eestis on kombeks võtta endale jäljendamiseks mõni riik. Kord on see Iirimaa, kord Soome, kord Ameerika Ühendriigid, kord Singapur. Ma isiklikult ei usu, et selline eesmärkide vahel ringi hüppamine viiks väga sihile. Eesti peab suutma kõigepealt mõtestada omaenda probleemid lahti ning ehitada selle peale strateegiad, mis lähtuvad meie oludest, meie inimestest, meie ajaloost ja näeks selle kallal mõnda aega vaeva. Muidu oleme lihtsalt wannabe-d.