Daniel Vaarik
Eelmise kolmapäeva hommikul vedelesid mõned kilekottidesse pakitud seapead vähemalt kahe Malaisia mošee õuel, ootamas hommikusele palvusele saabunud moslemeid. Siga on moslemite jaoks teatavasti ebapuhas ja rõve ning tegu oli otsese provokatsiooniga.
Küllap see oli jätk hiljuti lõkkele löönud vaidlustele, kas Malaisia katoliiklased võivad oma jumala kohta öelda tõlkes “Allah”, sest tegelikult tähendab “Allah” malai keeles jumalat üldiselt ja nad justkui puhtkeeleliselt võiksid seda teha ilma kedagi solvamata.
Katoliiklaste soov ei meeldi aga moslemitele, kelle arvates saaks selle nimega kutsuda vaid nende endi jumalat. Malaisia valitsus oli Allahi kasutamise “vales võtmes” isegi ära keelanud, kuid kohalike katoliiklaste ajaleht Herald kaebas asja kohtusse ja võitis. Heraldi üheks põhiliseks väiteks on see, et sõna “Allah” on palju vanem kui moslemiusk.
Seepeale läks lahti. Mitu kirikut tehti värviga kokku ning mõnda loobiti süütepudelitega, rüvetati ka paari mošeed. Lühidalt öeldes, klassikaline näide samm-sammulisest radikaliseerumisprotsessist, mis oma mehaanikalt on lähedane monumentide sõjale Eestis.
Mulle tundub, et distantsi tõttu on eestlasel Malaisia arenguid kasulik jälgida, sest seal toimuv pakub mudeli, mida saab analüüsida emotsioonivabamalt kui mingeid asju, mis toimuvad näiteks siinmail. Oleks ma vastava ala üliõpilane sõidaks ma lausa kohapeale välitööd tegema.
Mosleminaine pildistamas jõulupuud Kuala Lumpuri kaubanduskeskuses. (Jõulupuu kui selline muidugi ei oma selles kommertskontekstis kuigi selgelt kristlikku tähendust).
Tegelikult ma natuke tegingi välitööd. Ma pole religiooni ajaloo spetsialist, kuid ma ise olin Malaisias vaid paar kuud tagasi ning pean ütlema, et süvenedes kohaliku islami ajalukku, tekkis sügav austus selle vastu, kuidas see oli sinna riiki levinud ja omaks võetud üpris rahumeelsel moel.
Kuna rahvastik koosneb malaidest, hiinlastest ja hindudest, siis on integratsiooni peale mõtlemine ka tänase valitsuse oluline ülesanne. See paistis päris hästi välja ka poliitilisest retoorikast, mis omakorda ilmselt on kantud hirmust, et ühel hetkel võivad tekkida rahutused rahvuslikul või religioossel pinnal.
Mis nüüd siis saab? Kas konflikt eskaleerub? Kas see viib mingisuguste rahutusteni? Raske ette teada. Turismitööstuse huvides näib Malaisia valitsus pingutavat, et toimunust ei saaks väga suurt rahvusvahelist skandaali, kuid märkimisväärne on ka kohalike võimude siseriiklik reaktsioon ning kõigi poliitikute ühine hukkamõist juhtunule.
Kahe erineva poliitilise jõu noorteorganisatsioonid tegid kiiresti ühisavalduse. Hästi võtab üldise suhtumise kokku ühe parlamendisaadiku sõnavõtt:
Seputeh MP Teresa Kok concurred that these acts went against the values of all religions in Malaysia.
"I urge all Malaysians to stay calm and not react violently to this cowardly act. Neither should we retreat into our respective ethnic or religious groups for perceived safety and protection from any perceived ‘external threat.'
"Instead, this is an opportunity for us to rise up in unity to strongly condemn this shameful act and send a strong message that such acts have no place in the Malaysia that we call our home," she said.
Lähemalt võib lugeda siit.
Reaktsioonide kiirus ja ühtsus on hämmastav. Loodame, et Malaisia saab hakkama.