Daniel Vaarik
Edgar Savisaar on oma poliitikukarjääri jooksul tõestanud, et tal on väga tugev võime tulla läbi igast skandaalist ning see on pannud paljud inimesed täiesti ebaratsionaalselt arvama, et see jääbki nii. Nii nagu me ei pea kogu aeg kontrollima, kas päike hommikul tõuseb, sest me teame, et ta tõuseb, on nad harjunud ka sellega, et Edgar Savisaar tõuseb taas pärast süüdistusi jalule ja kõnnib hüüete “Edgar peab jätkama!” saatel valimistelt minema normaalse kohvritäie häältega.
Paljud inimesed on väsinud ennustamast Savisaare taandumist tipp-poliitikast, sest nad on seda juba korduvalt varem ette kuulutanud aga iga kord on neil tulnud võtta vastu pettumus, sest hommikuse idataeva hahetus annab neile märku, et Savisaar tõuseb jälle. Paljud keskerakondlased on aegade jooksul teinud panuseid Edgar Savisaare lahkumise peale Keskerakonna juhi kohalt, kuid selle järel on nad ise olnud sunnitud lahkuma, panustest ilma. Nii juhtus näiteks paljude kunagiste Edgar Savisaare võitluskaaslastega ajavahemikus 1995-2004.
Väga paljud Eesti poliitikud on Savisaart aja jooksul rünnanud ning nad on seejärel aru saanud, et hoobid pole teda suurt kriimustanud, või on teda hoopis tugevamaks muutnud. Selle peale on mõnelgi neist tekkinud kiusatus õppida Savisaarelt, et mis ime läbi ta nii tugev on. Savisaarega on ka kokku mängitud, sest ühel hetkel said osad analüütikud aru, et Savisaarele kõige suurem vastanduja jagab temaga koos hiljem valimisvõitu. Tegelikult võib see juhtuda isegi praeguse KAPO skandaali valguses. Jaa…Savisaar on õpetanud Eesti poliitikale palju.
Aga siiski. Ükskõik kuidas, kuid oluline on mõista, et Savisaare lahkumine mõjukast poliitikast on praegu lähemal kui varem, kasvõi juba sellepärast, et aeg voolab ühtepidi. Eesti pole Kuuba ega Põhja-Korea ja Savisaar ei ole päike, ta on inimene, kes väsib ning ühel hetkel, kui mitte praegu, siis siiski üsna käegakatsutavas tulevikus on ees moment, kus ta lahkub poliitikast. Võib olla see pole täna, võib olla mitte homme, kuid see juhtub paratamatult.
Kui see juhtub, siis jääb temast maha meeletu jalajälg ning sellega hakkamasaamine saab olema üks suur proovikivi.
Meenutagem, et Tallinna linnas võimul olemise ajal on Savisaar ehitanud teist riiki riigi sisse, mis vahel on tundunud suurem kui Eesti riik. Riiki, kus autokraadi sõna on seaduseks, kus erastamisvastase retoorika varjus erastatakse olulisi linna funktsioone kitsale ringile inimestele (meenutagem koolide rendilepinguid või siis Vabaduse väljaku alust parklat), riiki, kus ettevõtlusvabaduse eelduseks on kuulumine erakonda (meenutagem Solarist). See on ka riik, mis on üritanud otsesuhteid ajada Venemaa võimukoridoridega ning sellisel moel, millest kõike ei tea isegi Eesti Vabariigi Välisministeerium. See on riik, mis on maksnud inimestele raha ja jaganud kartuleid ja puid. See on riik, mis ei kao ega muutu lihtsalt ühe hetkega.
Ei saa kerge olema Keskerakonnal, mis pärast Savisaare lahkumist võib päris korralikult lõhki minna ausama poliitika taotlejate ja hämarama poliitika taotlejate vahel, kui puudu jääb ühendavast karismast. Kuid kerge ei saa olema ka teistel erakondadel, kelle jaoks kukub ära vastasseis, mille najale nad on iseennast üles ehitanud. Kuidas elada Eestis, mis on Euroopa Liidu liige, NATO liige, eurotsooni liige ning kus pole enam isegi Savisaart? Kuidas siis õppida elama väikeste ja igapäevaste probleemide riigis? Ma loodan, et mitte uut Savisaart välja mõeldes või selleks ise muutudes.
