Daniel Vaarik
1986. aastal muukisime sõpradega lahti Vanemuise tänava arvutiklassi ukse, et saaksime natukenegi kasutada 8-bitiseid Yamaha MSX personaalarvuteid. Üks tüüp pidi kogu aeg valves olema ja kui ta ühel hetkel jooksuga mööda koridori tuli, siis oli selge, et tuleb arvutid ülepeakaela kinni panna ja uks lukku lajatada. Selleks hetkeks kui mõni õppejõud kohale jõudis, leidis ta meid ülepingutatult tüdinud nägudega aknalaual jalga kõigutamas.
Ma olen aastaid hiljem mõelnud, mis mind arvutite juures algusest peale võlus? Mis oli selles nii erilist, et arvuti tegi minu käsu peale mingeid kohmakaid kandilisi geomeetrilisi kujundeid või sättis numbreid ühte tulpa? Mida kuradit?
Vaadates tänapäeval, kuidas mõne tuttava laps suudab Google’i otsingusse kirjutada “WII” veel enne kui ta rääkimagi on hakanud, muutub see küsimus aina müstilisemaks. Mis on arvuti “vastupandamatu laheduse” põhjus ja miks ta tõmbab enda poole nii paljusid lapsi ja täiskasvanuid nagu virvatuluke hilist teelist?
Tänaseks olen ma selgele veendumusele jõudnud ning ma usun, et ma ei avasta sellega midagi, mida juba poleks avastatud, et oluline komponent arvuti külgetõmbevõimest peitub ühes väga lihtsas asjas, mida arvuti teeb. See on … garanteeritud ja kohene tagasiside.
Kujutage ette last, kes togib ema, et tähelepanu saada. Vahel ta saab seda, vahel mitte. Nüüd kujutage ette, kui seesama laps läheb arvuti juurde. Iga kord, kui ta vajutab klahvi, saab ta arvuti tähelepanu. Veel enam, iga kord kui ta vajutab klahve kindlas järjestuses, juhtub alati ka täpselt seesama asi. Garanteeritud tagasiside.
Muidugi ka varasemad masinad on head tagasiside garanteerijad olnud. Televiisor või auto ei pruugi anda alati väga isiklikku tagasisidet aga vähemalt on see tagasiside enamjaolt garanteeritud. Arvuti läheb seda teed mööda palju kaugemale.
Miks see tagasiside oluline on? Inimolendid ja tegelikult kõik elusolendid planeedil Maa toetuvad oma eksistentsis fundamentaalselt väliskeskkonnast tuleva tagasisidele. Võib öelda isegi nii, et tagasiside on ainus asi, mis annab meile teada, et me oleme tegelikult ka olemas. Peale selle annab tagasiside meile tunde, et me kontrollime midagi ning tagasiside on ainus võimalus midagi õppida.
Päris elu on tagasiside koha pealt muidugi üpris julm, sest inimesed saavad tagasisidet erinevalt. Üks Kanadas läbi viidud uuring väidab lausa, et vanemad pööravad oma lastele vähem tähelepanu, kui lapsed on koledad. Kui nii, siis mida me räägime veel sellest ajast, kui kunagised lapsed saavad vanemaks ja ootavad tagasisidet erinevatelt inimestelt, kes ei armasta neid pooltki nii palju kui isa ja ema tavaliselt oma lapsi armastavad?
Maailma inimesed võib vabalt jagada ka tagasiside poolest rikasteks ehk nendeks, kes saavad kogu aeg signaale selle kohta, kuidas neil läheb ja tagasiside poolest vaesteks, kellele ei öelda isegi seda, et tal on kaks meetrit vetsupaberit kingatalla külge jäänud. Pole vist pikemalt vaja seletada, miks kergem on neil, kes saavad varem teada, kui nad midagi valesti teevad.
Tänaseks on arvutid õppinud inimese tagasisidevajadust üha paremini ära kasutama. Arvutimängude loojad on avastanud, et mõõdetud koguses tagasiside andmine punktide näol tekitab sõltuvust. Ja sotsiaalvõrgustikud on rajatud ülisuures mahus tagasiside peale. Ametnikud, turvamehed, õpetajad, poliitikud, kõik käivad ühtemoodi sotsiaalvõrgustikes vaatamas, kas nende viimast fotot või teravmeelset ütlust on keegi “laikinud”.
Ehk siis teisisõnu, arvutid annavad meile nüüd pidevalt kinnitust, et me oleme olemas. Samas on see üsna õhuke jää, sest asi, mis on disainitud mulle ütlema, et “jah, sa oled olemas” või et “jah, sul läheb hästi” ei valmista mind ette tagasiside puudumiseks ehk siis selleks olukorraks, mis tegelikus elus tihti puudub. Nii me näemegi, kuidas nutitelefonidega inimesed ei suuda kannatada enam ühtegi igavusehetke ning jooksevad igal vabal hetkel virtuaalsusse tagasisidet otsima nagu nende elu oleks kaalul.
Sõltuvusetsüklisse sattumine on üks infotehnoloogia tõsine varjukülg ning probleem on selles, et see süveneb üha sedamööda, mida rohkem tarkvaradisainerid inimpsühholoogiat mõistma hakkavad.
Ja siis veel see, et tagasiside jätmine masina hooleks on mugav. Näiteks lastevanematel, kes tahavad sõpradega juttu ajada ja annavad lapsele Nintendo DS-i, et ta vait oleks.
Theodor Adorno kirjutas kunagi sellest, et mehaaniliselt sulguvad uksed võtavad inimestelt võime uksi sulgeda nii nagu inimesed seda vanasti tegid. Sellised inimesed on teistsugused inimesed, kui vana aja inimesed, kes tükk aega haagiga logistasid, et uks kinni läheks, need uued, need ei vaata enam tagasigi, kui külmikut sulgevad. “Uut inimtüüpi ei ole võimalik mõista teisiti kui mõistes kõigepealt millele ta on pidevalt avatud läbi tema ümber oleva asjade maailma…” kirjutas ta.
Kui juba ukselink kui tehnoloogia muudab inimest, siis millise inimese teeb temast arvuti, World of Warcraft, Facebook? Kas see uus on üldse vanas mõistes inimene? 20. sajandi inimene polnud muidugi ka mitmes vanas mõttes inimene, kuid kas me oleme juba jälle muutumas millekski uueks?
Ei, kindlasti mitte ei taha jätkuvalt anda tehnoloogiale mingeid moraalihinnanguid, et see on halb ja too hea, ma tahan öelda, et me peame mõistma, et ükski vidin ega ukselink ei potsata meie ellu ilma jälge jätmata. Võiksin siinkohal tsiteerida Fausti aga võib olla on värskem tsiteerida Jaapani mangat Full Metal Alchemist:
Human kind cannot gain anything without first giving something in return. To obtain, something of equal value must be lost…
Seepärast kutsuksin lugejat järele mõtlema, kuidas kasutada kasulikult ja paremini seda suurepärast asjaolu, et arvutid avardavad meie tagasiside saamise võimalusi ja kuidas mitte langeda selle lõputusse tsüklisse, kuni me peast lolliks läheme.
Häid näiteid on ka palju. Näiteks World of Warcraft, mõistlikus koguses mängituna, treenib juhiomadusi, mis sobivad tänapäevasesse võrgustuvasse ettevõtluskultuuri. Näiteks kui netikommentaarid on normaalselt autentitud ja modereeritud, on need meeletult kasuliku tagasiside allikad blogi autorile. Ning mine tea, ehk annavad arvutimängud meile idee, kuidas koolis anda hindeid teistmoodi kui mitusada aastat vana viiepunkti süsteem.
Jõuame ka siin tõdemuseni, et igasugused tagasiside mudelid ei ole head ega kasulikud, vaid ainult mõned on. Kuidas teha neid mudeleid paremaks ja sellisteks nagu meile sobib? Ning äkki on lihtsalt nii, et masinate poolt antav tagasiside kompenseerib vahel midagi, mille meie, inimesed, kogemata tegemata oleme jätnud ja milleks meil tegelikult masinat vaja olema ei peaks.
