Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.
Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud paanikast, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.
Ma ei tea täpselt, kuidas see Eesti erinevate “ekspertide” maailm lugejale ja kuulajale paistab ja mul pole mandaati teiste ekspertide seisukohast liiga palju arvata, kuid ma ise tean, et kui ma üldse milleski ekspert olen, siis heal juhul paaril kitsal teemal, mis on enamasti seotud maine ja infoedastusega.
Samas leidsin kuni eelmise sügiseni ennast ikka ja jälle kuskilt mikrofoni või kaamera tagant midagi arvamas. Küll pensionist, küll ametiautodest, küll sellest, kuidas sportlane istuli kukkus või firmajuht raamatu kirjutas.
Nälg valve-ekspertide järele pole suur ainult meedias, vaid arvajate legitiimsust vajavad ka igasugused nõukojad, ettevõtted, üritused, vastuvõtud, paneelid, konverentsid. Nii avastasin ennast ühe päeva jooksul täpselt samade inimestega kohtumas hommikul kell üheksa mingis hotellis Eesti tulevikku arutamas, et siis neid näha juba järgmisel üritusel kell üks, millele järgnes vabaõhukohviku hooaja veinivaliku degusteerimine õhtul kell viis.
Siin kohtusid tegelikult mitu probleemi. Mingisugune pime usk sellesse, et kui keegi juba kuskil on sõna võtnud, siis ta oskab seda igal teisel teemal ka teha. Samuti see, et Eestis pole kuigi palju erinevate erialade esinejaid, kes seejuures suudaksid ja tahaksid ennast väljendada, kolmandast küljest näib, et paljud inimesed hoiduvad meediast kõrvale ning ei leia mingisugust lisaväärtust seal esinemises, nii nagu ma kirjeldasin kunagises postituses Kui minu inimesed on rumalad.
Aga miks üldse mina? Ma ei tea. Miks ma nõus olin? Põhjuseid oli palju. Vahel oli kutsuja näiteks keegi, keda ma hästi tunnen ja kellest ma muidu lugu pean. Ühekaupa olid need asjad ju tihti ka väärikad. Ja näiteks vahel on mul olnud soov mõnel teemal omi mõtteid väljendada mitte-eksperdina, lihtsalt kodanikuna (õnneks blogi pidamine on selleks andnud tänaseks piisava väljundi). Vahel aga on tegemist olnud piinliku valearvestusega. Ja mõnikord tõesti ka teemaga, milles ma ennast enda arvates kodus tunnen.
Ainsad korrad, mille üle ma hiljem õnnelik olen olnud, on need viimased. Teistel puhkudel tundsin ennast lihtsalt toorainena, kergekaalulise täitematerjalina, mingisuguse rääkiva peana, keda on alati lihtne eetrisse tirida. Formaalsus täidetud. Mission accomplished.
Täna teen ajalehe lahti ja kahtlustan, et näen seal saatusekaaslasi tunnistamas ilmselget, nentimas poolikuid mõtteid, viskamas kiireid repliike igal teemal, mida küsitakse. Jooksmas lati alt läbi nagu chaplinid triumfikaare alt. Võib olla õigustusega, et müüvad end. Mõnes mõttes miks ka mitte, kuid milline on sündiv väärtus? Meelelahutus?
Jätame hetkeks kõrvale selle, et paljud meediaformaadid ei eeldagi tõsidust ning mõtleme, kas poleks äkki õige käsitleda meedias esinemist tõsisemas võtmes? See tähendab, et kui kutsutakse, siis käia harvemini kohal, kuid valmistada ennast paremini ette? Töötada materjale läbi? Sõnastada mõtteid? Muuta elusid?
Kunagi elas üks mees, kes oli alati olemas, kui sõbrad tahtsid. Mõneski mõttes võis teda nimetada valvejoodikuks, kuid sõbrad panid talle nimeks Pollakis, mis tähendab kreeka keeles ‘sageli’. Sagelist võib aga kergesti saada mitte kunagi. Kõigest teadmisest aga mitte millestki teadmine. Varsti on algamas uus meediahooaeg. Äkki teeks nii, et kui esineda, siis põhjalikumalt?
P.S. Sarnasel teemal: Hans H. Luik: Visioonihullus. Konverentsikatk ja Mihhail Lotman: Mittesemiootilisi ääremärkusi.
