Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.
Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.
Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.
On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.
Ma ei taha ka seisukohta võtta, kas see on hea või halb, kuid ma tahaksin rohkem mõista, mis võib olla antidepressantide või sarnaste ainete laialdase kasutamise jalajälg. Mida me võidame ja mida me kaotame? Nagu iga tehnoloogia puhul, nii arvan ma, et ka ravimitehnoloogiate puhul tuleks vaadata nende võimalikku mõju ühiskonnale nii heas kui halvas. Ja kui ravimid on tõesti nii head, kas me siis tahame tõesti seda, et valitsuse kriisikomisjoni kohtumisteruumis oleks kapike ärevushäirete vastase Xanaxiga?
Nagu näitab statistika, ei kuulu Eesti veel riikide hulka, kus antidepressante ja ka ärevushäirete vastaseid ravimeid kasutatakse väga palju, kuid nool graafikul näitab ülespoole. Kuigi minul endal otsesed kokkupuuted puuduvad, olen kuulnud, et tuju muutvaid ravimeid kasutatakse peale meditsiiniliste eesmärkide ka lihtsalt elustiili osana, leevendamaks elus esinevaid teravamaid momente.
USA-s on see ammu nii. Prozac tuli turule võimsalt ning 1990ndate alguses ilmus ajakirjas Newsweek artikkel noortest professionaalidest, kes kasutasid antidepressante lihtsalt igapäevaeluliste eeliste saamiseks. Järgnevate aastate jooksul sai Prozacist üsna tavapärane tarbimisvahend, mida anti isegi lemmikloomadele ning lastele (vahel näiteks maitsestades seda piparmündiga).
Paari aasta taguse USA statistika alusel võttis seal antidepressante 11 protsenti üle 12aastastest elanikest ning näiteks 40-59aastastest naistest lausa viiendik. Igapäevaelu teemade kõrval tekib paratamatult üles ka see küsimus, et kui antidepressandid on sedavõrd tavalised, kas see võib tähendada, et inimesed, kes teevad tähtsaid otsuseid, nagu näiteks sõja kuulutamine mõnele riigile, on samuti mingisuguste ainete mõju all. Ja kui nad ongi mingi litri all, siis millises suunas need ained neid mõjutavad?
Päris sõjatandritel on sõduritele alati toonust tõstvaid aineid antud, kuid Wikileaksi kaudu avalikustatud kopterivideos kaamerat kandva Reutersi ajakirjaniku pihta tule avanud sõduri rahulik ja kuidagi võõrandunud “ha-ha” omandab teise varjundi, kui lugeda, et näiteks 2011. aastal võttis 110 000 tegevteenistuses olnud USA sõdurit antidepressante.
Me muidugi ei tea, kas konkreetsed sõdurid võisid tarvitada ravimeid ning tõtt-öelda teame ikkagi väga vähe ka nende ravimite tegelikust mõjust. Infoväli pole ka just sugugi tasane, sest ravimifirmade turundus- ning PR-pingutused uute medikamentide turuletoomisel on olnud suured.
Kui ravimite toimeainetel on tavaliselt mingi üsna igav nimi nagu näiteks fluoksetiin, siis ravimifirma Eli Lilly, kes sellenimelise aine antidepressandina välja töötas, tellis maailma ühelt tuntumalt brändigufirmalt Interbrand brändinime, mida oleks kergem turundada. Nii sündiski juba mainitud Prozac ning see toodi turule suurte teavituskampaaniate saatel. Eli Lilly teenis selle ravimi pealt 1999. aastal 2.5 miljardit dollarit.
Carl Elliott kirjutab raamatus Prozac As a Way of Life, et ravimifirma GlaxoSmithKline kulutas 2000. aastal Paxili nimelise antidepressandi reklaamimisele rohkem raha kui Nike oma sporditossude reklaamile. Arvestades, et ravimite reklaamimiseks on võimalused pisut kitsamad kui Nike’i tossude reklaamimiseks, siis seda intensiivsem on ilmselt olnud see infojuga, mis valitud kanalitesse jõuab.
Selline puhas turundussurve tekitab muidugi ka ehmatavaid paralleele varasemate ajaloo hurraa-kampaaniatega. Loodetavasti on seosed siiski vaid näilised, kuid näiteks kirjutas noor Sigmund Freud kunagi kokaiini kiituseks, et selle tarbimisega kaasneb “kõrgendatud meeleolu ja kestev eufooria, mis ei erine millegi poolest terve inimese eufooriast” ning et kokaiini tarbimisega ei kaasne “absoluutselt mingisugust tungi seda uuesti tarvitada”.
USA tootja Parke-Davis aga müüs 19. sajandi lõpus kokaiini erinevates vormides, nii sigarettidena kui ka süstitava lahusena ning lubas, et nimetatud toode teeb “argpüksi vapraks, vaikse inimese vaimukalt jutukaks ja kannataja valu suhtes tundetuks”. Kõlas nagu kindel asi ja ilmselt oli tõsi ka, kui mõned kõrvalprobleemid tähelepanuta jätta.
Värskelt leiutatud röntgenikiirte aparaate kasutati omal ajal kõikvõimalike haiguste raviks, kaasa arvatud laste kilpnäärmete kiiritamine. Eelmise sajandi keskpaigas astus lavale aga DDT, geenimutatsioone esile kutsuv imepulber, mida raputati absoluutselt kõigele, kaasa arvatud toit, et lahti saada ükskõik millistest putukatest. DDT kasutusvõimaluste avardamise eest sai Paul Hermann Müller isegi Nobeli.
—
Antidepressantidest rääkides on võimalik segi ajada palju erinevaid aineid ning lisaks on oluline ka see, et antidepressandid ei ole sama, mis suur hulk unerohtusid, rahusteid ja nii edasi. Ravimiameti statistikas märgitakse ära eraldi veel ka ärevushäirete vastaseid ravimeid, mille hulka kuuluv Xanax ei kuulu antidepressantide alla. Tema toimeaine on teine, kuid samas võiks selle mõjusid siiski vaadata sarnases kontekstis antidepressantidega, eriti arvestades, et Xanax on väidetavalt üks väärkasutatumaid ravimeid maailmas.
Nii Xanaxi kui ka antidepressantide kasutamine kasvab aasta aastalt, samal ajal kui vana hea palderjanijuurt ostetakse nii vähe, et viimastel aastatel on graafikus selle koha peal kriips. Ilmselt võib öelda, et me siseneme maailma, kus pinge ja kurbus on meditsiinilised probleemid ning sellel on kindlasti omad tagajärjed. Sündinud on pisut teistsugune inimene, pisut teistsuguste reaktsioonidega. Kas me teame tegelikult, kes see inimene on? Kas see, keda me peame uueks inimeseks on tegelikult üldse olemas? Kas me olime varem üldse olemas?
Ei ole vähe ka neid, kes kiidavad antidepressante ning räägivad sellest, kuidas need lõpuks võimaldavad olla “mina ise”. Küsitledes tuttavaid, kohtasin ühte, kes teadis veel kedagi, kes oli tänu antidepressantidele väidetavalt tulnud välja “mustast august” ja elavat täna täisväärtuslikku elu.
Võib olla juuakse kuskil tänu neile ravimitele isegi vähem viina, võib olla lähevad mõned peresuhted vähemalt väliselt ladusamalt, võib olla tehakse vähem enesetappe (kuigi selle osas pole kõik teadlased ühel meelel ning osadel Prozaci pakkidel pidi olema lausa hoiatus, et need võivad suurendada enesetapu tõenäosust).
Iga asjaga me võidame midagi ja kaotame midagi. Nagu armastab öelda üks mu tuttav – kui Prozac oleks olnud olemas juba 19. sajandil, kas siis me teaksime midagi Friedrich Nietzschest? Või Juhan Liivist. Või nagu armastab laulda Smashing Pumpkins: please come back, pale horse.
Lisavaatamist ja lisalugemist:
Videod:
Mother’s Little Helper, Rolling Stones (vaaliumist ja koduperenaistest)
Artiklid:
The Culture of Prozac, Newsweek, 1994
Eternal Sunshine, Guardian, 2007
Antidepressant Use in Persons Aged 12 and Over: United States, 2005-2008
A Fog of Drugs and War, Los Angeles Times, 2012
Raamatud:
The Loss of Sadness: How Psychiatry Transformed Normal Sorrow into Depressive Disorder, Allan V. Horwitz and Jerome C. Wakefield
Prozac As a Way of Life, edited by Carl Elliott and Tod Chambers