Me teadsime juba mõnda aega, et Balti riikide rahvaarv kahaneb. Kinnisvara müügimaterjalid ja majandusanalüüsid aga nimetasid Balti riike veel hiljuti eelmise kümnendi alguse rahvaloenduse andmete põhjal "kaheksa miljoni tarbijaga turuks". Möödunud aasta loendus näitas aga muud: vaatamata 20 iseseisvusaasta rekordilisele majanduskasvule on kolm Balti riiki kaotanud 1,5 miljonit elanikku ning tänaseks võib pigem rääkida "kuue miljoni tarbija turust".
Kas suur osa inimestest on väsinud ootamast Eesti jõudmist Euroopa viie rikkama riigi hulka ning otsustanud ise rikkamatesse riikidesse kolida? Indrek Neivelt on rääkinud "suvilakooperatiivi stsenaariumist", kus Eestist saab nädalavahetuse kohtumispaik välismaal töötavatele kodanikele ja Skandinaavia pensionäridele. Vaadates rahvaarvu muutuse kolme komponenti – loomulikku iivet, väljarännet ja sisserännet, hargneb välja palju mitmekülgsem lugu.
Pole üllatus ega suur tragöödia, et sündivuse suurendamine aktiivsete toetuste kaudu ei ole muutnud normiks meie vanavanemate aegseid viie- kuni kümnelapselisi peresid. Balti riikide sündimusnäitajad – keskmiselt kümme sündi 1000 elaniku kohta – asetavad meid just sinna, kuhu tahame kuuluda – kaasaegsesse Euroopasse. Lääne-Euroopa riikides tagab selline sündimus kerge positiivse loomuliku iibe, aga kuna Baltikumis on keskmine eluiga lühem, siis sarnase sündimusega jääb iive kergelt negatiivseks. Loota võib, et kui meie maksu- ja tervishoiusüsteem saavad ajapikku jagu odavast viinast (reaalne viina hind on 1991. aastaga võrreldes langenud kümme korda), siis on oodata väikest dividendi rahvaarvu juurdekasvu näol.
Väljarändel on kindlasti märksa olulisem osa viimase paarikümne aasta rahvaarvu kujunemisel. Pühapäevaõhtune ehitustöölisi täis Tallinn-Helsingi praam või viimse istekohani välja müüdud Ryanairi lennuk Kaunas-Dublini liinil võimaldavad otsida näiliselt lihtsaid põhjendusi, miks väikelinnade kortermajad jäävad tervete trepikodade kaupa tühjaks. Siiski ei erine Balti riikide väljaränne (kui Nõukogude armee lahkumine 90-ndate alguses kõrvale jätta) Euroopa Liidu rikkamate riikide omast. Keskmiselt pool protsenti rikkamate Euroopa Liidu riikide rahvastikust lahkub igal aastal pikaks ajaks oma kodumaalt – otsides huvitavamat elu, soojemat kliimat või lihtsalt selleks, et olla kaugemal vanematest, eks-abikaasast või kohalikust maksuametist.
See, mis meid Euroopa edukatest eristab, on hoopis kordades väiksem sisseränne. "Kahe-miljoniline puudujääk", mille rahvaloendus esile tõi, tekib seega eelkõige nende välismaalaste arvelt, kes võiksid ajutiselt või päriseks siinset rahvastikku täiendada. Miks nad ei tule? Balti riigid peaksid aastas ligi tõmbama vähemalt 40-50 tuhat immigranti, et püsida elus kiirelt ringi sebivas Euroopa klubis. Selle asemel võtame vastu ka parimatel aastatel vaid 10-15 tuhat. Võrdluseks – pisikesele Islandi saarele kolis ka peale nende finantskriisi rohkem sisserändajaid kui Eestisse ja Lätisse kokku. Balti riikide sisserände statistika sarnaneb täna rohkem Franco-aegsele Hispaaniale kui viis protsenti aastas kasvavale majandustiigrile.
Vastuargumente immigratsioonile on lihtne teha ja kerge aru saada. Samas ei tähenda intelligentne immigratsioonipoliitika kohe Saksamaa 60.-70. aastate Gastarbeiter programmi sarnast plaani tuua igal aastal riiki kümme tuhat Ukraina keevitajat. Püüame ju liikuda maailmamajanduses suurema lisaväärtusega tegevuste suunas ja pigem loodame ligi meelitada oskustöötajaid. Samuti ei eelda immigratsiooni soodustamine elamislubade jms seaduste muutmist. Näiteks Eestis on juba täna elamis- ja tööloa taotlemine odavam kui Suurbritannias, kus väljaspoolt Euroopa Liitu tulija peab vähemalt viis kuni kümme tuhat naela kulutama loataotluste käigus advokaaditasudeks.
On mitmeid väiksemaid muudatusi, mis meie suurendavad meie atraktiivsust sisserändajatele rohkem kui muutus elamislubade taotlemise korras. Näiteks võõrkeelsete koolide avamine -inglise, vene, soome ja rootsikeelsed põhikoolid ning inglise ja venekeelsed ülikooli õppegrupid on meile riigina sama vajalikud kui eestikeelsed ning seetõttu ka riigi toetust väärt. Täna saab näiteks Stockholm School of Economics Riga kõige väiksemat riiklikku toetust üliõpilase kohta hoolimata sellest, et tegemist on kaugelt kõige kõrgema reitinguga ülikooliga Baltikumis.
Riiklikud asutused, riigiettevõtted ning riiklikud ülikoolid saavad avada meie riiki soovitud oskustega sissetulijatele. Rahvusvaheline konkurss nende institutioonide tippspetsialistide ja juhtide palkamisel võiks saada normiks ning kõige peamiseks reklaamivahendiks Balti riikide kui elamisväärse keskkonna maine kujundamisel. Sellise programmi eduks tuleb läbi vaadata keele- ja muud nõuded sellistele töökohtadele tagamaks, et andkeid sisserändajaid ei peaks ainult Soomest otsima.
Balti riigid ei jookse rahvast tühjaks. Negatiivne loomulik iive on lihtsasti parandatav. Loomulik vastuseis immigratsioonile vajab aega lahtumiseks ning institutsioonid peavad tegema jõupingutusi selleks, et riiki soovitud sisserändeks ette valmistada. Hea uudis on see, et neid riike, kust inimesed välja rännata soovivad, tuleb järjest juurde.