Daniel Vaarik
Ma olen San Franciscos, futuristlikul üritusel Singularity Summit 2010, mille teemaks on lähituleviku tehnoutoopiad. Või düstoopiad. Äge. Saalis istub muide inimene, kellel on särgi peale kirjutatud “Tahan endale sünteetilist keha”.
Singularity Summit on koht kus nohik seisab kõrvuti miljonäriga, populaarteaduslik visionäär ja tippteadlane vahetavad laval kohti ning fuajees müüakse Nooka kellasid neile, kes tahavad eriti tulevik välja näha. Selles katlas liigub aga huvitavaid ideid. Hoolimata sellest, et minu akadeemiliseks huvialaks on tehnoloogiline kultuur, tunnen ma konverentsi vaheaegadel inimestega rääkides nagu oleksin peategelane filmis Waking Life, kes proovib üles ärgata.
Jutukatked vestlustest erinevate inimestega. “Meil on töötav neuroniprotees, mikrokiip, mis suudab sujuvalt vahetada infot inimese ajuga…”, “…minu eesmärgiks on välja arendada tehisteadvus…”, “…kui Antonio Damasiol oli õigus, siis aju simuleerimisest ei piisa teadvuse ülekandmiseks, simuleerida tuleb ka keha…”, “… on olemas bakterid, mis söövad CO2 ja kakavad puhast bensiini oktaanarvuga 98…”, “…ma müüsin selle programmi IBM-ile maha 40 miljoni dollari eest…”.
Ühel hetkel tuleb laua juurde higistav rohelise särgiga noormees, kes hakkab rääkima vajadusest luua rahvusvaheline koalitsioon, mille eesmärgiks on inimea pikendamine nii viis korda. Ta räägib kiiresti nagu ikka inimene, kes kardab, et teda ei kuulata. “See organisatsioon peaks minema poliitikasse!” ütleb ta. Riight… nüüd läks vist nohikumeeter pisut käest ära. Rahvas pudeneb vaikselt minema. Roheline särk tõmbab järgmise laua juurde.
Steve Mann on akadeemiline küborg Kanadast, kes käib ringi kaamera peas ning laseb teistel inimestel näha sedasama, mida ta ise näeb.
Foorumit korraldava Singularity Institute’i eesmärk on tehnoloogiliste muutuste suunamine selles suunas, et need ei oleks inimvaenulikud. Uksed on lahti nii tehnooptimistidele kui -kriitikutele ja kuigi asi kisub kohati kirjuks, on esinejate tase üldiselt kõrge. Programmist saab järele vaadata, kui ei usu. Mitmed inimesed tutvustavad avastusi, mis ilma igasuguse kahtluseta muudavad ühel hetkel inimelu tundmatuseni. Publik lähtub selgelt eeldusest, et uued teaduslikud avastused ja tõed ei ilmu välja mitte mingite vaidluste kuldse keskteena, vaid nad jõuavad meieni fantastiliste ja uskumatutena.
Vaadates debatti, siis tavaline on muidugi see, et kui lavale tuleb tõsiteadlane, näiteks Dennis Bray, siis ta pigem kärbib visionääride optimismi kasvõi inimaju emuleerimise osas nii 50 aasta võrra aga ka tema ei välista põhimõtteliselt midagi.
Millest me siis ikkagi räägime? Eilse päeva peasineja Ray Kurzweil on kunagi varem väitnud, et 1000-aastane inimene on juba sündinud ning tundub, et ta oleks ilmselt kohe valmis oma teadvuse arvutisse laadima, kui see võimalik oleks. Ta ei näi kartvat, et ta võib seal näiteks Facebooki kinni jääda ning peaks siis igaveseks ajaks igavesti Farmville’is rügama. “Laske mind siit välja, ma olen Ray, Ray siin!”. See võiks olla paras põrgu ja on neid, kes peavadki Kurzweili pimedaks optimistiks.
Samas täidab ta lihtsalt ühte rolli, mida on vaja täita ning teeb seda üpris meediasõbralikul moel. Ta näeb natuke välja nagu keskealine Lennart Meri ning sellega analoogia ei peatu, me kõik teame, et Hõbevalge ei olnud akadeemiliselt korrektne, ometi pakub see siiamaani eestlastele tugevat visiooni sellest kes me oleme, kust me tuleme jne.
Natukese aja eest lõppes just Lance Beckeri ettekanne surmast ja inimese elustamisest pärast seda kui ta on 30-60 minutit tavamõistes surnud olnud. Millal me siis tegelikult sureme? Avastuse rakendamine ei vaja mingit tehnoloogiat, mida põhimõtteliselt olemas pole, lihtsalt tuli välja, et kui inimene on kliiniliselt surnud, ei tohi teda kohe käima lüüa, vaid ta tuleb üles äratada hästi rahulikult, et laadida maha mitokondriasse kinni jäänud elektronid. Ma loodan, et Eesti traumapunktide töötajad loevad seda postitust!
Kuulates loengut surematusest
Regenereeruvad jäsemed? Põhimõtteliselt pole see võimatu, kui me suudame neutraliseerida oma kehas ühe proteiini nii, et sellest ei teki muid kõrvalmõjusid. Kui aga taasgenereeruvad rakud juba olemas, siis teoreetiliselt on võimalik ka surematus. Surematus on üks teaduslik-tehnilise progressi peaauhindasid ning siin konverentsil räägitavad võimalused immortaliseeruda jagunevad siis infotehnoloogilisteks (inimene suudab ennast kuidagi laadida arvutisse või sünteetilisse kehasse) või siis bioloogilisteks (leitakse võimalus inimese eluea pikendamiseks tema keha vastupidavaks muutmise kaudu).
Teine suur auhind on muidugi universaalse tehisintellekti (artificial general intelligence) loomine. See on see koht, kus vestlused hakkavad tihtipeale omandama semireligioosset tooningut ning ettekannete slaididele ilmuvad sinised kiirgavad objektid, mille keskel lehvitavad tiibu ingellikud poolläbipaistvad olendid – sünteetiline mõistus või siis inimese ja AI liit. Probleem on seejuures see, et miks peaks mingi superintellekt omama meiega sarnaseid väärtusi ja miks ei peaks ta ühel hetkel teatama, et inimene on proteiini raiskamine ja seega üleliigne?
Olenevalt koolkonnast on singulaarsusel mitu üsna sarnast definitsiooni, mis küll omavahel pisut vastuolus olles väidavad seda, et inimkonda ootab ees meeletu tehnoloogilis – intellektuaalne hüpe. Levinud arvamuse kohaselt on sündimas tehislik superintellekt, mis ületab võimsalt tänase inimmõistuse taseme. Ray Kurzweilil on valminud ka singulaarsuse tulekut ennustav film “Singularity is near”.
Primitiivsel AI-l põhinev rääkiv ja suhtlev robot, kes erinevalt mõnedest teistest ei aja südant pahaks.
Singulaarsuse ideel endal on ka tugevaid kriitikuid, kes ei eita küll singulaarsuse võimalust, kuid hoiatavad selle võimalike tagajärgede eest. Raamatus You Are Not A Gadget, kirjeldab Jaron Lanier, et singulaarsuse ülistamine on ohtlik kahel põhjusel. Esiteks, tehnoloogial ei ole põhimõtteliselt moraali ning ta ei ole seetõttu ei hea ega halb. Seepärast ei saa öelda, et võimalik singulaarsus on kuidagi kindlasti inimeste jaoks hea (nagu ei saa ka öelda, et see on ilmtingimata halb). Moraali puudumise tõttu on see protsess kontrollimatu.
Teiseks, kui me usume, et singulaarsus on lähedal ning head masinad võtavad meie eest juhtimise üle, juhtub meiega sama asi, mis religioonifanaatikuga, kes loobub igapäevaasjadele mõtlemast, kuna paradiis on nagunii lähedal. Kas me tahaksime, et tuumajaama töötaja istuks käed rüpes, sest singulaarsus on tulemas?
See toob meid väga olulise teemani ehk siis selleni, et kui utoopiaid hakatakse liialt tõsiselt ellu viima, lõpevad need tavaliselt äärmusega ja vahel Lenini, Stalini, Pol Poti või millegi veel hullemaga. Nohiku ja gadgetifriigi nägu polegi sel juhul enam nii süütu. Tehnofanatism ning selle nimel tehtavad ohverdused võivad olla lihtsalt titesammud ühiskonna suunas, mida me ei taha. Tavaline on ka see, et kui mingi tehnoloogia arendatakse välja häid eesmärke silmas pidades, siis leidub kiiresti keegi, kes oskab sellega teha midagi halba ja ka vastupidi (vaata: kirves, kübersõda).
Hüpoteetilise singulaarsuse tulekuga võimenduvad põhimõtteliselt kõik riskid ning me ei tea, mis kimäärse asja me võime üles äratada. Kui te olete näiteks just ära unustanud globaalse soojenemise, tuumaterrorismi ja selle, et maavarad võivad otsa saada, on hea oma paranoiat toita mõtetega sellest, et mis saab maakerast siis kui millalgi tulevikus peaksid lahti pääsema isereplikeeruvad nanotehnoloogilised masinad, mis katavad maailma ühtlase halli ligakihiga. See on siis niinimetatud “grey goo” stsenaarium.
Vanameister ja šarlatanide paljastaja James Randi lõpukülalisena: “Olete loonud siin toreda mõiste nagu singulaarsus. Mul saab olema jälle tegemist, sest varsti tekib igasuguseid kloune, kes proovivad seda oma müstikavankri ette rakendada”.
Okei. Vaadates kõike seda tehnoloogiat võimalikult kainelt, tuleb nentida, et põhimõtteliselt me (inimesed) jätkame seda, mida Prometheus tegi (varastas jumalatelt tule), kisume lahti seda, mis pole päris lubatud (Pandora laegas), lendame seal, kus Ikaros (päikesele liiga lähedal) ning teeme diile nagu Faust (kellegi või millegiga, mis on meist palju võimekam ja kelle moraal on meie omast erinev).
Kuid teisest küljest tuleb nentida, et kuna me oleme inimesed, siis me ei saa seda vältida. Tehnoloogia areng ei jää sellepärast seisma, et mõned seda kardavad. Liiga hilja. Ning võtku siis maast esimene kivi see, kes ei kanna prille (nägemistehnoloogia), ei loe raamatuid (mälutehnoloogia), ei sõida jalgratta või autoga (transporditehnoloogia). Kui seda üles ei tunnista, siis ühe asjaga olete ikkagi vahele jäänud, selle blogi lugemiseks peate arvutit kasutama.
Põhimõtteliselt on iga inimene juba täna teatud määral küborg ehk masina ja inimese liitorganism ning parim, mis me teha saame on kujundada selle liidu tulevikku võimalikult selge pilguga ja hoolikalt riske kaaludes. Või siis niipidi öeldes – kui tõesti peaks olema piisavalt kõrge tõenäosus, et saabub singulaarsus, siis ei tohiks see mitte kuidagi olla üksikute tehnohuviliste teema.
P.S. Päris hea singulaarsuse teemaline lugemislist on ka siin.
P.P.S. Singularity Summiti üks kahest tähtsamast sponsorist oli muideks Eesti ettevõte Ambient Sound Investments ja brošüür ei pidanud paljuks eraldi ära märkida Jaan Tallinna abi.
