Posts By: Daniel Vaarik

Täna oli taevas päike ja õues 26 kraadi sooja. Kalifornias, Ränioru südames hiliskevade kohta tavaline ilm. Ehk isegi pisut kuumavõitu.

Teiste meelest oli sooja hoopis 80F, mitte 26C. Kolleegidele suures Ameerika tarkvarafirmas tundub naljakas, et ma suudan miilides, jalgades ja naeltes arvutada, kuid Fahrenheitist keeldun siiani. Minu jaoks on see lihtsalt liiga kummaline skaala. Umbkaudne valem on tegelikult lihtne. Tuleb meeles pidada, et 0C on 30F, ja iga 5C kohta lisandub 10F. 80-st saabki 25 ja vastupidi.

Esimest korda sattusin Ameerikasse 15 aastat tagasi, kui Avatud Eesti Fond saatis mind Connecticuti osariiki suvekooli. Olin küll ka varem nii ida kui ka lääne pool välismaal käinud, kuid Ameerika oli kultuurišokk. See vaba maa tundus nii kummaline ja teistmoodi. Midagi sellist, mida oleksin tahtnud veel kunagi avastada. Tol hetkel ei teadnud, kas see jääb unistuseks või saab ka teoks.

Läks mööda umbes kümme aastat ja tööreisid viisidki mind Kalifornia päikese alla. Selleks ajaks olin juba Euroopas piisavalt ringi liikunud, nii et enam ei olnud põhjust käia ringi, suu ammuli ja madalam kui muru, nagu see oli olnud varem. Aastate eest olin olnud kramplik, kuna tulin kinnisest ühiskonnast, ja seega pidasin "neid" tohutult teistmoodi olevateks, peaaegu et tulnukateks. Nüüd tundsin ennast üsna koduselt ja sain kohalikega kenasti jutule. Mõtlesin, et siia võiksin kunagi veel tulla.

Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.

Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud õudusest, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.

Memokraat on alati tahtnud peale esseede ja muu sellise ilmutada jutustusi. Seepärast ei mõelnud ma liiga pikalt, kui Skype’i aken vilkuma hakkas ning sinna ilmus Kaur Kenderi tuttavlik emotikon. “Hello! Kas Memokraati ilukirjandust ka võib pakkuda?” Pagana õige, et võib pakkuda. Ammu oleks võinud pakkuda. Niisiis. On hea meel sisse juhatada Kaur Kenderi mininovell “Bezdomnõi… Read more »

Läikiv kõrghoone Pirital, mida olemas ei ole. Ühes kõrge korruse toas on vaatamata väljas säravale päikesele paksud kardinad ees ja toimub raju pidu. Sigaretid, alkohol – tequila-viski-šampus, kokaiin, mdma, gbh ja poppers. 2Pac hüüab: California Love! Kõik seksilelud. Pidutsejateks Bezdomnõi – umbes 40-aastane jäme mees – ja Ingel. Päris reaalne, tiibadega, mustade tiibadega, üleni süsimust… Read more »

Igaüks mõistab, et midagi on viltu, kui majandusajakirjanik kirjutab, et Hiina valuutaks on hüään või pujään. Kuid oleks asjad siis alati nii selged! Vahel nõuab meedia usaldusväärsuse mõõtmine palju tõsisemat süvenemist.

Analüüsi teeb raskeks see, et ajakirjanik peabki tegema keerulisi valikuid. Keegi saab loo käigus ikka rohkem sõna ja ikka on kontekst kellegi jaoks soodsam ja kellegi jaoks süngem. Iga kord pole see valik pahatahtlik. Nii mõnigi kord tuleb lihtsalt usaldada, et ajakirjanik tegutseb oma parimas usus nii professionaalselt kui võimalik.

Aga on olemas ka sellised ajakirjanikud, kes orienteeruvad valikute hallis hämaruses väga hästi, kuid kasutavad oma oskusi selleks, et luua populistlikke konflikte või proovida lugu müüa nagu kartuleid või küttepuid. Telesaate reiting või aktsionäride rahakoti ootused annavad veel oma panuse ja nii see läheb.

Kuidas siis aru saada, kust jookseb manipulatsiooni ja igapäevase ajakirjanikutöö piir? Allpool kirjeldan mõningaid enim levinud manipulatsioonilisi olukordi.

Kuigi Eestil on kaks maismaanaabrit, on meie riik ühes mõttes kindlasti saar. Ma pean siin silmas meie keeleruumi, mis on meid läbi ajaloo eraldanud muust maailmast. Ma ei taha praegu peatuda pikalt selle olukorra plussidel või miinustel, vaid hoopis sellel, et saar on kadumas, oleme ühendumas kogu maailma informatsiooni hiidkontinendiga. Seda muuhulgas tänu masintõlke tehnoloogiatele, mida mõnekümne aasta eest peeti lootusetult ulmelisteks.

Ettevõtted on sotsiaalse vastutusena näinud rahvale meelepäraste ja uute initsiatiivide toetamist. Logode lehvides. Andrus Veerpalu dopinguskandaal on aga vastutuse tõehetk. Kas tõesti on nii, et sotsiaalne hirm tapab sotsiaalse vastutuse?

Kaalukausil on põhimõtted, väärtused ja 2011 kasumiplaan. Väga raske valik. Kas võtta selge seisukoht, aga riskida ärieesmärkidega, boonustega, poliitiliste suhetega ja mine tea, isegi karjääriga?

Või vaikida ja riskida sellega, et kliendid, töötajad, avalikkus näevad, et jutt ettevõtte põhimõtetest on hea täpselt niikaua kui ärieesmärgid ohus pole. Ja siis – peaaegu oleks meelest läinud – riskida veel Eesti spordile puhta mainega pikemas plaanis.

1. Põlissoomlaste suur edu Soome parlamendivalimistel tähendab et, …
a. tegemist on uue pöördumatu trendiga Euroopas, kõrged tööpuuduse tasemed tähendavad seda, et paljud sisserännanud ei ole enam vajalikud ja põlisrahvas pöördub nende vastu.
b. punktis a öeldut, kuid kas tõesti mõtlete, et need sisserännanud pakivad oma seitse asja, ämma ja koduloomad kokku ja rändavad probleemideta tagasi?
c. valijad on lihtsalt üle maailma pettunud vanades poliitilistes jõududes ja valivad sageli uut jõudu ilma sisusse süüvimata.
d. "Kõige tugevam argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga." Winston Churchill

Ainus, mida sul teha tuleb, on sulgeda silmad ja sa oledki teisel pool. Seal teisel pool, seal sööb su pere päikeselisel verandal hommikuks pannkooke ja loeb kõrvale kvaliteetset ajalehte.

Seal teisel pool, seal kuuled sa uudistest, et su rahva sportlane võidab dopinguta ja sinu kõrvalmajas ei ela venelast. Seal teisel pool loed sa lehest, et Eestis pole Savisaart. See on tõde, sest nii tiblad kui paks läksid juba aastate eest siit ära. Sõitsid suurte laevadega ühte kohta, kus nad on palju õnnelikumad.

Jah, seal teisel pool, seal võidab alati valgus pimeduse. Seal teisel pool, seal ei ole varje. Seal teisel pool on headel alati õigus ning keegi ei urgitse ega kritiseeri. Sa teed silmad lahti ja… Fuckpersenahuj. Kõik on tagasi. Sa rühid bussipeatuse suunas ja mõtled, mitu protsenti tänava kohal heljuvast pruunist tolmupilvest koosneb pulbristunud koerasitast.

Ma mõtlesin tükk aega, et mida kirjutada Andrus Veerpalu ja meedia kohta. Tegemist on ju viimaste aastate ühe tähtsaima ajakirjandusliku juhtumiga ning korraga on meedia ees valikud, kus lugejad loovad meediavastaseid FB gruppe ja kutsuvad üles tellimustest loobuma.

Seni lugejate huvi kõrgele tõstnud meedia on korraga seisus, kus ta peab endalt küsima: Milline pool valida? Kellele olla lojaalne? Kas tõe mõõk või vale labidas?