Posts Categorized: Poliitika

Oma kuulsa “18. Brumääri” alguses viitab Marx Hegeli täheldusele, et ajalugu kordab ennast kaks korda — ning lisab omalt poolt täpsustuse “esimesel korral tragöödiana, teisel korral farsina”. Kõik inimkonna revolutsioonid üritavad palavikuliselt kopeerida varasemaid ning Marx oli sedalaadi “ajaloo kordamise” osas väga skeptiline. Teisalt aga võivad vanad, teatud ja tuntud ning emotsionaalselt laetud sümbolid ja viited olla inimeste mobiliseerimiseks väga võimsad tööriistad.

Üks näide sellisest revolutsioonilisest tsitaadist oli New Yorgis näha eile.

Kui ma poole seitsme paiku õhtul Zuccotti pargist lahkusin, et õigeks ajaks Ameerika kommunistide koosolekule jõuda, oli olukord seal igati rahulik. Kuuldavasti oli aga igaõhtuse kell 7 algava üldassamblee ajal Zuccotti parki jõudnud teade, et Oaklandis oli politsei kohaliku protestimiitingu laialiajamiseks kasutanud kummikuule ning pisargaasi — ning selle käigus tabas pisargaasigranaat õnnetul kombel üht demonstranti pähe ning Iraagi sõja veteranist protestija Scott Olsen viidi kriitilises seisundis haiglasse.

Zuccotti pargi leidmine ei olnud nii lihtne, kui ma oleks arvanud. Kodus vaatasin selle asukoha küll kaardilt järgi, aga kuna viimati, kui ma Wall Street-il käisin, olid WTC kaksiktornid veel püsti, siis ei olnud mu orienteerumisvõime kuigi hea. Peale umbes veerandtunnist ekslemist küsisin lõpuks ühelt politseinikult teed — kes vaatas väikse muigega mu seljakotti ning… Read more »

Septembri teises pooles hakkas üle maailma meediasse tilkuma uudiseid New Yorgis aset leidvast veidrast aktsioonist, mille käigus hulk frustreeritud inimesi kogunesid Wall Streedi vahetus läheduses olevasse Zuccotti parki ning "okupeerisid" selle, et rahumeelselt protestida… ja siinkohal laiutasid pea kõik kommentaatorid käsi — sest tõepoolest, kuigi tegu oli ilmselgelt protestiga, oli raske aru saada mille vastu täpselt protestiti. Või õigemini — vägisi jäi mulje, et protestitakse kõige ja kõigi vastu.

Asi ei saanud palju selgemaks ka siis, kui okupatsiooni igapäevaselt kogunev üldassamblee võttis 29. septembril vastu liikumise ametliku deklaratsiooni, mis luges üles küünrapikkuse nimekirja erinevaid surmapatte, kandis need kõik "korporatiivsete jõudude" arvele ning lisas kindluse mõttes joonealuse märkuse, et toodud etteheited ei ole ammendavad.

"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi ja see oli minu väljamõeldud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.

"Ma võin rohkem pingutada," ütlesin mina.

"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.

"Ma saan hakkama… mul on päris hea loo idee – üks korrump…"

"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.

"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.

"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.

Ühel heal päeval, ja see oli juhtumisi NO99 etenduse "The Rise and Fall of Estonia" esietenduse päev, avastasid Daniel Vaarik, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo, et neis kõigis oli tekitanud palju mõtteid kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljutine artikkel ajakirjas Diplomaatia. Seejärel otsustasid nad, et panevad need mõtted vestlusringi vormis kirja, mis sest, et füüsiliselt istus Tarmo sel hetkel Mallorcal, Daniel sõitis Tallinn-Tartu rongis Tartu suunas ning Marek ladus mõtteid ekraanile Tallinnas Nõmmel. Järgnenud mõttevahetuse tulemused on teie ees.

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused tundusid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või rohujuurepesu kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis elanikkonna spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on rohujuurepesu tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Millegi saavutamiseks tuleb tavaliselt millestki loobuda, loomulikult ka valimiste ajal. Vaatame olulisemaid loobumisi, mis viisid häälejaotuseni, mida me nüüd tunneme valimiste lõpptulemusena ja mis määravad pikaks ajaks Eesti kursi. Reformierakond loobus Savisaarest. Reformierakond tavaliselt millestki vabatahtlikult ei loobu, aga sedapuhku tehti tugev samm. Andrus Ansipi avaldus novembris 2010, et Savisaarega koostöö on välistatud, oli valimiste… Read more »

Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis. Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, mida häiris vaid… Read more »

Kirjutan neid ridu Uzbekistanis, kus kohaliku õiguskantsleri kantseleis mõned päevad tagasi kitsale ringile korraldasin Ühtse Eesti DVD esmaesitluse. Autoritaarsele riigile kohaselt olid reaktsioonid vaoshoitud. Valitsev arvamus oli, et sellise etenduse lavastajad Uzbekistanis isoleeritaks ühiskonnast ja sõnakamad näitlejad saadetaks tootvale tööle. Arvestades, et ka Eestis on olnud hinnangud Ühtsele Eestile vastuolulised, siis järgnevalt selgitan oma kaalutlusi… Read more »

Vahetult pärast ÜE suurkogu oli mu suhtumine vaimustunud, tegu oli mitmes mõttes väga õnnestunud projektiga: lihtsalt võimsa show'na, puhastava ja vabastava rituaalina, meediamaastiku manipuleeritavuse veenva demonstratsiooniga jne. Edasiste kuude jooksul – mitte et mu suhtumine oleks muutunud, aga lihtsalt asi ununes kiiremini, kui ma projekti ajal olin arvanud. Sain sellest aru, kui lugesin lehest isamaalase… Read more »