Memokraat avaldab täna Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi teaduri Mihkel Solvaku analüüsi erakondade valimistulemuste ennustamisest. Üks selle analüüsi kainestavamaid järeldusi on see, et Eesti poliitika on ülimalt stabiilne ning hoolimata valimistevahelise ajal toimuvatest kõikumistest erakondade reitingutes, liiguvad reitingud valimiste ajaks tagasi sinna kohale, kus nad olid eelmistel valimistel. Reform käib vahepeal ikka põhjas, Kesk käib vahepeal ikka tipus, kuid valimiste ajal on nad tagasi seal, kus olid varem.

Mis saab kevadel? Kui seda analüüsi võtta aluseks, saab tõenäoliselt suurimaks valimistulemuste mõjutajaks olema majanduse käekäik. “It’s the economy, stupid!” Aga tutvu ise lähemalt ja ütle, mida arvad.

Loe siit!

Kas olete märganud, kuidas avalikes aruteludes vohab vahelesegamise praktika? "Vabariigi kodanikes" ja "Ringvaates" on see justkui osaks brändist muutunud: saatejuhid tunduvad vahel kõige rohkem sõna võtvat, saatekülalised ei oska aga tihti vestluskaaslasi tähele panna. Kuku ja Vikerraadio päevapoliitika saadetes räägivad kõnelejad innukalt üksteise peale, nii et raadiokuulaja ei saa mõtetele pahatihti üldse pihta.

Vahelerääkimine avalikes aruteludes on muutunud nii domineerivaks, et segab sisukate arutelude tekkimist. Liiga tihti tundub, et argumenteeritud arutelu asemel keskendutakse vormile ja kahjuks ka teiste arutlejate mahategemisele.

Vahelesegamise vastand on aga monoloog, mille puhul on igasugune vahelesegamine üldse võimatuks muudetud. See olukord pole sugugi parem. Puutudes igapäevaselt kokku kohaliku elu maailmaga, näen, et paljude omavalitsuste jaoks tähendab "vahelesegamine" tüütute protestijate, aktiivsete vabaühenduste ja kodanike pidev pildisolek, ametlike otsuste kritiseerimine ja arvamuste avaldamine.

Austatud Vabariigi President, head kohalviibijad. Sellistel tähtpäevadel on tavaks rääkida asjadest, mis meid ühendavad. Ma mõtlesin, mis see on, mis meid siin ühendab – ja tundub, et selleks on haltuura. Kui mitte me kõik, siis paljud meist teevad haltuurasid. Mulle meeldivad haltuurad, sest see on võimalus kohtuda inimestega mitte oma fantaasiates, vaid päriselt.

Möödunud haltuurahooaja kõige meeldejäävam kohtumine oli ühes suures audiitorfirmas. Firma sai 20-aastaseks ning nad tahtsid seda tähistada. Me kohtusime firma asutajaga. Me küsisime, miks ta hakkas audiitoriks, ja ta ütles, et Balzaci tõttu. Noore inimesena oli ta läbi lugenud kõik Balzaci köited ja teadis seeläbi kõiki inimlikke vooruseid ja pahesid. “Mulle pole üllatusi tulnud,” ütles ta meile. “Ma teadsin, et kõik algab inimlikkusest.” Seetõttu ta hakkaski audiitoriks. Sest ta tahtis olla aus ja ta tahtis säilitada inimlikkust.

Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”

Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.

Ð’Ñ‹ неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.