Posts Categorized: Poliitika

Pühendatud Å otimaa iseseisvusele ja peatsele suurele kellade keeramisele.

Miski ei ühenda paremini kui biit. Mu biit on sama 406 miljoni inimesega, kellest paljudega ma ärkan, lähen magama, söön ja sebin enam või vähem ühel ja samal ajal. See kõik toimub 15 tuhande kilomeetri pikkusel alal, mis ühendab Soome kõige põhjapoolsemat tippu Lõuna-Aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning mis on tuntud ka kui ajavöönd UTC+2.

Öösiti, kui miljarditel väikestel ekraanidel pilgub ette number 0:00, väikelinnade tornikellade osutid joonduvad otse üles ning raadiojaamade hilisõhtused DJ-d vahetuvad smooth jazzi spetsialistide vastu, resetib kogu UTC+2 jõuk ühiselt oma eilse. Meie öö on tõeline. Ta on samal ajal. Teist sellist pole kuskil.

Kas olete märganud, kuidas avalikes aruteludes vohab vahelesegamise praktika? "Vabariigi kodanikes" ja "Ringvaates" on see justkui osaks brändist muutunud: saatejuhid tunduvad vahel kõige rohkem sõna võtvat, saatekülalised ei oska aga tihti vestluskaaslasi tähele panna. Kuku ja Vikerraadio päevapoliitika saadetes räägivad kõnelejad innukalt üksteise peale, nii et raadiokuulaja ei saa mõtetele pahatihti üldse pihta.

Vahelerääkimine avalikes aruteludes on muutunud nii domineerivaks, et segab sisukate arutelude tekkimist. Liiga tihti tundub, et argumenteeritud arutelu asemel keskendutakse vormile ja kahjuks ka teiste arutlejate mahategemisele.

Vahelesegamise vastand on aga monoloog, mille puhul on igasugune vahelesegamine üldse võimatuks muudetud. See olukord pole sugugi parem. Puutudes igapäevaselt kokku kohaliku elu maailmaga, näen, et paljude omavalitsuste jaoks tähendab "vahelesegamine" tüütute protestijate, aktiivsete vabaühenduste ja kodanike pidev pildisolek, ametlike otsuste kritiseerimine ja arvamuste avaldamine.

Austatud Vabariigi President, head kohalviibijad. Sellistel tähtpäevadel on tavaks rääkida asjadest, mis meid ühendavad. Ma mõtlesin, mis see on, mis meid siin ühendab – ja tundub, et selleks on haltuura. Kui mitte me kõik, siis paljud meist teevad haltuurasid. Mulle meeldivad haltuurad, sest see on võimalus kohtuda inimestega mitte oma fantaasiates, vaid päriselt.

Möödunud haltuurahooaja kõige meeldejäävam kohtumine oli ühes suures audiitorfirmas. Firma sai 20-aastaseks ning nad tahtsid seda tähistada. Me kohtusime firma asutajaga. Me küsisime, miks ta hakkas audiitoriks, ja ta ütles, et Balzaci tõttu. Noore inimesena oli ta läbi lugenud kõik Balzaci köited ja teadis seeläbi kõiki inimlikke vooruseid ja pahesid. “Mulle pole üllatusi tulnud,” ütles ta meile. “Ma teadsin, et kõik algab inimlikkusest.” Seetõttu ta hakkaski audiitoriks. Sest ta tahtis olla aus ja ta tahtis säilitada inimlikkust.

Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”

Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.

18. mail nägi Tarmo Jüristo Twitteris Maris Lauri säutsu, kus Lauri väitis, et kes valimas ei käi, kaotab igasuguse moraalse õiguse valituid kritiseerida. Tarmo polnud nõus. Kui säutsu jagas ka värske poliitik Anvar Samost, kutsus Tarmo viimase valimaskäimise teemal väitlema. Sündis Memokraadi esimene avalik podcast.

Kellel on õigus? Kas valimas mittekäimine võtab õiguse võimul olijaid kritiseerida või mitte? Memokraat tänab Raadio 1 stuudio kasutamise võimaluse eest!

Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:

” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”

Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.

Ð’Ñ‹ неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.

Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale, sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt võiks kallutada need firmad registreeruma Eestis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Teatades oma tagasiastumisest neljapäeva õhtuses Kahekõne saates, nentis Rein Lang, et valitsusel on probleeme kommunikatsiooniga.

“See on kommunikatiivne probleem. See on valitsuse jaoks suur probleem ja kuidagi tuleb sellele läheneda,” ütles ta. (ERR)

Samas andis lahkuv kultuuriminister mõista, et on olemas mingisugused kommunikatsioonist eraldiseisvad tegevused, mida valitsus lihtsalt pole suutnud rahvale piisavalt hästi selgitada:

“See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole, teiselt poolt suudab üks ajakirjanik, kellel on unenägu, teha tervele ühiskonnale selgeks, et keegi on lurjus ja kaabakas, see on probleem – seda probleemi tuleb vaadata kainelt, ratsionaalselt ja ilma emotsioonideta,» lisas ta. (Postimees.ee)

Olles  lahkuva ministriga nõus, et selline olukord ei ole valitsuse ja riigi seisukohalt sugugi hea ning seda saavad ära kasutada muuhulgas ka näiteks lurjused ja kaabakad (tegelikult täpselt ka minu mõte!), on aga eriti oluline küsida: kas on ülepea olemas poliitikat, mis poleks olemuselt kommunikatsioon? Kas tänapäeva maailmas on võimalik olukord, kus riigi valitsus teeb üleüldse midagi, mis pole kommunikatsioon?

Et paremini aru saada, vaatame Vabariigi Valitsuse seadust ning peaministri ja ministrite pädevust nii nagu seadus sätestab, ehk siis seda, mida valitsuse liikmed tegelikult “teevad”:

Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.

Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.

“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.