Rubriik: Poliitika

Kui Arno isaga…

Tarmo Jüristo 2. augustil ajakirjandusse jõudnud teade IRL-i vastuseisule mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele vallandas Eesti meedias artiklite laviini, mille üks viimaseid seisukohavõtte tuli haridusminister Tõnis Lukaselt, kes värskel valitsuse pressikonverentsil üsna lambist homo-teema üles võttis […]

Maailma riikide rahakotiprobleemid

Kristjan Lepik

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

Järelkaja artiklile Postimehes

Tarmo Jüristo Selle nädala teisipäeval ilmus "Postimehes" minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga "Eesti rahvusliku tahte triumf?", mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et […]

Demokraatia ilu ja valu

Tarmo Jüristo Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see […]